Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vihje on motiiv, vihje on taotlus, vihje on saladus, vihje on viide, vihje on alltekst, vihje on teksti liikumapanev jõud... Vihje markeerib.
Vihje on tuhat asja ridade vahel, ridade kohal, teksti taga, teksti ümber.
Vihjel on koht ja liikumine. Vihje on sideopertasioon teksti, tekstide, intertekstuaalsuse ja ekstratekstuaalsuse vahel. Vihje on ka meie jutus, kuid me ei tuvasta seda alati, sest vihje polegi alati lihtsalt vihje.
Niisiis, vihjamine varjab endaga midagi, midagi skisoidset, mis ühtaegu on esil ja peidus. Anneli Mihkelevi «Vihjamise poeetika» aga on semiootilis-laboratoorne kirjandusuurimus kõigist sellistest võimalustest ja paljust muust.
Vihje on alati kohal
Vihje olemus ise ei ole Mihkelevile veel oma selget palet avanud ja nii koondub tema raamatusse kümne aasta pikkune ilmselt kirjanduslikest eksegeesidest välja murdunud uurimustöö, mida ühendab vihje kui just teatav sideoperatsioon.
Põhiosa sellest raamatust moodustavad ekskurssioonid kirjanduse näidetesse ja järeldusi nende ümber tehakse mitme tuntud kirjandusteoreetikute abiga (Barthes, Lotman, Kristeva, Plett jt).
Teise või veidi väiksema temaatilise osa moodustab taustinformatsioon, retoorika ajalooline ja institutsionaalne tähtsus vihjamise kujunemises ja arengus.
Kuid et «Vihjamise poeetika» on raamat vihje erisituatsioonidest, strateegiatest, ajaloolistest ja kirjanduslikest vaatlustest üheskoos ja korraga, püüab Mihkelev ka näidata vihje uurimata spetsiifikat väga erinevates vihjeruumides, andes vihjele uut nägu ja uusi hinnanguid.
Vihje võib aset leida isegi kõige selgepiirilisemas kommunikatsioonis, kus otsekui puust ja punane instruktsioonivõti enda olemusse hoopis midagi lukustab. See tähendab, et vihje on potentsiaalselt miskit igal silmapilgul kohalolevat.
Borgeslik raamatukogu
Lõpuks hakkab meid huvitama mitte ainult see, kuidas vihjab luuletaja või poliitik, romantik või ironist, hea või halb vihjaja, vaid me saame seejuures läbi võrkkesta ja ilmselt ka läbi naha tunda suurt doosi vihjeplutooniumi!
Enne kui jõuame küsida, kas on vihje tõesti mingi uurimisobjekt (Mihkelev eristab traditsioonilist ja inter-tekstuaalset allusiooni, või teisisõnu troopi ja taktikat), oleme juba kursis vihje funktsioonide, intensioonide ja vahenditega, selle kasutajate ja nende keskkonna ehk vihjeruumiga.
Mihkelevi tekst juhib lugeja nagu kummalisse viidetest pungil tuppa, kus endastmõistetav on vaid akadeemiline lugemisoskus ja eelduslikult ka seda lugeja tuba täitev borgesliku stiiliga hargnev raamatukogu.
Korraga on vihje suurem, kui seda eales arvatud on. Kui siiski andunult juba lugeda, saab vihje kohta teada palju vihjeid ja selleks on siin «raamatutoas» lugemist piisavalt.
Raamat
Anneli Mihkelev
«Vihjamise poeetika»
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2005