Kas teha vanasse anatoomikumi meditsiiniajaloo muuseum?

Ken Kalling esitab visiooni, millist elu võiks elada vana anatoomikum, olles mitte pelgalt muuseum, vaid kandes endas eeskätt teaduslugu.

Septembris-oktoobris räägitakse Tartus erinevates keeltes palju vana anatoomikumi hoonest, mis laguneb Toomemäel, naistekliiniku ja tähetorni vahel. Kõneldakse hoone ajaloost, seal töötanud inimestest ning sellestki, milline võiks see arstiteaduse pühamu lähemas või kaugemas tulevikus välja näha.

Valupunktiks on hoone kehandi tulevik – milline peaks olema ehitise funktsioon ning kelle asi oleks ettevõetu rahastamine.

Need kaks küsimust on seotud, võimendades teineteist ka negatiivses suunas – ei julgeta teha plaane, sest kardetakse, et liigne seotus ettevõtmisega toob automaatselt kaasa kohustuse leida palju miljoneid kroone. Näiteks arstiteaduskonna puhul tähendaks see õppe-, teadustöö jms eelarve kallale minekut.

Jää hakkab ehk siiski liikuma. Üks tunnistus sellest on ülikooli kasvav initsiatiiv taotleda riiklikku toetust oma pärandi korrashoiuks. Selles vallas konkureerib anatoomikum siiski paljude teiste ülikooli hoonete ja kogudega.

Toeks selles konkurentsis olgu käesolev visioon, mis esitleb ühte töös olevat võimalust juhuks, kui ülikooli juhtkonnalt peaks saabuma positiivne otsus näha tulevikus vana anatoomikumi osaliselt meditsiiniloo muuseumina.

Kõigepealt on vaja rõhutada, et muuseumiks ei pea muutuma kogu hoone, vaid mõlema tiiva esimene korrus ja teisel korrusel ringauditoorium ning sellega külgnevad ruumid.

Ringauditoorium, suure sümboolse väärtusega «anatoomiateater», ei peagi olema osa muuseumist – arvestada tuleb lihtsalt võimalusega paigutada sinna viivate ruumide seintele nt stendiekspositsioon(e).

Siin enam anatoomikumi vanima osa saatust ei puudutakski, vaid läheks esimeste korruste võimaliku sisustamise juurde.

Kogud

Nüüd tuleb käsitleda teemat, mis on lugejale viimasel ajal kindlasti silma hakanud – muuseumirahva enda seas valitsevat ebakindlust, mis muuseum üldse on ja milline peaks olema tema suhe külastaja ja ühiskonnaga. (Viimase aja trend: paneme vahakuju piinapinki istuma, määrime ta näo ja riided punase värviga – veri! – ning räägime lastele: vott, selline oligi elu keskajal...)

Ei kujuta ette, kuidas muud muuseumid sellise tivolistumisega kohanevad, kuid Tartu Ülikool oma ligi 400-aastase ajalooga ei peaks show business’i ja globaliseerumisega nonde igas aspektis kaasa minema. Selle tõdemusega jõuame võimaliku meditsiiniloo muuseumi kogudeni.

Muuseumi planeerides tuleb selge vahe teha kogudel ja ekspositsioonil. Kogude asukohana nähtaks hoone lõuna- ehk tähetornipoolset tiiba.

Arstiteaduslike kogude mõiste on lai, alates (juba anatoomikumis asuvaist) anatoomilistest ja patoanatoomilistest preparaatidest ning lõpetades instrumentaariumi ja farmakoloogiliste materjalidega.

Mõned kogudest (eksponaatidest) oleksid vägagi vaadeldavad ning tekitaksid vaatajas elamusi nagu eespool kirjeldatud «keskaeg», suur osa oleks aga pigem teadusliku väärtusega. Kuivõrd vastavaid materjale peab kusagil säilitama, siis miks mitte seda teha erinevalt tüüpilisest fondiruumist, lastes ligi ka vaataja.

Kogude osa ekspositsioonis võiks siiski olla koht, kus – kas või palgaraha kokkuhoiuks – ei oleks ruumid avatud kogu aeg, vaid ette teatanud külastajaile.

Sellisel juhul on ust avama tulev inimene loodetavasti nt emeriteerunud spetsialist, kes töötab seal vabast tahtest ja ajast. (Et selliste inimeste anatoomikumiga seotust stimuleerida, tuleb mõelda soodsate tingimuste loomisele – raamatukogu, klubiruumid vms.)

Väljapanek

Anatoomikumi naistekliiniku poolne tiib kujuneks pärismuuseumiks. Kohe tuleb siiski öelda, et eesmärgiks pole eksponeerida Rauberi tooli ja Buchheimi prille, vaid pigem seda, mida Rauber, Buchheim, Pirogov jt mõtlesid ja tegid, teisisõnu teadusliku metodoloogia ja mõtte arengut.

Ekspositsioon võiks sisaldada piisavalt ajaloolist materjali, kuid eesmärk on luua ka uusi informatiivseid, võimaluse korral ka käelist tegevust pakkuvaid eksponaate.

Teemasid on piisavalt – silmas võiks siiski pidada vanale anatoomikumile ja Tartule omal ajal kuulsust toonud teadusvaldkondi –, alates inimese (eluslooduse) seletamise moodustest läbi aegade ning lõpetades meelte tõlgendamise ja loomkatsetega.

Oht on sattuda konkureerima Ahhaa keskusega, sest muuseumi sellesse ossa võiks luua tingimused (auditoorium, muuseumipedagoogika) tervisekasvatuseks ning teadusteatriks. Loodetavasti kujuneb aga peatselt Emajõe kaldal laiuva teaduskeskusega hoopis koostöö!

Koostööd tuleks teha ka ülikooli muuseumidega, miks mitte vaadelda kogu plaanitsetavat kompleksi ülikooli muuseumide haldusalas.

Ja lõppude lõpuks: miks mitte vastu tulla ka Ants Leemetsa propageeritavale suunale ning paigutada anatoomikumi keldrisse vahast voolitud kirurgid kahemehesaega, taustaks võigas heliinstallatsioon. Miks mitte?

Aga sellepärast mitte, et on olemas ka alternatiive, näiteks kohtumeditsiini kogud – ei maksa unustada, et tegemist on Tartu Ülikooga, kus igale probleemile lahendus!

Teisel teemal

Tartu Ülikooli arstiteaduskond on loonud Tartu Ülikooli sihtasutuse juurde fondi vana anatoomikumi toetuseks. Mõttes vana anatoomikumi toetamise võimalust kaaludes on vaja mõista, et anatoomikum ja muu ülikooli pärand ei ole ainult vanad majad, mööbel ja nimed, vaid siit lähtuv vaimsus, s.o teadused.

Vana anatoomikum ja paljud teised Tartu Ülikooli hooned ei ole mitte eelkõige arhitektuuri-, vaid eeskätt kultuuriloolised mälestised.

Selline lähenemine peaks aitama seada ka fundraiser’ite ja võimalike annetajate atra. Loodetavasti aitab kujutlus muuseumist, mis jäädvustab ja uu-rib siinse arstiteaduse panust inimkonna ajalukku, vana anatoomikumi taassünnile kaasa.

Annetades anatoomikumi krohvi ja värvi jaoks, elab annetaja panus edasi rakuteoorias, evolutsiooniõpetuses ja arstiteaduses, ka nende tulevikus.