Ska, soul ja Adolf Hitler

Need poisid on skinhead’id. Aga nad ei ole natsid. Nad kuulavad Jamaicalt pärit ska’d. Foto: Repro

Viisteist aastat tagasi läksin Postimehe korrespondendina Berliini äärelinna Potsdami, kus pidi toimuma järjekordne ska-festival.

Ning seisin silmitsi umbes 1500 skinhead’iga igast Euroopa nurgast, kes olid kuulama tulnud ansambleid, nagu The Specials, Radiators, BimaSkaLabim. Vähe sellest, et ostsin sel festivalil hulga plaate ja underground-ajakirju, tutvusin seal ka paljude inimestega, kes siiani on mu parimad sõbrad.

Skinhead on üks vastuolulisemaid noorte subkultuure. 1950ndate lõpul tekkis Londoni töölislinnaosades mod-kultuur. Mod’id olid peamiselt iiri ja juudi päritolu teismelised, kes hakkasid ülieksklusiivselt riides käima. Mod-kultuuri tõus langeb ühte sõjajärgse majanduskasvuga ja ühel hetkel said noored inimesed endale lubada nii kalleid ülikondi kui itaalia motorollereid Vespa ja Lambretta.

Mod’id ja hipid

Mod-kultuur koondas endas kõike, mis oli sel ajal stiilne, eriline ja raskelt kättesaadav: importriided, -motorollerid ja -muusika – Jamaica ska ja Motown soul. Samas olid need noored – tegemist oli peamiselt 15–16-aastaste teismelistega – kardetud kaklejad, kes erilise heameelega pidasid tänavalahinguid tolle aja teise suure subkultuuri, rokkaritega.

Nagu ikka selliste asjadega, sattus ka mod-kultuur rahamasinasse ning muutus haibitud trendiks.

Briti subkultuuride juures peab alati arvestama klassiühiskonna olemasoluga. Tänapäevani on Inglismaa jagatud kolme klassi vahel, kes 50ndatel olid hermeetiliselt suletud.

Tööline olla tähendas rasket tööd ja olla uhke selle üle ning vastanduda keskklassile, kelle võsudele vanemad koos hea haridusega ka hiilgava karjääri ostsid. Kui ka üliõpilased hakkasid end mod-stiilis riietama, oli see alarmimärk tõelistele fännidele. Kui aga mod-kultuur hakkas ülikoolides sulanduma hipikultuuri sekka koos oma lillelisusega, tõmbas osa töölisnoori piiri enda ja «nende» vahele.

Mod-scene's eksisteeris kogu aeg eriti radikaalne rühmitus, keda hüüti hard-mods’ideks. Nad pöörasid vähem tähelepanu enda ülesmukkimisele ja enam jalgpallile.

Hard-mods’id kandsid ülikondi vaid nädalalõputi tantsima minnes, muul ajal eelistasid teksasid ja Doc Martensi saapaid. Sellest seltskonnast põlvnevadki skinhead’id. Skinhead tähendas 60ndatel noort inimest, kes ajas juuksed mitte kiilaks, vaid siilisoengusse nii, et peanahk oli näha. Muidu käisid riides nagu ka nende vanemad vennad ja isad: teksad, Ben Shermani särgid, DM-saapad, harringtoni ja donkey jakid – ainult et teksad keerati üles.

60ndail aastail tulid Inglismaale jamaicalased koos oma muusikaga – ska, ja noortekultuuriga – rude boys. Rude boy kultuur sarnanes hard-mod-eetikaga rõhuga stiilsetel ülikondadel ja agressiivsetel tänavagängidel. Skin-kultuuri kõrgperioodiks peetakse aastat 1969, kui igas briti linnas olid noortegängid, kes nädalalõpud veetsid staadionitel või jamaica klubides.

Segatud rassid

Skinhead-kultuur on ka esimene rassiliselt segatud noortekultuur, kus mustad ja valged koos pidutsesid. Kui ska muutus rocksteady'ks ja hiljem reggae'ks (60ndate reggae on hoopis muud kui hilisem roots reggae), olid valged skinhead'id see publik, kes jamaica muusika valgete seas kuulsaks tegi.

Nende kirg uue muusika suhtes ei pannud mitte ainult aluse sellistele suurtele plaadifirmadele nagu Trojan ja Pama, vaid tõid ka Jamaica artiste Inglismaale esinema.

Noortekultuuridega on ikka nii, et nad tulevad ja lähevad, aga päris välja ei sure. 1970ndad olid skin-kultuuri mõõnaperiood. Uus tõus tuli 70ndate lõpus koos pungiga. Esiteks tekkisid töölisklassi-noortele suunatud punkbändid, nagu Sham 69, Menace ja Cock Sparrer, teiseks kraamiti jälle välja ska.

Ansamblid Madness, Specials, Selecter jne sulatasid ska tantsulisuse ja coolness'i pungi energiaga. Ühel hetkel tulid ka jälle skinhead'id. Siin tekkis esimene lõhe. Vana ülikonnastatud hard-mod’i seltskond vaatas uusi lõhkiste teksade ja põlvini saabastega punki kuulavaid noori kui hipide uut vormi.

Skinid ja natsid

Aja jooksul lepiti, kui mitte poliitika... Teatavasti olid 70ndad äärmiselt poliitiline aeg. Nii parem- kui vasakpoolsed üritasid noori enda poole võita ja eriti edukad olid neonatsid patriootiliste jalgpallifännide seas. Nende taktika oli lihtne. Nagu üks mu tuttav rääkis, olid töölisklassi jalgpallifännid tollal ühiskonna paariad. Ainsad, kes neid kiitsid, olidki natsiorganisatsioonid.

Vastukaaluks tekkis 70ndatel vasakpoolne skinhead-kultuur, mis sai nime soul-punk trio Redskins järgi. Ent suur osa skinne jäi pendeldama mõlema poole vahel, käies nii ska'd ja punki kui natsirokki kuulamas.

Edasine on juba ajalugu, kus suurt osa mängib meedia. Algselt «mustade muusikat» kuulanud, natsivastane skinhead muutus neonatsi võrdkujuks, see imago imporditi üle Euroopa ja 80ndail plahvatas ka kontinendil natsi-skinlus. Ent kontaktid Inglismaaga tõid Mandri-Euroopasse ka traditsioonilise skinhead-kultuuri.

Tegelikult on iga ska-muusika tõus kaasa toonud algupärase skinhead-kultuuri tuleku. Viimase viieteist aasta jooksul käib Saksamaal juba kolmas laine.

Vastupidiselt, et neonats ei pea olema skin, näitab areng paremradikaalses seltskonnas. Enamik natsiorganisatsioone kihiseb tehnot kuulavatest jalgpallihuligaanidest, tanksaapaid näeb järjest harvem. Ka Eestis on ska tõusuteel... Alles esimesel.