Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2040781t1h39f9.jpg)
Belgia on väike riik, ka Eestist väiksem, kuid elanikke on seal pea kümme korda rohkem.
Kitsukesel maalapil elav kirju seltskond flaamid, valloonid, prantslased ja sakslased on siia aegade jooksul kokku kuhjanud haruldased arhitektuuri-, kultuuri- ja kunstivarad.
Esinduslik Brüssel
Brüssel on Belgia pealinn alates 1836. aastast ning ajalooliselt on kujunenud, et kesklinna on enamasti asustanud prantslased, äärelinnades elavad flaamid.
Kuigi siin asuvad nii Euroopa Liidu peakorter kui ka NATO rahvusvaheline sekretariaat, on linnas märksa põnevamaid ajaloolisi hooneid.
Kindlalt kuuluvad Brüsseli vaatamisväärsuste hulka nii Palace Royale kui ka sellest kiviviske kaugusele jäävad kunstimuuseum ja kuninglik palee. Kuningapalee on ehitatud 18. sajandil ning siin asuvad Belgia kuninga Albert II vastuvõtu- ja audientsiruumid.
Vaatamisväärsus on ka kreeka-rooma stiilis justiitspalee, mis oli 19. sajandil suurim hoone kogu maailmas (suurem isegi Püha Peetruse kirikust Roomas ), sisaldades 27 kohtusaali ja muid ametiruume. Sama katuse all asusid ka vangikongid.
Linna loendamatute kirikute hulgas on tähtsaim 13. sajandist pärit Santa Gúdula (Jumalaema kirik toim) ja St. Catherine kirik 17. sajandist. Kirikus on suurepärane maalide kollektsioon ja 14. sajandist pärit skulptuur «Must Madonna».
Brüsseli võluvaim osa on aga kindlasti peaväljak Grand Place ja sellega piirnevad keskaegsed tänavad. Victor Hugo on kunagi öelnud, et see on Euroopa kauneim väljak.
1695. aastal prantslastega peetud sõjas purustati endisaegne Brüssel küll suuresti, kuid elanikud taastasid kodulinna vähem kui viie aastaga. Seega, ärge koonerdage ajaga ja imetlege siinseid arhitektuuriedöövreid iga hoone on kui pärl!
Keskväljakul asuvat raekoda (Hotel de Ville toim) peetakse Madalmaade üheks kaunimaks ehitiseks, hoone torniosa ehitus lõpetati aastal 1450 ja selle tipust paistab selge ilmaga Waterloo lahinguväli.
Ühel väikestest kõrvaltänavatest (Rue dEtuve) võite näha ka «vanimat Brüsseli elanikku» pisikese pissiva poisikese pronksskulptuuri «Manneken Pis». See mehike on Brüsseli sümbol juba aastast 1619 ning legend räägib, et pissiv laps oli päästnud linna hävitavast tulekahjust.
Brüsseli kitsastel tänavatel on lõputult meenepoode, üks ligitõmbavam kui teine. Siit leiab huviline kauplusi, mis on pilgeni täis kuulsaid belgia pitse, tikandeid, laudlinu, linikuid, padjakatteid, kotte ja seinapilte igas suuruses ja hinnas.
Siinsamas looklevad vanalinna kitsad tänavad täis lugematuid restorane, mis püüavad pilku fantaasiarikaste puu- ja juurviljade kompositsioonidega, ümber tohutud liha- ja kalaliuad.
Kuna enamik restorane on varustatud gaasilampidega, võib siin istuda hiliste öötundideni. Ärge unustage proovida kuulsat belgia okolaadi või mõnd 600 õllesordist, mis nii väikese maa kohta on väga suur arv.
Maaliline Brügge
Võimaluse korral ärge jätke käimata Brügges maalilises Põhjala Veneetsias, mille ajalugu ulatub 9. sajandisse ning mis sai 13. sajandil kuulsaks kaubalinnana.
Maalilisi kanaleid ääristavad pruunikaspunased kivimajad, millele rikkalik rohelus ja lilled lisavad ohtralt romantikat.
See-eest on keskaegne peaväljak uhkeldavam ja teinud ajaloo käigus läbi palju muutusi. Esialgu oli väljak mõistagi kasutusel turuplatsina, palistatuna auväärsetest gildihoonetest. Praegu võib näha siiski mitte algset, vaid 19. sajandil lõpetatud rekonstrueeritud tulemust.
Silmatorkav ehitis on ka Brügge kellatorn, kust igal veerand- ja täistunnil kostab kaunis kellamäng. Kel tahtmist, võib ette võtta ka teekonna torni tippu, kuhu viib 402-astmeline trepp.
Võimas Antwerpen
Brüsselist vähem kui viiekümne kilomeetri kaugusel asub Antwerpen, linn, mida belglased uhkusega peavad maailma teemandipealinnaks. Tegu on ka suuruselt teise sadamalinnaga Euroopas. Merendus ei too aga vähem sisse kui teemantide lihvimine, mis on koondunud Antwerpenisse ja kus turistil on võimalik näha lihvijate tööd ja osta juveelitooteid nn vabriku hinnaga ning külastada teemandimuuseumi.
Sadama potentsiaali hindas muide kõrgelt ka Napoleon Bonaparte, kes kavatses Schelde jõe kaldale rajada oma impeeriumi tähtsaimad laevatehased. Alustades sisesadamate basseinide ehitamisega (praegused Grand ja Petit Bassin), jätkas Napoleon suurte muulide rajamisega.
Linnale lisab kahtlemata kuulsust Madalmaade maalikunstnik Peter Paul Rubens (15771640), kes elas ja töötas Grote Markti läheduses, kuhu talle on püstitatud ausammas.
Rikkalik Gent
See on tüüpiline flaami linn 26 saarekese ja 250 sillaga üle loendamatute kanalite, olles rikas gooti arhitektuuri poolest: St. Bavoni katedraal ja vanim kirik St. Nicolas on ehitatud juba 10. sajandil ning kui Euroopa iga muuseum demonstreerib uhkusega isegi peopesasuurusi Rubensi, van Dycki ja teiste Madalmaade meistrite töid, siis siinsed kirikud on täis nende hiigelmõõtmetes maale.
13.15. sajandil ulatus Genti linnaelanike arv 65 000 inimeseni, mis oli küll veidi väiksem kui Pariisil, kuid ületas ometi Londoni ja Hamburgi oma. Gent oli kuulus käsitööliste linn ning just siit on pärit kuulsad belgia kalevist, sametist ja brokaadist kangad.
Omaette vaatamisväärsus on muidugi ka 1518. aastal valminud linna raekoda, mille ehitamiseks ei peetud paljuks palgata tolleaegse Madalmaade parimaid arhitekte.
Drastilised muutused linnaarhitektuuris toimusid aga seoses 1913. aasta maailmanäitusega, mil laiendati tänavaid, paljud muudeti bulvariteks ja ehitati suured keskväljakud.
Endisaegse Ida-Flandria territooriumi keskusena oli Gent hollandlaste ja flaamlaste vabadusvõitluse keskpunkt Hispaania ülemvõimu vastu.
Gentist on pärit ka seni ainus Nobeli kirjanduspreemia pälvinud belgia kirjanik Maurice Maeterlinck, kes, tõsi küll, ei kirjutanud mitte flaami, vaid prantsuse keeles.