Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Langemetsa arvates on absurdne Eestis viimasel ajal leviv püüd muuta keelekasutus tõhusaks juriidiliseks äriks.
Kuidagi pisitasa, aga siiski ootamatult on kohtupinki sattunud head eesti keele sõnad ja väljendid. Asi hakkab meenutama keskaegset mitu sajandit kestnud vaidlust nominalistide ja realistide vahel.
Tänases Eestis on igatahes jäme ots nominalistide käes asjad ja nähtused on olemas, kui nad on nimetatud. Ludwig Wittgenstein, kes tõi keeleasjad filosoofiasse tagasi (loogika poolt lähenedes), rõhutas oma keelemängude idees ikka seda, et sõnade tähendus selgub praktikas. See mõte teeb kõik sõnaraamatud mõnevõrra põhjendamatuks: ükski ei suuda ju kirjeldada kõiki sõnu nende täielikus kontekstis.
Meil seevastu on järjest suurema surve alla sattunud sõnade kontekstuaalne kasutamine. Eeskuju annavad kõiksugu erialade spetsialistid, kes oma lihtsustaval moel kujutavad keelt ette terminoloogilise nomenklatuurina, nagu oli veneaegne GOST. Aga eriti suure panuse annavad juristid, kelle arusaamine loomuliku keele olemusest ja toimimisest on nagu Ptolemaiose maailmapilt Einsteini oma kõrval, sõnaga täiesti rauaaegne.
Ükski loomulik keel ei ole arvutiprogramm, milles igale üksusele antakse üks ja ainuline tähendus. Vastupidi, loomulik keel, mis on inimesest teinud inimese, võimaldab mitte ainult täpset teabevahetust, vaid ka efektiivset teabe varjamist, valetamist, piltlikke ümberütlemisi, ebamäärasusi, ähmaseid ja mitmemõttelisi väljendeid.
See viimane on rikkus, mida kasutab sõnakunst, aga ka rahvasuu, kust lõppude lõpuks ongi kõik pärit. Vähe sellest, ka see keeleilm ise on pidevalt muutuv ja teisenev. Kui just vaja autoriteetidele viidata, siis võib jälle juhtida lugeja sirvima Wittgensteini.
Iseseisvumisaastatel õppis eesti rahvas üle mitmekümne aasta tundma mõne sõnakesegi ladina keelt: de iure ning de facto. Ning restitutsioonituhinas jäi kogu mõtteviisi kandma juriidilisus, õiguslikkus. Sellest suunast, lihtsustava ühemõttelisuse poolt rünnati keelt vist esmakordselt «rongaema» juhtumi puhul. Ja seda edukalt, mis ongi julgustanud järgmisi «advokaate» selles turuniis katsetama. Asi on arenenud edasi ja kohutava kiirusega. Paar erakonda on teinudki sellest oma kepphobu.
Ähvardavad uued ja uued kohtuasjad, kõik nominalismi truus vaimus. Nõu küsivad advokaadid küll keelemeestelt küll semiootikutelt. Ekspertiis järgneb ekspertiisile.
Elus võib ette tulla igasugu asju, aga neid keelepäraselt ja rahvalikult nimetada ei tohi. Kaitseminister solvub rahvaliku väljendi üle T-särgil ja astub tagasi, justiitsminister üritab läbi suruda seadust, mis muudaks iga kõneakti või kirjasõna seadusaluseks teoks. Kas pole pisut pöörane vaatenurk?
Tiit Hennoste on koos kolleegidega uurinud praktilist kõnekeelt Eestis ja leidnud palju huvitavaid asju. Aga kas mõni jurist loeb Hennostet? Ei loe. Kusjuures ega Hennostegi kirjelda ega suuda kirjeldada keelekasutuse kogu praktikat: sõnad ja väljendid võivad olla lausa vastupidise tähendusega sõltuvalt intonatsioonist, kontekstist, suhtluspartnerist, miimikast ja kehakeelest.
Kui ikka kedagi küll tublide sõnade, aga vägeva grimassi saatel kiita, võib õrnema hingega isik kätega kallale tulla! Samas on kõik seegi kokku keeleline suhtlus.
Kuidas suudab mingi advokaat või prokurör aduda kõnesituatsiooni, milles väljendit kasutati, mis miimika selle juurde käis, kas vehiti kätega, näidati ka mingeid muid märke? Ei suudagi.
Ta vaatab sõnaraamatut, leiab sealt märgendi vulg. või pej. (vulgaarne, pejoratiivne), küsib nõu ka keeleteadlastelt, aga keelesituatsiooni taastada ei suuda. Võit jääb sellele, kelle advokaat on sõnaosavam (ka juristide enda sõnaosavus on ju sageli vaid üks keelemäng).
Loomulikus keeles ei ole mingit piiri «heade» ja «halbade» sõnade vahel kõik on võrdselt kasutuskõlblikud keelendid. Üheski riigis ei ole ka koostatud ühtki seadust, kus oleks loetud üles sõnad ja väljendid, mille kasutamine on keelatud. Ainus meeldetulev on Piibli käsk sa ei pea Jumala nime tarbetult suhu võtma! Aga «Jumal» ei ole ometi mõni sündsusetu sõna, vaid siin põliselt rahvalik tabusõna ei maksa Jumala poole igal võimalikul juhul pöörduda.
Ma saan hästi aru võitlusest võrgukommentaaride anonüümsuse vastu, vene ajal olid anonüümkirjad lausa karistatavad, võiks olla nüüdki. Aga rünnata anonüümsuse kõrval ka loomulikku keelt ennast see on erakordselt nõme.
Mulle meeldis omal ajal Kivisildniku «luuletus» Kirjanike Liidu nimekirja põhjal kui mõnus nali, aga ma kirjutasin juba siis, et see mäng licentia poetica turvalise tiiva all võib osutuda ühel päeval ohtlikuks just luulevabadusele endale ühiskonnaliikmed, keda jätkuvalt ja ropult sõimatakse, võivad luuletajate licentia ka tühistada.
Näib, et sinnapoole olemegi teel. Nominalistid on erakordselt hellaks muutunud, kommarit ei tohi enam kommariks nimetada, varsti on see osa poliitilisest korrektsusest Eestis, nagu sõnad «neeger», «pederast» jm juba peaaegu ongi. Samas tohib eesti keelt solkida mis tahes tsitaatsõnadega firmanimedes, pseudonüümides, tavatekstides ja mujal, siis pole kohtuprotsessi ega isegi keeleameti sekkumist karta.
Seda, mis on loomulik inimkeel, pole lihtne selgitada, sest sajandeid on räägitud justkui midagi teist. Kõiksugu köstrid ja koolmeistrid on keele asemel õpetanud, millist keelendit ei sobi kasutada (pange tähele, keelendi olemasolu ei eitatud). See pole mitte keele-, vaid kombeõpetus.
Keele ründamine oli ka sovetiajal suur järelevalveharu, kusjuures oluline polnud mitte keelend ise, vaid kas seda öeldi avalikult, tunnistajate juuresolekul, kirjasõnas jne. Kas oleme tagasiteel sinnasamusesse? Kas juristid ei võiks tegelda pigem inimeste ja nende tegude õiguspärasuse kaalumisega ja jätta keel rahule? Paistab, et mitte, sest valdkonnast tõotab tulla advokaatidele tulusaid ja pikki protsesse, keelekasutus on muutumas juriidiliseks äriks.