Reede, 11. november. Kaitsepolitsei pressisaalis lõhkavad kapo peadirektor Aldis Alus ja riigi juhtivprokurör Margus Kurm pommuudise. Hommikul tabas kapo pensionäri, kelles uurijad näevad pealinna Pae tänava pommimeest. Teda seostatakse esialgu üheksa plahvatustega, milles hukkus neli ja sai vigastada kaheksa inimest.
Tehnilise kõrgharidusega eesti mees, sündinud 1938. aastal, tal on mitu elukohta Tallinnas ja Harjumaal, ilmselt ei tundnud ta ühtegi pommiplahvatuse ohvrit, tema tabamiseni ei viinud inimeste vihjed. Need on ainsad infokillud, mida kapo ja riigiprokuratuur nõustuvad ajakirjanikega jagama.
Eesti Raadio ajakirjanik küsib: «Kas sellel inimesel on olnud mingeid varasemaid kokkupuuteid... Ehk, kas tal on mingisugune kuritegelik register?»
Aluse vastus on kiire: «Politseiga sellel inimesel kokkupuuteid pole olnud.»
Kaitsepolitsei peadirektor ei valeta. Ent ta jätab ütlemata, et tabatu on olnud Eesti NSV üks kavalamaid ja tagaotsitumaid seifiavajaid.
---------------------------------------------------------------------------------
«See võiks olla Ringmaa, Märt Ringmaa.» Tallinna-lähedases majas vaatab läinud reede õhtul kunagise Eesti NSV kriminaaljälituse üks kõvemaid mehi «Aktuaalset kaamerat».
Kaitsepolitsei on tabanud 1938. aastal sündinud tehnilise kõrgharidusega mehe, kes tunnistati seoses Pae tänava pommiplahvatustega mõrvas kahtlustatavaks.
Sünniaasta 1938 klapib Ringmaaga. Tehniline kõrgharidus Ringmaa on lõpetanud polütehnilise instituudi. Elukohad Tallinnas ja Harjumaal Ringmaal oli mitu peatuspaika nii pealinnas kui ka linna ümbruses.
Kriminaaljälituse vana hunt viskab mõtte peast. Sarnaste seostega inimesi peab olema kindlasti rohkem kui ainult Ringmaa, omaaegne kuulus seifivaras. Ja miks ta pidanuks nüüd Lasnamäe pommimeheks hakkama, ei oska kunagine jälitaja ainsatki põhjust leida.
Ometi võtsid kaitsepolitseinikud läinud reede hommikul kinni just selle Märt Ringmaa, keda Eesti kriminaaljälituse paremad ametnikud veerand sajandit tagasi tervelt neli aastat jahtisid.
Nagu ikka sellistel juhtudel, algas kõik vaikselt tilkuvast informatsioonist, et toona alla neljakümnesed Ringmaa ja tema lahutamatu kaaslane Hendrik Lori tühjendavad üle Eesti erinevates asutustes seife. Ega need kõik olnud ehtsad seifid, pigem lihtsad raudkapid, kus kassapidaja hoidis töötajate palgaraha.
Tõendeid Lori ja Ringmaa vastu ei olnud. Aga mida rohkem kriminaaljälitajad selle duo kohta infot kogusid, seda enam said nad aru, et on alanud pikk kahevõitlus.
Meeste tegutsemine oli läbimõeldud, kuid lihtne ja loogiline. Nad leidsid mõne asutuse, näiteks majavalitsuse raamatupidaja või arveametniku, sobitasid temaga tutvust ja jõudsidki nii seifini, mis tühjendati öösel pärast palgapäeva, kui sinna oli veel jäänud osa töötajate rahast.
«Iga seifivargust kavandati hästi põhjalikult, see oli nagu masinatehase pensionile jäänud arveametniku käitumine, hästi ratsionaalne, arukas ja tark,» on endine kriminaaljälitaja oma kunagise vastase suhtes aus. «Lori oli silmatorkav, eriti naiste seltskonnas, aga tal polnud Ringmaa pead.»
Mehed teadsid, et kriminaaljälitus püüab neil silma peal hoida, ja see oleks otsekui mängulusti lisanud. Nad katsusid endale vajalikku infot hankida isegi kriminaaljälituse peakorterist, mis asus praeguse Vene saatkonna hoones Tallinna vanalinnas, ning võtsid sihikule ühe miilitsaohvitseri sugulase, aga see operatsioon jooksis liiva.
Ringmaa tundis huvi psühholoogia vastu, luges tarku raamatuid, mäletab üks mehe kunagisi jälitajaid. «Ta mõtles hästi,» lisab ta.
Nelja aastaga tühjendasid Lori ja Ringmaa Eestis 29 seifi, luges endine kriminaaljälitaja oma mälusahtlitest kokku. Kohtuotsuses on kirjas siiski väiksem arv.
Nad oleksid Pärnus napilt vahele jäänud. Jälitajad said teada, et duo läheb kuurortlinna «seifi võtma», ja meestele pandi saba taha. Aga sabal sai enne Pärnut bensiin otsa ning hommikul teatas ühe sealse majavalitsuse raamatupidaja, et neil murti öösel seif lahti.
Majavalitsuse inimesed mäletasid, et ja-jah, hiljuti astus nende juurest läbi kaks meest. Üks oli selline ilus ja tore. See on Lori, tabasid uurijad. Aga teine? «Oli küll teine mees, aga mitte ei oska teda kirjeldada,» laiutasid majavalitsejad käsi.
Ringmaale oli nagu loodusest antud omadus mitte silma torgata. Ta ei jäänud meelde, kuigi käis ise enne läbi kõik kohad, kuhu hiljem seifivargile mindi. Vaatas uksi ja aknaid, et kust kergemini sisse pääseb, uuris, ega valvesignalisatsiooni pole, aga toona oli see alles väga vähestes asutustes.
1976. aastal alustasid seifivargad raudkappide lahtipuurimisega väga täpselt, nagu oleksid mõnelt asjatundjalt õpetust saanud. Kriminaaljälituse mehed tegid ringi peale neile, kes sellist õpetust oskaksid anda. Ja jõudsid NSV Liidu Riigipanga Eesti osakonna seifiavajani.
Too mees oli Pätsi ajal seifivargana kinni istunud, 1970ndate keskel aga hoolitses, et kui keegi kaotab pangamaja mõne rahakapi võtme, siis kapi ikka lahti saaks. Tema õpetaski Lorile ja Ringmaale, kuidas kõige kergemini seife avada: tuli väga täpselt ukses üks teatud koht läbi puurida.
Kriminaaljälitajad jõid temaga ära pudeli viina, ei midagi. Jõid teise veel ja lõpuks vana seifiavaja kohmas: «Minul on varsti minek ja kui ma tean midagi, mis teile tähtis, kuidas ma siis selle endaga hauda võtan...» Kuid temagi tunnistus oli vaid kaudne tõend.
Miilitsaohvitserid püüdsid Lori ja Ringmaa lähikonda sokutada oma inimesi agente. See oli tulutu, sest Lori ja Ringmaa ei usaldanud kedagi. Nende mäng oli karm, sest riigiraha suures ulatuses varastamise eest võis tollase kriminaalkoodeksi järgi saada karistuseks ka mahalaskmise. Kuuliparagrahv, öeldi selle kohta.
«Hästi kinnise iseloomuga,» iseloomustab duo jälitamist juhtinud endine kriminaaljälitaja. «Või pigem seltsimatud, kuigi pealiskaudselt suhtlesid paljudega.»
Siiski, oma lastest nii pojast kui tütrest hoolis Ringmaa väga. Käis nendega jalutamas ja ostis pere kolmetoalisse korterisse klaveri, et lapsed saaksid harjutada. «Põnnid läksid talle korda,» nendib endine kriminaaljälitaja, kelle seifis oli siis pakkide viisi Lori ja Ringmaa varjatud jälgimise ülevaateid.
Aga need olid sama hästi kui vanapaber. Siis otsustasid jälitajad peita Ringmaa kasukasse salamikrofoni, et kuulda, mis plaane ta Loriga arutab. Ringmaa kutsuti mingil ettekäändel miilitsasse, paluti kasukas viisakalt koridoris nagisse riputada ja alustati kabinetis mittemidagiütlevat vestlust. Samal ajal toppisid tehnikud kasukasse mikrofoni.
Ringmaa jalutas miilitsamajast välja, läks koju ja need, kes kasukat peal kuulasid, kuulsid kõrvaklappides oma õuduseks, kuidas mees seda lahti rebima hakkas. Kuidas raadiomikrofon hästi salajane vidin Ringmaalt hiljem kätte saadi, ei mäleta enam keegi.
Lorile ja Ringmaale lõi vanglakella Tallinna-lähedase Raku karusloomakasvatuse kontori seif. Väikese naljana kleepisid nad seifiuksele Õhtulehest väljalõigatud kahe tagaotsitava kurjategija pildid. See oli viga.
Seifis oli 20 000 rubla palgaraha, mille eest saanuks osta kolm sõiduautot. Aga seifis oli ka keemiline lõks, rahapaki imitatsioon, mis avades paiskas välja pestamatut pulbrit. Lori avaski rahapaki ja see oli nende teine viga.
Lori vedeles küll ülejäänud osa ööst soojas vannis ja püüdis pulbrit maha hõõruda, lasi isegi sõbrataril maniküüri ja pediküüri teha, aga kui kriminaaljälitajad lõpuks ta ukse taga kella tiristasid, helendas mees infrapunalambi valguses nagu roosa jõuluehe. Ringmaa võeti kinni samal päeval.
Läbiotsimised ei andnud ainsatki tõendit. Vaid korterist, mida duo kasutas, leiti köögipliidi puude vahelt süütamata Õhtuleht, millest oli välja lõigatud kahe tagaotsitava fotod. See käkerdatud ajaleht muutus süüdistuse üheks olulisemaks asitõendiks. Meeste kinnivõtmine jäi aga kriminaaljälituse poolikuks võiduks. Üles ei tunnistanud nad ainsatki kuritegu.
Kui uurija Endel Rannus kord Patarei eeluurimisvangla ülekuulamiskambris jälle Ringmaa vastas istet võttis ja ohkega toimikuköited lauale tõstis, küsis Ringmaa temalt tehtud kaastundega: «Noh, seltsimees Rannus, kas töö valmistab raskusi?»
Ka Raku seifist varastatud 20 000 rubla ei leitud ja siis tekkis kriminaaljälitajatel idee. Nad lasid trükkida ajalehe Rahva Hääl võltsnumbri, milles teatati rahareformi saabumisest ja vanade rublade ümbervahetamisest.
Ringmaa ja Lori võinuks neile sokutatud ajalehe õnge minna ning eeluurimisvanglast kellelegi kirjakese saata, et võtku kusagilt rahapakid kiiresti ära. Aga mehed ei läinud õnge.
1979. aasta 16. novembril alustas ja 26. detsembril lõpetas Eesti NSV Ülemkohus Lori ja Ringmaa kriminaalasja arutamise. Lori sai karistuseks 15 ja Ringmaa 14 aastat. Tema kaebas otsuse edasi NSV Liidu Ülemkohtusse, kuid karistus jäi samaks.
Ringmaa kursusevend Tallinna Polütehnikumi 1957. aasta lennust mäletab kuukirjas Aja Pulss ilmunud lugejakirja Permi vanglast, kus alla oli kirjutanud Märt Ringmaa, kes küsis, kas vangis istutud aastad lähevad pensioni tarvis tööstaai hulka.