Haritud teadlaste eksport

Selline tore uudis (PM, 5.11), et peaminister hakkab sisse tooma haritud teadlasi. Uudises veel öeldakse, et peaminister peab kõige tähtsamaks muu hulgas energeetika- ja meditsiiniteadlaste sissevedu.

Kõik suurepärane, kuid kas ei oleks siiski meil seejuures vaja eeskätt panustada just haritud teadlaste kibekiirele sisseveole riigijuhtimise innovatsioonis. Nimelt näib, et meil jätab just riigijuhtimises teadmuspõhisuse tase praegu soovida, seda eriti meile kaela langevate euroliidu trahvide optimeerimise alal.

Ülo Ennuste  

Keskerakonna häda

Mõnigi peab Keskerakonda «ekspluateeritavate sõbraks», Reformierakonda aga karmi turumajanduse pooldajaks. Kuid elu õpetab, et lahkelt pakutavaid valmistõdesid ei tohi pimesi usaldada.

Kui parempoolsele poliitikule ei meeldi kuuelapselisele suurperele täiendava vanemahüvitise andmine, võib seda kuidagi seletada.

Aga et selle vastu olid ka endid rahvasõpradena reklaamivad keskerakondlikud võimuesindajad, peaks mõnegi Savisaare fännklubi liikme ettevaatlikuks tegema.

Meenutagem, et Keskerakonna eelmisel valitsemisajal sündis tasuline hambaravi. Eriti eemaletõukavaks muudab vastuseisu kuuelapseliste perede lisatoetusele tõsiasi, et aastaeelarvest võtaks see vaid 6,5 miljonit krooni.

Keskerakonna toetaja ja rahastaja Urmas Sõõrumaa üks luksusautodest maksis 7 miljonit.

Kas me peaksime veel uskuma, et Keskerakonna eesmärk on luua ühiskond, kus suurem osa rahvuslikust rikkusest jaotuks enamuse vahel, nagu väitis nende infojuht.

Eriti küsitavaks muutub erakonna väärtus, kui sotsiaalpopulismile lisame koostöö ebasõbraliku idanaabri ühe ebasõbralikuma parteiga ja savisaristliku ideoloogia ükskõiksuse meie rahvast tabanud demograafilise kriisi suhtes.

Pole ju meile kõige saatuslikumate tagajärgedega taandarengu likvideerimisest sõnagi Keskerakonna prioriteedina sõnastatud esimeses kolmes alapunktis.

Kas Keskerakonna tippudel tasub ikka imestada, kui nende suunas kriitikanooli lendab? Kahju, et nii võimekas poliitik nagu Savisaar on piiranud oma aktiivsust pensionäride ja mitte-eestlaste huvide esindamisega. Ta suudaks kindlasti rohkemat.

Eero Laidre

Õiglustunne avaramaks

Kui meil on Eestimaal õiglustunne juba nii meeliülendavalt ärganud, et ei mingit halastust või kinnimätsimist, olgu tegu kas või niivõrd kaaluka poliitikuga nagu Edgar Savisaar ja sellise rahvaliidrite puhul tühise rahaga nagu miljon või pool miljonit krooni, siis on paljudel, mina nende seas, taaselustunud lootus, et Eesti riik suunab oma pilgu ka teistesse kohtadesse, kus rahategemisega on asjad üle moraali ja seaduse piiride läinud.

Nõustun peaminister Andrus Ansipiga, et kui sulitempude vaoshoidmiseks loodud asjatundlikud ja ausad ametid on leidnud, et Savisaare tehing jääb seaduse piiresse, siis tuleks urgitsemine lõpetada. Nii et jätame nüüd Edgar Savisaare rahule. Seda enam, et küllap leidub varsti midagi uut, millega Savisaare ümber jälle kära teha.

Oluline ja kasulik oleks aga rahval vilksamisi sähvatanud õiglustunnet mitte kustuda lasta, vaid seda edasi arendada.

Võtkem eesotsas võimudega eelarvamusteta, kuid tähelepanelikult ette kõigi iseseisvusemise taustal enda omandiks võetud, süllekukkunud, ammuste esivanemate pärandatud või ülepea teadmata kust ja kuidas tekkinud varandused. Tegu on sadu ja tuhandeid kordi suuremate asjadega kui Savisaare nääpsuke ja vana puumajake Keila-Joal. Suured varandused hajusid nõidusliku kiirusega veelgi nõiduslikumas vaikuses. Unustati isegi täie täpsusega vormistatud võlad. Olen otsustavalt uute revolutsioonide ja rikkurite tagakiusamise vastu Eestis. Samas olen veendunud, et lähiajaloo majanduslike sulitempude ja ebaõigluste sasipundar tuleb üle vaadata.

Neile, kes aluseta suurt kasu saanud, tuleb kehtestada lisamaks.

Sellest saaks ka vahendid Eestimaa tõelise häbipleki – sundüürnike olukorra inimlikuks lahendamiseks. Kuni on sundüürnikud oma puudulike õigustega, nii kaua ei ole meil tublit ja ühtset eesti rahvast.

Karl Rebane, akadeemik

    Tagasi üles