Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Langemets selgitab oma arusaama Eesti kriisist siin valitseb lojaalsuse korruptsioon ning võimul on endised punased korruptandid.
Kui kirjutasin loo 1905. ja 2005. aastast (Sirp 07.10), millele vastas Rein Veidemann (PM 10.10), siis pidasin silmas Eesti ajaloo kaht poliitilist arengujärku Eesti toonast idealismipuhangut ja praegust korruptsioonivõrendikku.
Üks üllatavaid isikuid, kes oli mu mõttekäiguga päri, oli Uno Laht. Ta heitis mulle aga ette, et ma ei kasutanud ingliskeelses sotsiaalkriitikas levinud mõistet «lojaalsuse korruptsioon». Mulle endale polnud see uudis, sest Uno on juba hulk aastaid tagasi juhtinud mu tähelepanu just sellealasele mõttevahetusele.
Mingil ajal ma sellele vist isegi mõtlesin, kirja aga jäi panemata. Põgusa otsingu järel saab siiski igaüks veenduda, et selle mõiste taga varjuvat maailma on kõige rohkem uuritud nii Teise maailmasõja aegse kui ka järgse Jaapani ühiskonna uurimises.
Oleme siin Euroopa serval harjunud kõike mõõtma Hitleri ja Stalini järgi, aga maailm on avaram, «Jaapan on kaugemal veel», nagu ütles Juss Viiding. Mis oli keisritruudus, kust tulid kamikadzed, tänaste enesetaputerroristide eelkäijad? Kust tulid Stalini ajal, otse küüditamiste keskel Eestisse kommunistid? Mis loogika neid komparteisse ajas? Ei salga, et mulle on see lausa perekondlik mõistatus.
Kui asi oleks ainult järelhinnangus ENSV aegadele, oleks tegu paljalt akadeemilise probleemiga, kuid lojaalsuse korruptsioon toimib tänapäeval edasi sama suure jõuga kui mitukümmend aastat tagasi.
Lugematud inimesed valdades ja maakondades valutavad enne järjekordseid kohalikke valimisi päid, mis erakonda end seekord möllida, et saaks iseenda ja rahva heaks edasi tegutseda ja et sel tegutsemisel oleks ka tagajärgi. Need inimesed vahetavad lojaalsuse korruptsiooni ajel parteisid enne iga valimist, sest kuidagi tuleb ju tuult nuusutada, et jääda endiselt ametisse ja midagigi teha.
See teguviis on väga lihtsalt kõrvutatav parteisseastumisega ENSVs ning selle teo õigustamisega tänapäeval. Lojaalsus erakonnale või riigile on toode, milleta ei saa nagu elada. Ning eks siis tulebki seda osta. Nii mõtlevad pragmaatikud.
Aga nende kõrval on ka mingisugused, üldsegi mitte naiivsed idealistid, kes korrumpeeruvad oma arvates kõige õigemale lojaalsusvariandile ideele, kogudusele, füürerile. Vaade on ülespoole, taevasse või parteikontorisse, heakskiitu ei oodata enam alluvatelt, vaid kelleltki Genosse´lt. Ning selline tegutsemine on Eestis 2005 saanud sisse eriti suure hoo.
Arvatavasti on inimliigi üks olemasolu bioloogilisi tingimusi mingi lojaalsusvorm. Pere, hõim, sugukond, rahvas jne. Sa ei ole midagi, kui sa nende silmis ei ole keegi, kui sa oled oma lojaalsusideele kasutu.
Selle täiesti loomuliku lojaalsusprintsiibi lõi aga segamini marksism: treiali truudus treiali suhtes, kommunisti truudus kommunisti suhtes. «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» See lause on mäss loodusliku lojaalsuse vastu ja heakskiit lojaalsuse korruptsioonile.
Sealt see algas ja sellele on vanad kommarid kõik oma allkirja andnud. Ja nagu me Eestis 2005. aastal näeme, kommarite veri
ongi paksem kui vesi. Lojaalsuse korruptsioon töötab! Ehk siis teisiti bolevikud taipasid inimlikke nõrkusi ja kasutasid nii kuratlikult ära, et sellest me niipea lahti ei saagi.
Ma ohverdasin oma kommentaaris kolm vana tuttavat (Rein Ruutsoo, Jaak Jõerüüdi ja Rein Veidemanni parteikuuluvusele viidates), kellest siiani pean lugu.
Võinuksin ju tuua hoopis rängemaid näiteid, kas või selle au ja häbi minetanud mehe, kes tükkis omasuguste lojaalsuskorruptsiooniliste hääletajate ja erakondade toel uuesti Kadriorgu ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe elamisse Eesti Vabariigi presidendina see häbematus on muidugi eriti kurioosne, aga on teisigi näiteid: lugege praeguse kultuuriministeeriumi isikkoosseisu! Miks selle järel sõimata Pätsu, Sinimägede võitlejaid või soomepoisse?
Aga ma tahan öelda veel midagi. 20. sajandi kultuur on teinud kõik, et see poleks rahvalik, üldarusaadav ja rahvusliku tähendusega. Kultuur pidavat olema justkui vastupanu kodanlastele, aga tekitati mäluauk selles suhtes, et sajandeid olid kunsti tarbinud ainult siniverelised, sünnipärased lontrused, kel oli kunsti eest raha maksta.
Modernism sündis Bernis nagu ka bolevism. Sealtpeale on heaks kiidetud kõik, mis on «süljelarakas kodanlisele maitsele», nagu seda omal ajal tõlgiti. Olen juba ammu öelnud, et kõiksugu punavereliste postmodernistide asemel eelistan ma head massikultuuri, kommunistide ja segaste vendade asemel vesterneid mind juhivad selles tavalised instinktid, need looduslikud lojaalsushoovad.
Muidugi, häid intellektuaale ei peaks poliitilistes vaidlustes näiteks tooma. Nad on hellad sellid ega ole alati võitlusvalmid. Aga just nende isikute korruptsioonist kõik algabki, nad on lakmused. Viivi Luik viskus ajakirjanduses oma kaasat kaitsma, aga kas tegi seda ka 1979 ja 1980? Ei mäleta nagu. Rein Ruutsoo ja Rein Veidemann tormasid komparteisse juba tudengiaastate alguses mis põhjusel?
Ja ma tõesti nördisin, kui pidin nädala jooksul vähemalt kolmest väljaandest lugema, et ka mina olevat eetilises kriisis, et kogu Eesti on eetilises kriisis! Loogikutel on selle jaoks märk üldisuskvantor.
Naised ütlevad: «Sa paned alati akna kinni!», «Sa jätad igakord ukse lahti!» Erandeid ei võimalda. See on naiste maailm, seal kasutatakse seda kogu aeg. Täiskasvanud mehed nii ei tee. Võin vanduda, et minul ei ole Eesti Vabariigi kodanikuna mingit eetilist kriisi.
Kogu selle riigi võim, ametikohad, rahad ja muu on taas niikuinii läinud kunagiste ENSV lojaalsete punaste korrumptantide kätte ja needsamad, kes mind utsitasid 1985, teevad seda karistamatult edasi. Tehku! Elagu oma erialast tublit elu, aga ärgu juletagu mulle öelda, et minagi olen eetilises kriisis! Ja ärgu mulle tehtagu ajakirjanduses puust ja punasega selgeks, kes on õige vooruse verstapuu. Laske mul endal ka midagi valida!
Minu jaoks on praeguse Eesti Vabariigi juhtkonna puhul tegu kõige jubedama lojaalsuse korruptsiooniga. Ja mitte vaid praegu, sellest tõvest pole suutnud hoiduda ükski taasiseseisvunud vabariigi valitsus. Kahjuks.