Ajaleht Pravda ja 40 keisri hullu

Ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija saadeti avalik kiri Eesti NSV-st, kus avaldati selget muret Eesti ühiskonna ja kultuuri tuleviku pärast.

FOTO: arhiiv

Eestlased lõid omakeelse kultuuri saksa mõisnike ning tsaarivõimude mõnitustele ja survele vaatamata, seeläbi on eesti keel eestlastele kättevõidetud inimväärikuse sümbol. Eestlastega saab siin lähemalt suhelda vaid see, kes oskab nende keelt või vähemalt avaldab selgesti oma lugupidamist selle vastu. Inimene, kes elab Eestis aastaid ja on lugupidamatu eesti keele ja kultuuri vastu, solvab sel kombel tahes või tahtmata, teades või teadmata eestlaste inimväärikust. «40 kirjast»

Sügisel 1980. aastal toimunud legendaarne jalgpallivõistlus tele- ja raadiomeeste vahel (mis siiski ei olnud meelega kavandatud 22. septembrile, nagu olen ekslikult vihjanud) käivitas ahelreaktsiooni. Kõigepealt tulid õpilasrahutused, siis nn 40 kiri.

«40 kirjast» on Sirje Kiin, Rein Ruutsoo ja Andres Tarand kirjutanud huvitava raamatu, mis tollased olud üksipulgi lahti harutab. Kummaline, kui aktuaalselt see kõik mõjub. Lugege, ja te kohtate mõlemas leeris nii mõndki praeguse Eesti tähtsat tegelast. Mõne inimese käitumisviis 1980. aastal annab lausa ahhaa-elamusliku seletuse tema tänastele sõnadele ja tegudele. Võib-olla.

Kuid asjast. «40 kiri» sai alguse septembri lõpus, kui sedamoodi vastuhaku või vastulause üle hakkas mõtteid mõlgutama Jaan Kaplinski. Idee sündis lihtsast tõdemusest, et midagi tuleb teha, muidu puhkeb vägivald. Kaplinski tutvustas oma mõtet Marju Lauristinile, Juhan Viidingule ja Andres Tarandile; peagi liitusid Tõnis Rätsep, Rein Ruutsoo, Sirje Ruutsoo (Kiin) jpt.

Kirja tehti ja tehti, kuni lõpuks otsustati, et aitab. «Muidu jääb järele valge leht, sellega on kõik rahul,» märkis Tõnis Rätsep. Paralleelselt redigeerimisega koguti allkirju.

Tekstile tõmmati joon alla 31. oktoobril Ruutsoode kodus. Veel mõni päev vene keelde tõlkimiseks ja viimaste allkirjade korjamiseks ning 4. novembri hommikul lasi Andres Tarand kaks ümbrikku Tallinna vana postkontori parempoolsesse kasti. Üks oli adresseeritud ajalehele Pravda, teine Rahva Häälele ja Sovetskaja Estonijale. Ühe Pravdale adresseeritud eksemplari viis otse Moskvasse veel Arvo Valton.

40 nimekat kultuuri- ja kunstitegelast alustasid oma murest hiljaaegu nii noorte poolt kui noorte vastu kasutatud vägivalla üle. Rõhutati, et tuhandete noorte meeleavaldusteni ei saanud viia üksikute õhutajate tegevus, vaid et selle taga on «paljude Eesti elanike rahulolematus». See oli leebeim, aga seejuures selge viis öelda, et miski siin riigis on põhjalikult mäda.

Pärast olmeliste hädade mainimist keskenduti rahulolematuse peapõhjusele – rahvuslikele pingetele, mis tulenesid eestlaste osakaalu kiirest vähenemisest Eestis ja eesti keele järkjärgulise allasurumise poliitikast.

Tekst lõppes lepitava tulevikuvisiooniga Eestist kui maast, kus valitseb kultuuriline mitmekesisus ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.

See viimane oli ilmselt puru silmaajamine, vähemalt osaliselt, sest on raske kujutleda, kuidas võinuks Eestis olla ohustatud suur vene kultuur või umbes sama suur ukraina oma. Kuid ega 1980. aastal keegi eeldanudki, et 40 signatuuri peaksid kõnelema asjadest sajaprotsendilise avameelsusega. Siis tulnuks alustada Molotovi-Ribbentropi paktist, mis aga oleks väljunud legaalse, Nõukogude seaduste raamesse mahtuva opositsiooni raamest. Kuid just selle olid kirja autorid endale eesmärgiks seadnud.

Hando Runnel pidas teksti lahjapoolseks; täpsemalt öeldes, mitte küllalt selgelt eestlase, vaid mingi erapooletu vaatleja seisukohalt kirjutatuks. Umbes 60 isikut, kellele samuti ühinemisvõimalust pakuti, keeldusid erinevatel põhjustel – kas lihtsalt inimlikust kartusest tagajärgede ees või mingil kaalutlusel, näiteks eelseisva väitekirja kaitsmise tõttu, mis oleks võidud ära keelata. Sest ehkki Siberisse sõitu otseselt ei terendanud, võis nii- või naasugust näpuväänamist eeldada.

Kirja eesmärgi suhtelist mõõdukust – öelda tõtt ilma trellide taha sattumata – ei ole mõtet kritiseerida ka tagantjärele. Võib isegi öelda, et sadadele tuhandetele, kes kirjast peagi vaimustusid, just see imponeeriski: näe, nad ütlesid niisuguseid asju, nad kõnelesid tõtt – ja neid ei pandudki istuma!

Nõukogude võimule oleks justkui kahvel pandud: repressioonid oleksid 1980. aastal tähendanud juba oma nõrkuse tunnistamist ja toonud kaasa suure rahvusvahelise skandaali, aga nõrkust tähendas ka see, kui suuremaid repressioone ei järgnenud.

Et Nõukogude võim võib olla nõrk, et talle võib midagi näkku öelda – see oli 1980. aastal tuhandetele inimestele lausa õnnestav aimdus, mis oli teravas vastuolus N Liidu välise vägevuse ja Leonid Brežnevi näiva surematusega.

Kui kiri 4. novembril ära saadeti, järgnes mõni aeg suhtelist vaikust. Allakirjutanud, vähemalt osa neist, ootasid mingisugustki vastust. Juba 5. novembril kutsuti J. Viiding ja T. Rätsep tõepoolest julgeolekusse «vestlusele» major Viktor Rausiga, kes aga siis veel ei teadnud, et kiri on juba ära saadetud. Konkreetsem «vastus» tuli 9. novembril, kui Jaan Kaplinski kodu läbi otsiti.

Ent võib-olla oleks asi mõne «vestluse», parteilise noomituse ja läbiotsimisega siiski piirdunudki, kui kiri poleks hakanud elama oma elu. Kuskilt,

võib-olla Rahva Hääle toimetusest, pääses tekst rahva sekka ja levis äkitselt nagu kulutuli. Kümned, võib-olla sajad inimesed asusid seda omaalgatuslikult kirjutusmasinatel ja isegi käsitsi paljundama, novembri lõpus ja detsembri alguses oli «40 kiri» peamiseks jutuaineks.

Nüüd oli julgeolekuorganeil muidugi tööd küllaga – tuli ju välja kutsuda ja hirmutada ka neid, kes kirja levitasid ja propageerisid. Mitmed inimesed vallandati.

Samal ajal tugevdas KGB ka allakirjutanute tagakiusamist, mis seisnes peaasjalikult eetri- ja avaldamiskeeldudes ning nende nimede väljakraapimises kõikvõimalikest tekstidest. Jäeti ilma lubatud korterist, keelati välissõite. See oli tõepoolest kiusamine sõna otseses mõttes, psühhoterror. Samasse valdkonda on liigitatav mitme allakirjutanu põhjalik läbisõimamine oma asutuse partorgi poolt.

Kõige hirmsamalt vihastas nõukogude asjamehi tõik, et kiri jõudis ka Läände, mis tema laia levikut arvestades oli paratamatu. Esimesena mainis kirja 8. detsembril 1980 Vabaduse raadio, seejärel trükiti kiri tervikuna ära Stockholmi Eesti Päevalehes. Järgnes Ameerika Hääl, siis tulid tõlked või refereeringud kõigis tähtsamais Lääne infokanaleis kuni Times’ini välja.

Nüüd hakkasid julgeolekutöötajad ja parteisekretärid allakirjutanuile apokalüptilisel ilmel näkku paiskama süüdistust, et nad on oma kirjaga aidanud imperialiste eesotsas USAga ja asetanud ennast külmas sõjas vaenlaste poolele. Andmaks väärilist «vastulööki», sunniti viit prominentset eesti kultuuritegelast alla kirjutama kirjale, milles kuulutati, et eesti kultuur elab ja õitseb nagu ei kunagi varem.

1981. aasta sügisel ilmus aga ajalehes Kodumaa Jaan Kaplinski avalik kiri, milles rünnati teravalt Ameerika Ühendriikide poliitikat ja kinnitati samuti, et eesti kultuurielu edeneb suurepäraselt ning teised väikerahvad peaks meid kadestama.

Raamatus «40 kirja lugu» on märgitud, et see sisuliselt «40 kirjast» lahtiütlemist tähendav artikkel pressiti Kaplinskilt välja. Hiljaaegu märkis Kaplinski siiski, et kirjutas Kodumaale ilma otsese surveta – pahameelest raadio Vabaduse vastu, kes pani asja «suure kella külge», ja et väljendada oma veendumust: eestlased ei tohi lasta ennast tõmmata ühtegi suurriikide sõtta, ka mitte külma sõtta.

Kaplinskile vastas väliseesti ajalehes Teataja keegi Priit, kes Kaplinski väited ükshaaval kummutas. Julgeolekutöötajail ei õnnestunudki kindlaks teha, et «Priidu» taga seisis Juhan Kristjan Talve.

Ajalukku ei läinud siiski mitte järellained, vaid kiri ise. Tagantjärele võib nentida, et «40 kiri» andis eesti rahvale selle annuse lootust ja eluusku, mis oli vajalik 1980ndate aastate esimese poole üleelamiseks. Impeeriumi lõpp oli ju ukse ees, kuid nõrkeda võib ka polaaruurija Robert Scotti kombel – vaid mõni miil enne pääsemist.

Eestlastega seda nähtavasti ei juhtunud.

NENDE ALLKIRJAD OLID «40 KIRJAL»

Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu,

Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste,

Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik,

Jaan Klõšeiko, Kersti Kreismann, Alar Laats, Aare Laht,

Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents,

Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk,

Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep,

Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu,

Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt,

Arvo Valton, Juhan Viiding, Aarne Üksküla

Tagasi üles
Back