Kas pikkade lehelugude aeg saab otsa?
Lühidus lööb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Mattson, kes töötas aastaid Postimehes tegevtoimetajana, raius kui rauda, et õige lugu algab 80 reast. Ehk küünib vähemasti 5000 tähemärgini see on kaks korda sama palju nagu näiteks Postimehe teise lehekülje vasakpoolne kolumn. Lugege kokku, kui mitu õiget lugu ilmub Postimehes. Igatahes vähe.
Paradoks seisneb selles, et peaks vist ilmuma veelgi vähem. Sest pikkus pole moodsas meedias enam väärtus omaette. Pigem on selleks lühidus ja löövus, kirjutab mu omaaegne õpetaja Carl Sessions Stepp Marylandi ülikooli ajakirjanduskolledist ajakirjas American Journalism Review.
Ennetamaks vastulööki suurvormide austajailt (kelle sekka, tunnistan, olen kuulunud isegi), tuleb kiiruga märkida, et lühidus ei tähenda lugejate tähelepanuvõime alahindamist, liigset lihtsustamist ega trivialiseerimist. Vastupidi: lühivormid nõuavad suuremat kontsentreeritust ehk sügavust ja jõudu kui väljavenitatud eeposed. Ah et kuidas seda saavutada? Siin on mõned Steppilt laenatud nõuanded, mis võivad aga ei pruugi muuta meiegi ajakirjandust.
Alustuseks tuleb lugu hästi täpselt fokuseerida. Samamoodi tuleb valida vaatepunkt: kelle silmade läbi lugu esitada. Lugu peab kandma tegevus, mitte jutustamine. Detaile ja tegelasi vähe, aga seda hoolsamalt on need valitud. Nelja-viie näite või story asemel, nagu tavaliselt, läheb käiku ainult üks, parim. Lool võib olla oma toon, hoiakki peaasi, et see poleks tavapärases üdineutraalses stiilis.
Mis kõige tähtsam koguni nii tähtis, et sellele tasub pühendada eraldi lõik: kõige otsustavam on oskus kirjutada paeluv lugu, millel on meisterlik algus, kaasakiskuv arendus ja meeldejääv lõpp. Meediaargoonis nimetatakse seda feature-style writing, olemusloolik kirjutamisstiil.
See tähendab, et lühidusele ja löövusele lisandub loovus. Mis peaks kustutama mure, et nüüdisaegne ajakirjandus muutub nuputreialite paradiisiks. Kaugel sellest. Kes keelab katsetada dialoogina kirjutatud lugu? Või proovida kahesõnalist juhtlõiku? Või...?