Eesti kokkupuuted Euroopa õigusega

Eesti on olnud ELi liige poolteist aastat - parajalt kaua, et uurida, mis suhted on selle aja jooksul elanikel, ettevõtjail ja riigil olnud ELi õigusega.

Euroopa lõimimise algatajaid, Prantsusmaa kunagine välisminister Robert Schuman on öelnud: «Euroopat ei looda üleöö ega üldjoontes: Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis loovad reaalse ühtekuuluvuse.» Nii on see ka Eestis: side tekib konkreetsete sündmuste kaudu.

Esmapilgul tundub raske leida ühisnimetajat, mis iseloomustaks meie suhet Euroopa õigusega. Kokkupuuted on olnud juhuslikud: kalapüügikvootidest ELi kodanikele õiguseni kuuluda Eesti erakondadesse, et nad saaksid osaleda kohalikel valimistel. Ainsaks ühisarusaamaks näikse olevat «magus algus» – ei leia naljalt inimest, kes poleks midagi kuulnud suhkrutrahvist.

Inimesed on olnud küllalt aktiivsed liikmelisusega kaasnevaid õigusi kasutama. Osalt on selle põhjuseks Euroopa Inimõiguste Kohtu suhteline tuntus, ehkki tihti ei erista ka ajakirjandus viimast Euroopa Kohtust. Ähvardus Euroopa Kohtusse kaevata on populaarseks muutunud. Enamasti on tegu nonsensiga – oma riigi tegevust vaidlustavad kodanikud jõuavad Euroopa Kohtusse vaid Eesti kohtu kaudu. Liiati ei ole Euroopa Kohus kõikvõimas ega saa meie eest lahendada meie endi probleeme.

Üksikisikud saavad pöörduda ka Euroopa Komisjoni poole, et juhtida tähelepanu ELi õiguse väärale rakendamisele. 2004. aastal pöörduski üks sundüürnik üüri piirmäärade asjus Euroopa Komisjoni. Iseküsimus, kas komisjon saab midagi ära teha. Komisjon peab küll kaebusele vastama (vastasel juhul võib pöörduda Euroopa ombudsmani poole), kuid tal pole kohustust liikmesriik kohtusse kaevata.

ELi õigust tunnevad paremini teiste liikmesriikide, eelkõige Soome kodanikud Eestis. Taotletakse peamiselt neljast põhivabadusest: isikute, kaupade, teenuste, maksete ja kapitali vabast liikumisest kinnipidamist. Sellealaste probleemide lahendamiseks tegutseb võrgustik (SOLVIT), mis on esindatud ka Eestis ja mille poole saavad üksikisikud ja juriidilised isikud pöörduda piiriülestes küsimustes.

Ehkki paljud Eesti ettevõtjad kardavad vaidluste kulukust ja pikkust, on Atlandi ookeanil kalapüügiga tegelev OÜ kaevanud Euroopa Kohtusse ELi Nõukogu, mis vähendas püügikvoote võrreldes ühinemislepinguga.

Riigivõimu arusaamad

Kahtlemata on hea, et meie ametnikud ja poliitikud osalevad nüüd otse ELi õigusloomes. Probleemiks on aga teavitustöö. Nii jõudis levida jutt, nagu oleks porgandist saanud ELis üleöö puuvili. Tegelikult lisati porgand puuviljade nimistusse piiratud kontekstis, sest mõnes liikmesriigis tehakse sellest moosi.

Hullem on, et meie endi seadused meenutavad teinekord lünkteksti, kus lünki pole võimalik täita ELi õigusakte põhjalikult tudeerimata. On kohatu eeldada, et tavakodanik sel määral Euroopa õigust tunneks.

Oluline on jälgida, et ELi õigust kohaldataks sama tõhusalt kui riiklikku. Näiteks ELi toetuste andmine kaotaks mõtte, kui toetuste taotlejad Eestis peaksid võitlema formaalsuse ja bürokraatiaga, mida ELi õigusega ei ole ette nähtud.

Eesti kohtunikud on olnud poolteist aastat ka Euroopa kohtunikud. See tähendab ka, et meie lahenditest võib sõltuda kogu ELi õiguse areng. Eesti kohtulahendid kinnitavad, et ELi õigusega arvestatakse. Riigikohus leidis juba kümme aastat enne ühinemist ja on sageli korranud, et ELi õiguse üldpõhimõtted on Eesti õiguse allikaks. Kohtud viitavad oma otsustes ELi õigusele (ehkki pole ühtegi lahendit, kus otsus oleks sündinud vaid ELi normi alusel).

Aeg-ajalt on ajakirjandus juhtinud tähelepanu võimalikele vastuoludele ELi õigusega. Näiteks arutelude ajal öise alkoholimüügi piiramise üle viidati kaupade vaba liikumise põhimõtetele. Säärast ühiskonna «õigusteadvuse edendamist» tuleb tervitada, kuid vaid seni, kuni ei muututa lohakalt ebatäpseks.

Kõik on kuulnud juttu, et Euroopa Komisjon kaebab Eesti kohtusse, ja vastupidi, Eesti vaidlustab komisjoni meetmeid. Peamiselt jõuab Euroopa Kohtusse vaid murdosa asjadest ning näiteks Euroopa Komisjoni eelmenetlus on midagi muud kui kohtumenetlus.

ELi õigus pole välisasi

ELi laienemisega avardunud õigusvaramust peavad aga ammutama mitte ainult uued, vaid ka vanad liikmesriigid ja ELi institutsioonid. Paremad teadmised Eesti õigussüsteemist aitaksid ehk ära hoida nii mõnegi ELi institutsiooni etteheite.

Kolleegid Soomest on tõdenud, et kõige valulikumaks probleemiks pärast ühinemist osutus mentaliteedi muutmine. Raske oli harjuda, et ühtäkki muutus hädavajalikuks tunda ka ELi õigust. Tundub, et vajadus muuta suhtumist Euroopa õigusse ja täiendada sellealaseid teadmisi ongi punane joon, mis võiks iseloomustada meiegi lõimumist Euroopasse. Suhtudes leigelt Euroopas toimuvasse, seame ise arengule tõkkeid.

Kaarel Robert Pusta kirjutas 1926. aastal: «Meie noore vabaduse õnn oleks täielik, kui Euroopast saaks suur demokraatlik liit, kui Eesti kodaniku tunnistus oleks igale ühtlasi eurooplase tunnistuseks, mis võimaldab nõu, abi ja kaitset igas paigas Euroopa mandril.»

See unistus on vormiliselt täitunud ning vaid meil endil on võimalik täita see ka sisuliselt: Euroopa «loomine» Eestis, sealhulgas kokkupuude Euroopa õigusega, vajab nii Eesti elanike, ettevõtjate kui ka riigivõimu vaimset meelestatust, ettevalmistust.