Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2043371t1h2991.jpg)
Tänu enam kui 200-aastase ajalooga vaktsineerimisele on likvideeritud kunagi hulgaliselt inimelusid nõudnud rõuged ja suudetud kontrolli all hoida mitmeid tõsiseid nakkushaigusi.
Vaktsineerimise tähtsust on raske üle hinnata sellel on rahva tervisele suunatud meetmetest kõige suurem mõju suremuse vähenemisele ja rahvastiku kasvule. Arenenud riikides vaktsineeritakse lapsi 10-13 nakkushaiguse vastu. Uuemateks vaktsiinideks on näiteks tuulerõugete ja laste ajukelmepõletiku ehk meningiidi tekitaja hemofiilusbakter tüüp b vaktsiinid.
Viimase põhjustatud põletik on raske haigus, mis on eriti ohtlik väikelastele kõrge, kuni kümne-protsendise suremuse ning raskete jääknähtude, näiteks kuulmise kaotuse tõttu. Eestis põdes aastatel 1998-2002 seda haigust 61 last, kellest üks suri ja kaheksa lahkusid haiglast tõsiste jääknähtudega.
Läkaköha epideemiad
Tänu vaktsineerimisele on haigestumine hemofiilusmeningiiti arenenud riikides vähenenud üksikjuhtudeni. Nüüd vaktsineeritakse meningiidi vastu ka Eesti lapsi. Eesti riiklik vaktsineerimiskava koosneb üldse kümne nakkushaiguse vastu kaitsmisest.
Kuid miks on vaja vaktsineerida, kui haigused on kontrolli all, ja mis juhtuks, kui vaktsineerimine lõpetada? Vaktsineerimist on vaja jätkata ka nende haiguste vastu, mille esinemissagedus on väga madal, sest muidu suureneks haigusjuhtude arv uuesti ja see tooks paratamatult kaasa ka surmajuhtumid.
Näiteks Jaapanis oli 1970ndate aastate keskpaigaks vaktsineeritud tõsise lastehaiguse läkaköha vastu 80 protsenti lastest.
1974. aastal oli kogu riigis vaid 393 läkaköha haigusjuhtumit ja surmajuhtumeid ei registreeritud. Siis aga hakkasid levima kuuldused, et vaktsineerimine pole enam vajalik ja vaktsiin pole ohutu, ning 1976. aastaks langes vaktsineeritud laste arv vaid kümnele protsendile. 1979. aastal tekkis Jaapanis 13 000 haigusjuhuga läkaköha epideemia, kus suri 41 last.
Samalaadseid näiteid läkaköha kohta võib tuua teistestki Euroopa riikidest, näiteks Rootsist ja Inglismaalt. Eestis registreeriti 2004. aastal 455 läkaköha haigusjuhtu. 2003. aastal esines aga puhanguline haigestumine läkaköhasse kahes Jõgevamaa koolis. Selle üheks põhjuseks oli madal vaktsineerimisega hõlmatus.
Oht kõikidel lastel
Puudulik vaktsineerimine oli põhjuseks ka Venemaal 1990. aastal puhkenud difteeriaepideemiale, mis haaras kõiki endisi NSVL vabariike ja milles haigestus 157 000 ning suri 5000 inimest. See epideemia puudutas ka Eestit kaotasime difteeria tõttu ühe täiskasvanu ja ühe väikelapse, kes mõlemad olid vaktsineerimata.
Lapse vaktsineerimata jätmine hõlmab suurt riski. See tähendab seada ohtliku või koguni surmava haiguse riski oma ja ka teised lapsed, kes temaga kokku puutuvad.
Mida kõrgem on vaktsineerimisega hõlmatus konkreetse haiguse vastu, seda madalam on haiguse esinemissagedus ja väiksem ühe vaktsineerimata lapse risk haigeks jääda. Järelikult on vaktsineerimata laps kaitstud tänu teistele, vaktsineeritud lastele. Kuid iga lapsevanem, kes nii mõtleb, seab ikkagi ohtu nii oma lapse kui ka teised, keda tema haige laps võib nakatada ning kes võivad olla vaktsineerimata mõne raske põhihaiguse, näiteks leukeemia tõttu.
Mida rohkem lapsevanemaid sellise vastutustundetu otsuse teeb, seda suurem on oht kõikidele lastele. Seetõttu peaks iga lapsevanem, kes kahtleb vaktsineerimise vajalikkuses või ohutuses, kuulama oma perearsti soovitusi või konsulteerima lisaks spetsialistiga, et mitte teha oma lapse tervise suhtes vääraid otsuseid.