Eesti Vasakpartei teab, et inimestele meeldivad muinasjutud. Sellegipoolest ei taha me konkurentidest malli võtta. Suuresõnalised lubadused kuulutatakse hiljem mõttekujunditeks, nagu juhtus hea õpetaja topeltpalgaga, mis on ikka jäänud alla keskmise.
Eesti Vasakpartei: Lubadusi me ei jaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned lubajad on läinud otsustavale platsipuhastamise ringile, kutsudes «endisi» ahju saatma, seejuures rääkides kujundlikust metafoorist.
Viha õhutamisega juhitakse tähelepanu kõrvale oma saamatuselt ja uuelt ülekohtult, mistõttu veerand eesti lapsi elab süvavaesuses.
Üks kolmandik rahvuslikust rikkusest on koondunud 1% edukate kätte, kes omakorda käsutavad nii võimu kui ka meediat ja kangekaelselt väidavad, et ei näe mingit suurt vaesust ning ainus oht eesti rahva kestmisele tuleb idast.
Enne ja nüüd
Pole mingit tagatist, et euroliit heaolu kasvu kiirendab, sest sealtpoolt vaadates on meil statistilise elatustaseme ja pensionidega kõik korras.
Pealegi jättis riigikogu Euroopa sotsiaalõiguste harta ratifitseerimisel minister Eiki Nestori algatusel välja punktid, mis tagavad õiguse kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest ning õiguse eluasemele, samuti punkti, mis kohustab «tunnustama töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme».
Nüüd saavad paljud vihaseks, aga pidagem meeles, et pole olnud ühiskondlikku formatsiooni, kust pole järgmisesse kaasa võetud seda, mis on säilitamist väärt. Tige poisiaruline lõhkumine rüüstab kogu ühiskonda.
Stagnaajal võimaldas 120-rublane pension täiesti inimväärset elamist. Kuigi midagi justnagu saada ei olnud, «hangiti» kõike ja suur osa inimesi elabki tollal soetatud varaga.
Kui keegi ausalt välja arvutaks, kui suur oli tarbe- ja toidukaupade läbimüük inimese kohta siis ja on praegu, raamatutest ja muust kultuurist rääkimata, saaksime päris ehmatavad tulemused.
Tollal oli eluase sümboolse tasu eest, ka ühistransport ja ajalehed. Keskmine või sellest kõrgem palk oli vähemalt pooltel palgasaajatel.
Praegu teenib viiest palgasaajast kaks miinimumpalka ja kõigest üks saab «keskmist» või sellest kõrgemat töötasu. Allpool ametlikku statistiliselt manipuleeritud vaesusriski piiri (1800 kr) elab iga teine laps, jäädes korraliku hariduseta ja muutudes ühiskonnale ning rikastegi heaolule ohtlikuks.
Järglased ennekõike
Kõige odavam on praegu viin: võrrelge, mitu kilo leiba sai siis pooliku asemel ja palju praegu. Alkoholifirmadele ei lähe korda, et viin nõuab Eestis igal aastal otseselt sadu, kaudselt tuhandeid ohvreid ja sandistab kolm-neli korda rohkem inimesi.
Iga riigikassasse alkoholimüügist laekunud kroon viib sealt välja vähemalt kuus krooni (üleeuroopaline keskmine), rääkimata ühiskonna moraalsest kahjust.
Meie niigi vähese sündimuse juures sünnib peaaegu iga neljas laps vaimse või füüsilise puudega, kusjuures põhjusteks on joomine, suitsetamine ja muud meelemürgid, mis aina enam levivad naiste hulgas.
Mehe seeme uueneb pidevalt, naisel on aga kõik munarakud sünnist saadik kaasas ja saavad osa kõigest, mis organismi satub. Viina- ja narkouimas on kerge ka HI-viirust saada. Aina sagedamini nakatuvad 1520-aastased tüdrukud.
On viimane aeg teadvustada loodusseadust, mida enesesäilitamiseks järgivad kõik looma- ja taimepopulatsioonid, sealhulgas iga normaalne perekond: esmajärjekorras tehakse kulutusi järglastele.
Tuleb lõpetada jutud rahapuudusest ja lõpetada raha raiskamine või lükata vähem vajalikud kulutused edasi.
Tartu on viimase kümnendi jooksul arenenud ja nägusamaks muutunud, siin on keskmisest väiksem tööpuudus ja keskmisest suurem sündimus, sundüürnike probleem vähem terav ja linnatänavad vähem auklikud kui pealinnas.
Siiski on meil küllaga probleeme, mille lahendamine on seotud kogu Eesti valupunktide kõrvaldamisega.