Skip to footer
Päevatoimetaja:
Lomely Mäe
Saada vihje

Neenetsi, udmurdi ja komi eestikeelne klassika

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Prokopi Javtõsõi, Ivan Kuratov ja Ašaltši Oki küll otse kõrvuti pandavad nimed ei ole. Siin on aga tegu nende autorite teostega. Kusjuures raamatute ühesugune välisilme ja kolme kirjaniku keeleruum võib nad nüüd eesti keeles ühte kimpu siduda küll. Kolmik moodustab koguni omamoodi miniseeria – neenetsi, komi ja udmurdi klassikute teosed.

Prokopi Javtõsõi raamat «Tundra elanik Nentsiko» esitab kerges laadis lugusid, mõistatusi ja luuletusi neenetsite elust ja olust. Need on lood, loomislaulud ja vested tundraelu argistest tegemistest ja toimetustest noorele lugejale, sest põdrakasvatuse ja nartasõiduga peavad neenetsite võsukesed traditsioonilises tundraelus paratamatult kokku puutuma.

Kummaline, vajalik

Nii on siin ka selliseid lugusid, mis esmapilgul võivad kummalised tunduda, kuid mis ometi on olemuslikult vajalikud ja loomulikud asjad: tundra lugemine, kalade, võsaloomade ja lindude kõnelused, jää- ja pilvede mustrite sõnumid jne.

Nentsiko on raamatu noor ja meisterlik tegelane, kes oskab leida imelihtsa korra ja lahenduse säärases tundraelus ja kelle maailmanägemuses sulavad lood, Javtõsõi maalid ja luuletused kokku üheks maailmaks.

Kuratovi «Pole rõõmu ilma kurbuseta» on luulekogumik. See sisaldab ballaade, valme, lüürikat. Ent seda ei tuleks mõista kui ühe luuletaja portreega luulekogumikku. 19. sajandi komi kirjaniku globaalsed ja filosoofilised vaated ulatusid mitmete keelte ja kultuurideni.

Eestlaste mõistes iseloomustatakse sellist luulet vahest mõistega «rahvuslik ärkamisaeg», ehkki Kuratov on eestlaste «äratajatest» ajaliselt varasem ja kindlasti ei piirdu tema intellektuaalne tase üksnes rahvusliku pateetikaga. Ometi on nii, et isamaalisusest ei ole Kuratov neis luuletustes üldse rääkinud ja pigem on just keel tema rõõmu aluseks, jättes kurbuse siis ühele teisele asjale.

Sõbralik moraal

Luuletusi lugedes võib vahel tunda tsaaririigi valitsusmasina hõngu ja jälgi. Nõnda siis ongi, et hoolimata luuletuste kergest ja sõbralikust stiilist parodeerivad nad ikka ja jälle inimese kõige põhilisemaid narrusi, ametnike lühinägelikkust ja enesega rahulolu.

Nende sisu peaks olema aga ometi haaratav ka väga kuiva keelega tsaaririigi ametnikule, sest elementaarne ja humoorikas sõbralik moraal ja puänt tooksid ta võluva lihtsusega maa peale tagasi.

Ašaltši Oki on üks esimesi naisluuletajaid Udmurtias. Tema siinne luulekogu pealkirjaga «Mu kullerkupud» koondab poetessi kogu luuleloomingu ja ühe lühijutu. Nagu raamatu järelsõnas öeldakse, on Ašaltši soome-ugri kirjanduses unikaalne nähtus.

Seesama lühike kogumik 37 luuletusega on idapoolsete soome-ugri rahvaste hulgas olnud ülimalt populaarne ning Udmurtias on tema luuletused siiani aluseks paljudele rahvalauludele, mida väga armastatakse.

Oki tundeküllane ja naiselik lüürika tõstab teda eraldi suurte luuletajate hulka, arvestades sedagi, et 20. sajandi alguses naised luulet üldse eriti palju ei avaldanud ja meesluuletajate hulgas sellist sensuaalsust juba kergesti ei kohanud.

Raamatud

Prokopi Javtõsõi

«Tundra elanik Nentsiko»

Tõlkinud

Arvo Valton

Kirjastuskeskus 2005

Ivan Kuratov

«Poleks kurbust, poleks rõõmu»

Tõlkinud

Arvo Valton

Kirjastuskeskus 2005

Ašaltši Oki

«Mu kullerkupud»

Tõlkinud

Arvo Valton

Kirjastuskeskus 2005

Kommentaarid
Tagasi üles