Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2043263t1h850c.jpg)
Me võime lugeda nii loodusteaduslikust vaatepunktist kirjutatud akadeemik Erast Parmasto raamatust «Ühe seenevana seenelood» kui etnoloog Aivar Jürgensoni uurimusest «Seened kultuuriloos», kuidas seente liigitamine on teadlastele alati suuri raskusi valmistanud.
Parmasto kirjutab, et väga vana looma- ja taimeriigi kõrval hakati alles 20. sajandi keskel rääkima eraldi seeneriigist. Sellest hoolimata tekitavad ka veel tänapäeval paljud olendid teadlasteski nõutust, rääkimata lihtinimestest.
Seda nõutust peegeldavad näiteks Parmasto pealkirjad «Samblik pole samblik, vaid hoopis seen» või «Ei taim, seen ega loom».
Grööni eosed
Samuti kurdab Parmasto, et konservatiivses teadusmaailmas kiputakse mükoloogiat endiselt teisejärguliseks pidama. Ikka ei ole päris täpselt aru saadud, mis elukas see seen õieti on.
Kui seene häguseltmääratletavus veel piisavalt veider ei tundu, siis leiab selle eluka kohta Parmasto raamatust veel tohutu palju kummalist. Kas te näiteks teadsite, et maailma suurimad elusolendid pole vaalad või elevandid, vaid hoopis seened?
Näiteks ühe Eestiski hariliku puuparasiidi, tõmmu külmaseene isend võttis paar aastat tagasi USAs enese alla 9,65 ruutkilomeetrit?! Jutt ei käi küll linnasuurusest hiigelkübarast, vaid seeneniidistikust, mis maa all elab ja hargneb.
Taevane elukas
Või teine näide: on teada, et mõned bakterid võivad ellu ärgata pärast 10 000 aasta pikkust und igijääs, kuid ellu õnnestus äratada ka seeneeosed, mis olid Gröönimaa liustikus leidmist oodanud 140 000 aastat!
Aivar Jürgenson kirjutab oma raamatus, et etnomükoloogia tekke tõukejõuks sai Lääne kultuuri taastärganud huvi mõnede seente hallutsinogeense toime vastu, mida tundsid ning tunnevad osalt tänapäevani mitmed põlisrahvad maailma eri paigus.
Kuid Jürgenson rõhutab, et mitte ainult teatavate seente hallutsinogeensus pole põhjuseks, miks seeni on paljudes kultuurides peetud ebatavaliseks, mitte inimeste, vaid «väljaspoolsete» olendite surnute, vaimude, päkapikkude, jumalate jne valda kuuluvaks.
Oluliseks põhjuseks on ka seente otsene seotus taevast langeva vihmaga: nii kui tuleb vihma, eriti äikesevihma, on põhjust hämmastuda selle üle, millise kiirusega metsa all seened kasvama hakkavad.
Seene kasvukiirus on Jürgensoni (ja muidugi paljude teiste raamatus viidatud autorite) järgi põhjuseks, miks seen on olnud oluline viljakusesümbol.
Niisiis on seen nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes üsna kummaline olend. Kuid Jürgensoni järgi hakkas seene kummalisus inimesel meelest minema, kui ta aastatuhandete eest loobus metsaelust küttimisest ja korilusest ning hakkas tegelema maaviljelusega.
Müstika iha
Metsa ja kultuuristatud maa vaheline piir muutus Euroopas veelgi drastilisemaks kristluse, meil lõpuks ka luterluse saabumisega.
Sest nagu Jürgenson meile selgitab, ei pidanud ka eestlased varem seeni suurt millekski ning hakkasid seente vastu (taas?) huvi tundma samal ajal kui ülejäänud Lääne-Euroopa kuskil 19. sajandi lõpupoole.
Jürgensoni arutluskäiku jätkates võiks ju ka põhjendada eurooplaste (sh eestlaste) taastärganud huvi seente vastu 19. ning eriti 20. sajandil.
See pole midagi muud kui romantistlik tahtmine tagasi loodusesse, laiemas vaimses mõttes iha pääseda meie kultuuristatud, lahterdatud, piiritletud, kodustatud maailmast müstilisse, hoomamatusse, määratlematusse valda.
Eurooplaste jaoks on tolleks määratlematuks vallaks olnud juba õige ammusest ajast mets, ning nagu eespool sai kirjutatud, on metsas üheks kõige müstilisemaks ja kummalisemaks tegelaseks seen.
Romantistlik seenehimu
Kui seent süüa, võib ta sind ära tappa, või hoopis visata sind nägemuste põrgusse või taevasse, kus haihtuvad inimese tavapärased süsteemid ja lahtrid.
Kuid erinevalt tänapäeva inimestest oli põlisrahvastel seenetarvitamise oskus, mis põhines tohutupikal traditsioonil, ning nad teadsid, et metsa püüeldes on oht kodu-vald pöördumatult kaotada.
Aivar Jürgenson kirjutab korjakkidest, kes söövad seent vaid äärmisel vajadusel, sest
on oht, et seent süües «võid saada endale ka teise pea ja võid hätta sattuda, sest mõlemad pead räägivad erinevat juttu ning käsivad teha erinevaid asju».
Neenetsitel olla uskumus, et selle, kes seene vaime joobes õigesti ei näe, võivad seene vaimud tappa ja tarvitaja «läheb pimeduses kaotsi» (lk 167).
Raamat
Erast Parmasto
«Ühe seenevana seenelood»
Varrak 2005
Aivar Jürgenson
«Seened kultuuriloos»
Argo 2005