Euroraha pole ainult poliitika

Andrus Alber selgitab, miks euroga liitumine on Eesti-sugusele väikeriigile kasulik ega vähenda iseenesest kuidagi majandusvabadust ja konkurentsivõimet.

Euroopa Liitu kuulub 25 riiki, kellest vähem kui pooled on kasutusele võtnud ühisraha euro. Euroraha kriitikud on tihti väitnud, et kui teised riigid (näiteks Rootsi) ei ole eurot kasutusele võtnud, siis on ka Eesti soov kiiresti eurole üle minna põhjendamatu.

Selliste väidete puhul kiputakse aga (tahtlikult) unustama erinevusi, mille alusel ühed riigid on otsustanud liituda kiiresti ja teised alles aastate pärast.

Euroopa Liit on kasvanud 25-liikmeliseks lähtuvalt riikide erinevatest soovidest ja eeldustest. Samal põhjusel ei ole põhjendatud arvamus, et kõik riigid peaksid liituma euroalaga ühel ja samal ajal.

Kõik ei ole valmis

ELiga 2004. aastal liitunud riikidest on soovi kiiresti euro kasutusele võtta lisaks Eestile üles näidanud ka Leedu ja Sloveenia. Kõik kolm riiki liitusid vähem kui kaks kuud pärast ELiga liitumist vahetuskursi mehhanismiga ERM2.

Vähemalt kaks aastat ERM2 liikmena on kohustuslik eeltingimus kõigile, kes soovivad eurole üle minna.

Tänavu aprillis liitusid ERM2ga ka Läti, Küpros ning Malta, andes sellega märku soovist liituda lähiaastail eurotsooniga.

Kui võrrelda nende kuue riigi taktikat, siis võib esile tuua vähemalt kaks väga konkreetset põhjust, miks liitumine ERM2ga toimus kümnekuulise vahega.

Nimelt on Eesti ja Leedu rahvusvaluuta olnud juba aastaid jäigalt seotud euroga ning ka Sloveenia on hoidnud oma raha euro suhtes stabiilsena.

Samas pidid Läti ja Malta kõigepealt oma valuuta siduma euroga ning seejärel said astuda järgmised sammud. Küprose puhul oli viivitus seotud probleemidega riigi rahanduses. Neli suuremat Kesk-Euroopa riiki (Ungari, Tšehhi, Poola, Slovakkia) on euroga liitumise lükanud aastatesse 2009-2010. Seda peamiselt riigi rahanduse nõrga seisu tõttu. Näiteks Tšehhis oli eelarvepuudujääk 2003. aastal 12,5 protsenti.

Maastrichti lepingu sõlmimise ajal 1992. aastal teatasid Suurbritannia ja Taani, et nõustuvad lepingu heakskiitmisega vaid juhul, kui neile antakse õigus jääda majandus- ja rahaliidu viimasest etapist ehk euro kasutuselevõtust eemale seniks, kuni nende riikide valitsused ja parlamendid on otsustanud teisiti. Sõltumata sellest, kas need riigid täidavad liitumiseks vajalikke kriteeriume või mitte.

Mõlemad riigid teatasid ka kohe alguses, et liitumisotsus langetatakse referendumil. Peamiseks põhjuseks erandi taotlemisel oli soov jätkata iseseisva vahetuskursi ja intressimäära poliitikat, kuna seda peetakse nende riikide majandusele kasulikuks.

Erinevalt Suurbritanniast ja Taanist puudub Rootsil formaalne õigus eurost loobuda. Samas otsustas Rootsi parlament juba 1997, et Rootsi liitumisotsuse langetab rahvas. 2003. aasta septembris toimunud referendumil eurot ei toetatud, kuna ei soovitud loobuda iseseisvast vahetuskursi- ja intressipoliitikast.

Kuna Rootsi on siiski kohustatud ühel hetkel euro kasutusele võtma, siis piltlikult öeldes peavad nad referendumeid korraldama nii kaua, kuni rahvas ütleb «jah».

Kiire liitumine

Ülaltoodud põhjused euroga liitumise edasilükkamiseks Eestis ei kehti. Eesti pole juba 13 aastat kasutanud iseseisvat vahetuskursi- või intressipoliitikat ning Eesti valitsussektori rahaasjad on korras.

See tähendab, et meil on ELi madalaim valitsusvõlg ja ülejäägis eelarve.

Selle taustal jääbki selgusetuks, mida mõtlevad eurovastased, kui nad räägivad, et euroalaga liitudes väheneb võimalus kasutada rahapoliitikat Eesti majanduse toetuseks või maksebilansi puudujäägi ületamiseks.

Kas tõesti on nende arvates Eesti pikaajalisele majandusarengule julgustavam säilitada teoreetiline võimalus krooni devalveerimiseks, selle asemel et võtta kasutusele stabiilne maailmavaluuta?

Või soovitakse järsult suurendada eelarvepuudujääki? Mõlemad sammud tähendaksid põhimõttelist eemaldumist Eestile seni edu toonud majanduspoliitikast.

Oluline on ka rõhutada, et iseenesestmõistetav kiire liitumine pole vaid valitsuse ja Eesti Panga nägemus, vaid rahvusvaheliste finantsturgude ja reitinguagentuuride arvamus. Septembri algul avaldatud Fitch Ratingsi raport ütleb selgelt, et nemad eeldavad Eesti liitumist aastal 2007 ning lubavad seejärel tõsta Eesti riigireitingut.

Põhjendatud pole ka väide, et euro tulek toob kaasa hüppelise hindade kasvu või takistab palgatõusu. Hinnad on euro tulekul riikide vahel paremini võrreldavad, kuid kaupmees saab küsida vaid seda, mida kohalik tarbija jõuab maksta. Hinnad on Soomes tõepoolest kõrgemad, kuid mitte euro tõttu, vaid tänu kõrgemale elatustasemele.

Põhjendamatu hirmutamine

Kes ei usu, võib külastada Rootsit või Taanit, kus hoolimata eurole ülemineku lükkumisest on mõnedki hinnad Eesti tavainimese jaoks sama «kosmilised» kui Soomes.

Ja palkade tõus sõltub ettevõtjate konkurentsivõimest, mida euro võiks väikese ja avatud majandusega riigi puhul pigem toetada.

Samuti on demagoogiline väide, et euroalaga liitumisel väheneb majandusvabadus ja alaneb konkurentsivõime. Maailma Majandusfoorumi 2005. aasta konkurentsivõime indeksis on esikohal eurotsooni riik Soome.

Lisaks on veel kaheksa euroala riiki esikolmekümnes, koos nelja eurot mitte kasutava ELi riigiga (sh Taani ja Rootsi). Heritage Foundationi ja The Wall Street Journali 2005. aasta majandusvabaduse indeksis on kõrgeim ELi riik eurot kasutav Luksemburg. Lisaks on täiesti vabade riikide hulgas veel kolm euroala liiget, kuid ka Rootsi ja Taani.

Seega ei suurenda ega vähenda euro iseenesest ühegi riigi konkurentsivõimet ega majandusvabadust. See sõltub ikkagi riigi majanduspoliitikast, millele euro saab kaasa aidata, juhul kui riik soovib selle eelistest kasu lõigata.

Eurovastaste artikleid lugedes (J. Värk (EPL 05.09) või Ivar Raig (PM 28.09)) jääb kohati mulje, et aetakse segamini Euroopa Liidu ja euroalaga liitumine.

Euro üks peaeesmärke on ikkagi stabiilsed hinnad eurotsoonis, mida viiakse ellu Euroopa keskpankade süsteemi ühtse rahapoliitikaga. Euro kasutuselevõtt või sellest loobumine ei ole seotud maksude ühtlustamisega ELi siseturul või mingite lisanõuetega näiteks piimapakenditele.

Kuigi valitsus ja Eesti Pank on selgelt põhjendanud oma seisukohta euro kasulikkusest, ei tähenda see, et erinevaid tahke ei peaks rohkem selgitama. Seda tehakse ka ajakirjanduses ning erinevatel seminaridel ja teabepäevadel. Samuti on ettevalmistamisel eurole pühendatud veebileht, kust juba 2006. aasta alguses on kõigil huvilistel võimalik infot saada.