Viimasel ajal oleme lugenud mõne inimese uskumatutest vedamistest. Keskerakonna juhil, majandusminister Edgar Savisaarel vedas, et ta sai mõõduka hinna eest osta miljoneid maksva maja. Endisel pangajuhil Ain Hanschmidtil vedas, et ta sai tühise summa eest sadu miljoneid maksvaid osalusi ettevõtetes. Ka Eesti Panga presidendil Andres Lipstokil on vedanud, sest talle pole õnneks keegi rääkinud, mis tema ettevõtetes toimub.
Korruptsioon hävitab arengu
/nginx/o/2018/11/26/11605663t1hd498.jpg)
30. september 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigil siiski ei vedanud. Sotsiaalministeeriumi IT-mees Henry Timmerman mõisteti süüdi, sest ta võttis arvutifirmadelt altkäemaksu ja suunas seetõttu ministeeriumi hankeid soovitud suunas. Tuntud ärimees Allan Martinson leidis, et selline eksimus pole suurem kui kiiruseületamine.
Ma ei tea, kui kõrgel kohal paturegistris on Allan Martinsoni jaoks kiiruseületamine, ent minu jaoks ei ole see küll korruptsiooniga võrreldav. Korruptsioon ei näri mitte ainult sellega tegelevat inimest, vaid kogu ühiskonda.
Kui arvutifirma saab oma kaupa müüa mitte seetõttu, et tema toodang on kõige parem ja efektiivsem, vaid tänu altkäemaksule, siis ei hakka ta iial investeerima kümneid miljoneid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Odavam on visata paarkümmend tuhat ametnikule. Ja edasi tekib kinnine ring kuna toodangu kvaliteet jääb üha viletsamaks, siis tekib firmal selge huvi, et riigis oleks alati olemas piisavalt korrumpeerunud ametnikke.
Noor inimene, kes äsja keskkooli lõpetanud, vaatab ühiskonnas toimuvat ja teeb oma valikud. Keskmisest kõrgema palgani jõuab haritlane doktorikraadi saavutamisega. Selleks kulub hea õnne korral 9-10, aga tavaliselt 12-13 aastat õppimist. Kui ei kulutaks aega õppimisele, siis teeniks selle ajaga ka keskmise palgaga tublisti üle miljoni krooni.
Korruptiivne ühiskond ei saagi kunagi teadmisepõhiseks ühiskonnaks, sest valikud on juba ette tehtud. Ükski sisemine motivaator ei pane ei inimesi, ettevõtjaid ega ka riiki investeerima kahjumit toovasse tegevusse. Tõsi, tänu teiste riikide survele tuleb aeg-ajalt tõsta kulutusi teadus- ja arendustegevusele, ent see on rohkem näitamiseks, mitte veendumusest, et sellega oma riiki ja rahvast teenitakse.
Just seda pilti me Eestis näeme. Eelmise valitsuse ajal pea poole võrra tõusnud teaduseelarve on jälle hädaliste hulgas ja ettevõtete huvi arendustegevusse investeerida on pehmelt öeldes leige. Veel Tartu linnapeana nõudis praegune peaminister Andrus Ansip igale teadlasele palgaks miljon krooni. Praegust eelarvekava vaadates näeme, et sõnad ja teod on jälle lahku läinud.
Kuulen juba oma oponente ütlemas, et see on jälle üks valimistejutt. Jah, on küll. Meil tulebki valida korruptsioonivaba teadmisteühiskonna ja korruptiivse rumaluseühiskonna vahel.