Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavusele, järjekorras 7. semiootika sügiskoolile «20. sajand semiootilisis peegleis: kirjandus, ajalugu, filosoofia», mis leidis aset Tartus, andis lähtepunkti Aare Pilve ettekanne. Pilv keskendus koguteose «Eesti kultuur XX sajandil» (ja kõigi seesuguste suurteoste) koostamise valupunktidele: mis on kultuur? Milliseid nähtusi tuleb vaadelda koos, milliseid eraldi?
Marina Griakova ettekanne «Kirjandus: poeetiline, poliitiline ja biogeneetiline objekt» tõi palju lisaküsimusi: kuivõrd mõjutab kirjanduse uurimine kirjutamist? Kuivõrd on kirjanduse uurimine mõjutatud ideoloogiast, filosoofiast ja kirjandusest? Ja kas «kirjandusteooria» on üldse võimalik?
Ajaloolane Marek Tamm võttis uurida, millega ajalugu tegeleb, ajaloo kui distsipliini, ja küsimuse, kuidas mõista minevikku. Sõna «ajalugu» tähendusnüansside eristamine viis tõdemusele, et ajalugu on eelkõige narratiiv, ja see lähendab teda kirjandusele. Tähtis moment ajaloo mõistmisel on arusaam, et ajalugu konstrueeritakse lõpp-punktist vaadates.
Ülo Kaevatsi teemaks oli «Teadus ja mitteteadus: piiritlemisprobleem», võttes vaatluse alla, miks on üldse oluline piiritleda teadust ja kes seda teeb.
Kas semiootika on teadus, mitteteadus (nagu filosoofia) või pseudoteadus (nagu astroloogia)? Selgus, et Kuhni vaatevinklist semiootika normaalteaduse paradigmas püsida ei taha. Sellise paradigma tekkimist takistab ka asjaolu, et semiootika loob oma meetodi ja osaliselt ka metakeele iga kord uuesti, lähtudes uuritavast objektist.
Sügiskooli ühendavaks teemaks kujuneski diskussioon selle üle, kuidas eri distsipliinid ja nende sees eri koolkonnad määratlevad teadust ja teaduse keelt.
Mis on semiootika sügiskool?
Semiootika sügiskool sündis üliõpilaste algatusel 1999. aastal selleks, et arutleda, milline on semiootika ja semiootiku koht tänapäeva Eesti ühiskonnas.
See on foorum, kus võrdsetel alustel peavad dialoogi nii üliõpilased, õppejõud kui ka külalisteks kutsutud oma eriala asjatundjad.
Eesmärk on pakkuda üheaegselt eri kultuurivaldkondade süvaanalüüsi ja refleksiooni kultuuri tervikpildi kohta.