Res Publica: Tartlaste toimetulek sõltub meie tulevikust ehk lastest

Anneli Kannus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nii lapsel, täiskasvanul kui ka eakal, neil kõigil peab olema Tartus ühtmoodi hea elada. Soovime, et laste arvu Eestis vähenedes tartlaste arv pigem kasvaks, mitte ei kahaneks, ning seetõttu peame mõtlema, kuidas Tartus koole lõpetavad inimesed Tartusse jääksid.

Lapsed ennekõike

Tartlase toimetulek sõltub meie tulevikust ehk meie lastest. Kõigepealt lasteaiad – nende korrasolek tagab väikelaste tervise ja arengutingimused ning lasteaia personalile suurepärased töötingimused. Lapsevanemad tahavad seejärel lapse lasteaeda tuua ning õpetajad lastega tegeleda. Palgatingimustest järgmisel kohal on ju pea alati töökeskkond selle kõige laiemas tähenduses.

Edasi koolid – mitmetes valdkondades saab koolijuht täna õpetajaid Tartus valida, kuid samas on valdkondi, mis elavad endiselt õpetajate puuduses. Meie aga tahame, et Tartus koolis käijaid õpetaksid oma ala parimad. Ehk saaks siingi linn mõelda välja selle prääniku, mis aitab meie koolidesse puudu olevaid pedagooge leida.

Lisaks on koolide lähedal kümmekond staadioni, mis tuleb korda teha. Milleks see on oluline? Kui tahame tervet täiskasvanut, siis peame täna investeerima kasvavasse põlvkonda. Enesega toime tulla ning ühiskonnale midagi pakkuda saab inimene, kes tunneb ennast psühhosotsiaalselt tervena ehk tervikuna.

Põhikool lõpuni

Tartu peab olema linn, kus ükski laps põhikoolist välja ei lange!

Tahame olla hariduslinn ning olla maailmakaardil Tartu Ülikooliga. Miks mitte olla maailmakaardil sellega, et meie, tartlaste, lapsed on nii tublid, targad, ilusad ja väärtustatud, et keegi neist ei jää ilma põhihariduseta?

Eestis langeb põhikoolist igal aastal välja üle tuhatkonna lapse, Tartus ei tohi aga ükski laps koolist välja langeda. Töö selleks algab kodust, lasteaiast ja algkoolist. Tihe koostöö kooli ja kodu vahel on hädavajalik ning seda kõikides koolides (mitte ainult eliitkoolides).

Täna ei tööta kõik Tartu koolid võrdselt väga hästi. Mõnes koolis on lapsevanema ja kooli kontaktid lausa pealesunnitud, teises piirduvad need endiselt vaid kord aastas toimuva lastevanemate koosolekuga.

Positiivne on olukord koolides, kus on loodud sotsiaalpedagoogi ametikoht, mis peab tagama tõepoolest abi vajajate ülesleidmise ning abi nendeni viimise. Sotsiaalsete kooli- või koduprobleemidega, erivajaduste või õpiraskustega laps tuleb avastada kohe. Ideaalis tuleks neid probleeme ennetada.

Tulevik toetub minevikule

Tartu eakatel peab olema vajadusel võimalus kasutada hooldekodu teenuseid Tartus. Tervishoiuteenuste pakkumises on Tartu kindlasti esirinnas, kuid Tartu Ülikooli kliinikumi algatatud tegevused koduõen-duse ja õendusabi kättesaadavuse tõhustamiseks vajavad kindlasti linnalt enam toetust.

Eakate linnaelanike kaasamine linna igapäevaellu on loomulik protsess. Me ei tohi unustada, et areng on sageli spiraalikujuliselt kulgev protsess ehk tänane uus võib olla unustatud vana.

Tänapäevases linnastumisprotsessis ning tihedas muutuste keskkonnas liiguvad eri põlvkonnad erinevatesse paikadesse elama ja töötama. Ühisettevõtmised à la vanavanemaga muuseumisse peavad saama tavaks ehk kui noor pärast elukutse omandamist lahkubki Tartust, siis tema lapsed tulevad siia vanavanematele külla.

Vanavanemad saavad aga oma lastealastele pakkuda Tartus nii põnevaid ja harivaid tegevusi, et lapsed omakorda tahavad ühel hetkel tagasi tulla oma vanemate lapsepõlvepaika.

Me ei pea kartma, et inimesed ei tule toime, kui oleme nendesse lapsest peale investeerinud. Me ei pea kartma ka noorte Tartust äraminekut, sest kogemused mujal tulevad neile hoopis kasuks. Me peame tagama Tartus sellise elukeskkonna, mis võimaldab linlasel areneda kogu elu nii, et ka siit vahepeal mujale siirdunud tahavad ükskord tagasi tulla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles