Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2044661t1hae7a.jpg)
Laupäeval tähistati Pärnu Uue Kunsti Muuseumis skulptor Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäeva.
Kunstniku, kelle rikkaliku loomingulise pärandi hulka kuuluvad Lydia Koidula mälestussammas Pärnus, «Russalka» Tallinnas, Pauluse kiriku altarigrupp Tartus, uputatud laevade monument Sevastoopolis, Vene Muuseumi akadeemilise saali friis, Peterburi Troitski silla obeliskid ja paljud teised tööd.
Amandus Adamsoni unustamatud marmortööd «Laine ainuke suudlus», «Laeva viimne ohe», «Merehelinate kuulaja» ei kõnele ainult toonase raidkunsti «keelt», vaid osutavad ka kunstnikule kui müüdi loojale.
2005. aasta suvest sügiseni Pärnu Uue Kunsti Muuseumis olnud rahvusvahelisel aktinäitusel «Mees ja naine» oli väljas Adamsoni kolmest lapsest noorima, 1922. aastal sündinud Maria Maddalena Carlssoni portree «Magav tütreke» ja samal aastal valminud töö «Laine ainuke suudlus».
Maria, kes alljärgnevalt Postimehega oma mälestusi jagab, tuli ilmale Carraras, kuhu Amandus Adamson oli sõitnud Tartu Pauluse kiriku altarigruppi välja raiuma. See kujutab Kristust, Maarja Magdaleenat ja Jeeriko pimedat.
Legendiks muutunud nimesaamisloos hüüdnud kunstnik tütre sünnist kuuldes: «Sündis Maria Maddalena!» Maddalena seisab Maria passis tänaseni, meenutades talle Itaaliat, isa ning tema kunstipärandit, mille evakueerimine pärast Vene sõjaväebaaside Paldiskisse tulekut jäi Maria ja tema ema õlgadele.
Laupäevasel tseremoonial teatas Maria Carlsson pidulikult Adamsoni Paldiski ateljee-maja kinkimisest Eesti riigile.
Maria Carlsson, kuidas käis Adamsoni kunstivarade käsi baaside lepingu järgses Paldiskis?
1940. aasta kevadel pandi meie majja elama 30 madrust. Ema läks komandandi juurde ja ütles, et nii ei lähe, et see on Adamsoni maja ja seal on kunstiväärtused.
Siis tulid nende asemel ohvitserid. Üleval toas elasid lendurid, kes käisid öösiti Helsingit pommitamas...
Mina sain oma protesti avaldada valjusti soomekeelseid laule lauldes. Peatselt pidime Paldiskist lahkuma.
Ainus koht, kus toona nõustuti isa töid vastu võtma, oli Pärnu muuseum. Isa oli teinud 1929. aastal Koidula monumendi ja soovis, et kui ta sureb, maetaks ta Pärnusse.
Pärnus suhtuti temasse suure lugupidamisega ja nii on see jäänud tänapäevani. Paldiskisse saadeti ministeeriumist keegi nõunik abiks töid pakkima.
Meil oli katusel väike kraana. Mina ronisin edasi-tagasi mööda katust ja ministeeriumimees muudkui muretses, et ma alla ei kukuks. Pakitud tööd pandi veoautole ja saadeti rongiga Pärnusse.
Paldiski majja jäid alles isa seinamaalingud neid ei saanud ju kaasa võtta. Seal oli Napoli vaade ja teisi Itaalia-ainelisi merevaateid. Ka õe maalitud veealune maailm.
Mida mäletate isa Itaalia-ajast?
Mäletan väga hästi Viareggiot, kus isa tööd tegi, ja paastuaegseid karnevale. Mehel, kelle käest isa Kalevipoja modelleerimiseks kuuri üüris, oli kino, kus minagi käisin.
Siis sai isa infarkti ja asi oleks väga halvasti lõppenud, kui poleks leidunud üht katsetamisaldist arsti, kes äratas kuumaveekompressidega isa elule tagasi.
Pärast seda võttis isa esimest korda puhkuse. Käisime jalutamas. Ronisime mööda kaldapealset, mirdid õitsesid suurte kivide ümber...
Võtsime ette Capri-sõidu, olime Napolis. Ja siis sõitsime Rooma. Forum Romanum oli tookord kõigile avatud. Itaalia oli ka minu ema ja isa tutvumiskoht.
Ema oli lõpetanud Berliini õpetajate seminari ja töötas maal õpetajana, kuni otsustas abielluda.
Tema peigmees sai aga hakkama mingi skandaaliga ja abiellumine jäi ära. Ema sõitis Itaaliasse ja tutvus isaga. Isa esimene naine, tehhitar Franziska hukkus 1916. aastal, kui isa vana maja Paldiskis pommitabamuse sai.
Lahkusite Eestist 1944. aastal viimaste põgenike hulgas. Olite õppinud Inglise kolledis ja enne seda Tallinna kommertsgümnaasiumis. Töötasite Pärnu perekonnaseisuametis ning linnapea sekretärina. Millal hakkasite mõtlema Eestist lahkumisele?
1944. aasta sügisel saatsin kogu aeg teisi ära. Laevu jäi üha vähemaks. Töötasin Tallinna prefektuuris ja mulle pakuti võimalust tulla Kuressaare prefektuuri.
Neil oli paat. Kui läbi häda ja viletsuse kohale jõudsin, selgus, et keegi enam passe välja ei kirjuta: kõik olid ära sõitnud.
Mul oli kohvris kirjutusmasin, võtsin selle välja ja asusin tööle. Sain appi ka rongis kohatud Elga Eliaseri. Kõigil noortel meestel võtsime viis aastat vanusest maha, muidu oleksid nad olnud sõjaväekohuslased. Mina kirjutasin, sakslane lõi templi peale. Lõpuks olin üksi.
Toit oli otsas, sõin mahajäetud aedadest leitud õunu ja tomateid. Siis kuulsin ühelt sakslaselt, et reidil seisab suur laev. Laeval oli tulekahju ja kedagi peale ei võetud. Elga Eliaseri korteriomanikel oli paat, mis pidi sõitma Rootsi.
Tema kaudu sain ka mina kaasa. Välja sõitsime Mõntu sadamast. Isa töödest toimetasin Rootsi «Alfa et omega», ülejäänud jäid maha. Pärast sõda hakkas kunstimuuseum neid rublade eest oma kogusse ostma.
Olen õppinud Uppsala ülikoolis kunstiajalugu ja romaani keeli. Kunstiväärtuste tähendus on alati mitmetine. Kunstniku lähedastel on nende väärtustega oma suhe. Kui isa suri, pidime äraelamiseks tema töid müüma.
Kord tuli meile üks rikas mees. Vaatas ateljees ringi, nägi riiulil Pauluse kiriku altari pimeda mehe pead. Küsis siis emalt, et palju see ka maksta võiks. Ema ja mina tundsime end hirmus halvasti. Ema pomises, et kümme krooni. Mees võttis töö ja läks välja.
Äkki hakkasin mina hirmsa häälega nutma. Ema jooksis mehele järele ning suutmata öelda ainsatki sõna, ulatas talle tema kümnelise, haaras pea ja viis selle ateljeesse tagasi. Mul oli hiljem alati hea meel, et päästsin isa töö.