Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatasin hiljuti Jaapani animafilmi «Gankutsuou», mis on adaptsioon Alexandre Dumas tuntud romaanist «Krahv Monte Cristo».
Ma ei kujuta ette, kui palju sellest juba filme tehtud on, olen vähemalt kolme näinud. Aga see, millega jaapanlased on hakkama saanud, on midagi sootuks erinevat.
Tegevus on viidud aastasse umbes 5050, voolujooneliste tõldade ees kappavad robotitest hobused, õdus vesipiibuõhtu 25 valgusaasta kaugusel Maast ei ole probleem. Kuid kõik see ei ole tehtud maalimaks fantaasiaküllast tulevikunägemust, vaid pigem selleks, et näidata probleemide ja emotsioonide universaalsust.
See paneb paralleele tõmbama ka mineviku ja tänapäeva vahele. Spliin eksisteerib ka praegu, kuid avaldub teisel kujul. Duellideks kasutame teisi vahendeid, mis ei pruugi olla nii fataalsed, kuid nad on siiski siin. Paar nädalat tagasi jalutasin mööda öist Peterburi ja aristokraatlikkust kiirgavatest massiivsetest hoonetest möödudes tundsin uuesti seda tunnet.
Kultuuriteos on hästi tehtud, kui selle tarbijal õnnestub samastuda loodud maailma ja situatsioonidega, isiksuste ja emotsioonidega. Nii on võimalik tajuda sama, mida autor loomisel tundis või tahtis edasi anda. Kui õnnestub samastuda millegi erilisega, tekkib sees suursugune tunne, mille järelmõjusid tajud järellainetusena veel hiljemgi.