Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks minna vaatama Eesti jalgpallimeistrivõistlusi? Sellele küsimusele pole vutijuhid veenvat vastust andnud.
Kõrvus ulub vali sügistuul ja taevast võib iga hetk hakata sadama pussnuge, julgustavaid publikuhulkasid pole niikuinii näha ning tribüünideta harjutusstaadionitel, kus toimuvad paljud mängud, puuduvad isegi tualetid... See kuulub Eesti vutiliiga juurde 2005. aasta sügisel.
Ometi väärinuks meistritiitli otsustanud TVMK ja Flora üleeilne vastasseis, kus Tarmo Neemelo purustas oma hooaja 40. väravaga koduse rekordi, vähemalt kümme korda suuremat pealtvaatajaskonda kui Lilleküla kunstmuruväljaku veerele ebameeldivusi trotsima kogunenud paarsada friiki.
Ainult jaheda ilma taha pugeda ei saa: Eesti meistrivõistluste liidrite duellid ei köida isegi kesksuvel rohkem publikut.
Vesteldes südant valutavate fännidega, kellest mõni käinud koduseid heitlusi truult uudistamas vähemalt kümmekond aastat, jäi kõlama tõdemus: vutiliit ja enamik meistriliiga klubisid pole pealtvaatajaskonna suurendamiseks midagi ette võtnud. Teisisõnu: pakutakse kaupa, kuid ilma pakendita.
Kaubal iseenesest kvaliteeti juba on jalgpallimeistrivõistluste liidrite heitlused ei jää pinge ja haaravuse poolest kuidagi alla ajakirjanduses hääbuva taseme tõttu ohtralt sarjata saanud koduse korvpalliliiga medalimängudele.
Lõpuks peavad aga vutiliidu niiditõmbajadki ühes klubide bossidega mõistma, et enam pole Nõukogude aeg, mil inimesed seisid kuumal suvepäeval kaljaauto juures pikas järjekorras, kodunt kaasa võetud kolmeliitrised purgid kotis kõlksumas. Mis sellest, et kali võib endiselt hea maitsta elukvaliteedi paranedes ja üha suuremate mugavustega harjudes ei võeta lihtsalt enam purki kaasa.
Niikaua, kui enamikul staadionitel puuduvad vutilahingute nautimiseks kõige elementaarsemadki tingimused tablood, tribüünid, söögi- ja joogipoolise ostmise võimalus, informatiivne mängukava jne , esinevad Neemelo ning kõik teised kodused pallivõlurid paraku vaid enda, mitte publiku rõõmuks.
Selge, et friigid jätkavad staadionil käimist. Aga kas riigi vutimeistrivõistlused vallutavad kunagi täielikult ka Eesti ajalehtede spordiküljed, nagu on kombeks enamikus Euroopa maades, pole küll nii iseenesestmõistetav, kui asjaosalised ei tee vähimatki turniiri väärtustamiseks.