Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2044199t1h77d3.jpg)
Üks koosolekul viibivatest habetunud noorukitest tuli korraga lagedale ideega, mis tundus liiga radikaalne isegi tema mõttekaaslastele.
Ja mõõdukuses õhtumaiste standardite järgi neid mõttekaaslasi ning kaasvõitlejaid just süüdistada ei saanud: 1979. aasta novembriks teadis kogu maailm, et just Iraani tudengid on riigis alates aasta algusest möllava islamirevolutsiooni löögirusikas ja avangard. Islamirevolutsiooni pretoriaanid.
Kui juba rünnata, siis miks ainult USA saatkonda jookseme samal ajal tormi ka Nõukogude Liidu saatkonnale, kõlas toona 23-aastase inseneritudengi Mahmoud Ahmadinejadi ettepanek.
Hulljulge nooruk
Tema eakaaslastest revolutsionäärid hääletasid plaani maha. Liiga hullumeelne, arvati nelja aasta eest üleriigilistel ülikoolieksamitel särava 130. koha saavutanud Ahmadinejadi plaani kohta.
Käiku läks vallutusplaani esialgne variant ja pärast päevi kestnud Iraani kõrgeima liidri ajatolla Ruhollah Khomeini kihutuskõnesid jooksis pool tuhat revolutsioonilist tudengit 4. novembril 1979 Teheranis USA saatkonnale tormi. Saatkond vallutati, 66 Ameerika kodanikku ja diplomaati vangistati ning algas ühtekokku 444 päeva kestnud nn Iraani pantvangikriis.
Need 26 aasta taha jäävad sündmused naasid Ahmadinejadi juurde bumerangina tänavu juunis, kui kaks aastat Teherani karmi islamikonservatiivi käega juhtinud mees tõusis kõigile vaatlejatele ootamatult Iraani presidendiks.
Viis 1979. aastal Teheranis pantvangi langenud ameeriklast väitsid, et tundsid islamivabariigi juhiks tõusnud Ah-madinejadis ära toonase vangistaja ja ülekuulaja. Ahma-dinejad lükkas oma otsese osaluse saatkonna vallutamisel ümber ja soovitas Lääne ajakirjandusel mitte langeda «sionistliku propaganda» ohvriks.
Kuid saatkonna ründamist planeerivas islamistlike tudengite rühmituses mängis ta prominentset rolli seda pole kahtluse alla seatud. Nagu ka seda, et selle tudengirühmituse ühe liidrina kohtus ta juba toona regulaarselt ajatolla Khomeiniga isiklikult.
Eluloo valge laik
1980. aastal tungisid aga Saddam Husseini väed üle Iraani piiri ja algas kaheksa aastat väldanud verine sõda Iraagiga. Sellest aastast laiub Ahma-dinejadi ametlikus biograafias kuueaastane valge laik.
Mitteametlikud allikad aga viitavad erinevatele seikadele. Mõningatel andmetel läks mees vabatahtlikult rindele ja liitus Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe erijõududega.
Revolutsiooniline Kaardivägi oli ajatollade moodustatud eliitvägi, kuhu kuulusid ideoloogiliselt kõige kindlameelsemad islamirevolutsionäärid.
Parima relvastuse ja väljaõppega kaardivägi polnud aga mitte ainult militaarorganisatsioon: selle koosseisu kuulusid ja kuuluvad tänini ka julgeolekuorganid.
Ühe teise versiooni järgi tegeles Ahmadinejad 1980ndate aastate alguses revolutsioonilise kaardiväe sisejulgeoleku ohvitserina just läänemeelsete õppejõudude puhastuskampaaniaga Teherani ülikoolides ning kuulas julgeoleku salavanglates üle revolutsiooni vaenlasi.
Aga muidugi võib see olla ka «sionistlik propaganda».
Poliitiline tõus
Ühes langevad erinevad allikad aga kokku lõpuks maandus Ahmadinejad vanemohvitserina revolutsioonilise kaardiväe eribrigaadi peakorteris Ramazani linnakeses Lääne-Iraanis. Siit juhiti kaardiväe välisoperatsioone ehk luure- ja sabotaairünnakuid Iraani piiride taga.
Biograafia ametliku versiooni kohaselt osales Ahma-dinejad 1986. aastal isiklikult operatsioonides Põhja-Iraagis.
See al-Qudsi ehk Jeruusalemma nime kandev üksus on näiteks vastutav 1996. aastal Saudi Araabias toimunud terrorirünnaku eest USA armeebaasile, aga selleks ajaks oli Ahmadinejad vähemalt näiliselt juba sügavalt tsiviilellu sukeldunud, juhtides 1990ndate aastate algusest kuberneri ja asekubernerina erinevaid Iraani provintse.
Kuni värskelt ametisse asunud reformimeelse presidendi Mohammad Khatami administratsioon ta 1997. aastal Ardebili provintsi kuberneri kohalt vallandas.
Oma kunagisse koduülikooli õppejõutööle asunud mehe uus tähetund saabus kuue aasta pärast, kui Teherani konservatiivne linnavolikogu määras ta pealinna meeriks. Võitlus moderniseerumise pooldajate ja islamirevolutsiooni aluste kaitset nõudvate konservatiivide vahel oli selleks ajaks juba täies hoos.
Osa tema 1979. aasta võitluskaaslasi oli läinud reformistide poole, osa oli karjääri teinud kaardiväes ja julgeolekus.
Ahmadinejadist sai konservatiivide esindaja, ning tänavu juunis tõusis ta juba Iraani presidendi toolile. «Mitte selleks ei teinud me revolutsiooni, et jõuda demokraatiani,» tutvustas oma kreedot mees, kes muu hulgas lubas naftatulude vaestele jagamist.
Kahe nädala eest teatas tuumarelvastumiskatses süüdistatav Ahmadinejad aga avalikult, et «Iisrael tuleb maailmakaardilt minema pühkida».
Maailm reageeris sellele mõtteavaldusele kas nördimuse või jahmunud vaikimisega, millele Ahmadinejad omakorda vastas väga lihtsalt: «Ma kordasin vaid ajatolla Khomeini sõnu.»
Pärast 1990ndate lõpust kestnud pingelõdvendust on revolutsiooni kaardivägi Iraanis läinud vastupealetungile.
5 FAKTI
Sündinud 1956. aastal Teherani lähistel lihtsa sepa neljanda pojana, peres oli kokku seitse last.
Kuulus 1979. aastal Teheranis USA saatkonna vallutamise planeerinud tuumikusse.
Teenis aastaid Iraani revolutsioonilise kaardiväe eriüksustes.
1987. aastal kaitses doktorikraadi avaliku transpordi planeerimises.
Teherani linnapeana jätkas spartalikku eluviisi, presidendiks pürgides nimetas end Rahva Sõbraks.