Igal riigil on UNESCOs üks hääl

Tants kultuuride ja kunstiliste väljenduste mitmekesisuse kaitse konventsiooni ümber hiljuti lõppenud UNESCO XXX peakonverentsil võttis nii kirglikke ja mitmekesiseid kunstilisi väljendusvorme, nagu varemast ajast ei mäletagi.

Tõepoolest, vaieldi ju kõige olemuslikuma inimõiguse üle, õiguse üle olla see, kes sa oled, vähemasti nii paljud seda mõistsid.

Jäine vaikus

Iseäranis väikeriigid, kelle keelt ja kultuuri ohustasid võõrmõjud või pealetungiv massikultuur, tervitasid tulihingeliselt uut dokumenti – igaüks oma rahvale iseloomuliku, eripärase paatosega.

Samas pani mõtlema, kuivõrd käis mäng ühte väravasse.

Ameerika delegaatide sõnavõttudele järgnes jäine vaikus, ükski käsi ei tõusnud plaksutama. Loomulikult ajendas nende vastuseisu ennekõike majanduslik huvi käsitleda kultuuritooteid samadel alustel kõigi muude kaupadega, samas kui mitmed teised võitlesid oma identiteedi ja inimväärikuse eest.

Ometi oli kummaline näha oma vahetut lauanaabrit, suurt ja mõjuvõimsat riiki arvuka esindajaskonnaga, kes ühtepuhku ka Eestile eraldatud toole hõivas, nii üksijäänuna ja üsna lööduna.

Õigus küll: igal riigil, sõltumata suurusest, on UNESCOs üks hääl.

Võiks ju arvata, et kui pea kõik liikmesriigid olid ühel meelel, siis mille üle üldse kõik need aastad õieti vaieldi? Aga küsimus pole mitte ainult selles, kuhu, vaid ka kuidas sinna jõuda.

Ja nagu demokraatias ikka, on igaühel õigus esitada parandusi või ettepanekuid, tihti üsna tühiseid, lihtsalt tõstmaks sõnavõtja enesetunnet.

Kõiki parandusi arvesse võttes aga läheb pahatihti kaotsi ekspertide koostatud algteksti stiil ja sära.

Nii nagu mitmete elanike juurdeehituste ja ümberehituste tulemusena ei tunne maja algset arhitektimõtet enam äragi.

Kultuuride ja kunstiliste väljenduste mitmekesisuse kaitse konventsiooni arutlusi kandis küll niisugune võimas palang, mis pühkis tühjad tähenärimised eest. Mis ei tähenda aga probleemide puudumist.

Toetada kultuuride mitmekesisust tundub nii endastmõistetav, et esimese hooga ei tule pähegi, milliseid reaalseid vorme võivad need kultuurid või kunstilised väljendused võtta.

Kui ühe kultuuri eripäraks on hävitada kõiki teisi kultuure, või kui teise suulise ja vaimse pärandi hulka kuulub näiteks kannibalism, siis kuidas peaks UNESCO sellega suhestuma?

Suur väljakutse

Ja vastus kõlab: kultuurilise mitmekesisuse kaitse on eetiline imperatiiv, lahutamatu respektist inimväärikuse vastu. Ühelt poolt toetab UNESCO kultuuride erinevaid püüdlusi, rõhutades inimvõimeid, loovust ja solidaarsust, teisalt väärtustab ja hoiab ta maailma mälu vägagi keerulist, pahatihti valulist ja tüli hõõgavat pärandit.

See kahekõne mineviku ja tuleviku vahel on väga oluline oleviku tasakaalukeel; loovus toitub ju ühtaegu mälust ja kujutlusest.

Nimelt loovusele, kultuuridevahelisele tundlikkusele ja koostöövalmidusele aga rajanebki UNESCO jätkuv tegevus kõikides valdkondades.

Tema globaalse strateegia eesmärk on sõnastatud kui jätkusuutlik mitmekesisus; ehk leiab keelelises kirevuses ka mõne eestlasele suupärasema sõna.

Väljakutse on muidugi üleelusuurune: kuidas tagada igaühele inimväärset, rikkalikku elu rikkumatus maailmas? Ma ei ole sugugi kindel, kas see on võimalik. Aga ma ei tea ka ühtegi üllamat sihti, millele pühenduda.

Vaata ka: Immo Mihkelson «UNESCO piirab Ameerika kultuuriinvasiooni» (PM, 20. oktoober 2005)

Jaak Kangilaski «Mitte tõrjuda võõrast, vaid arendada ennast» (Sirp, 28. oktoober 2005)

Tagasi üles