Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tossude teekond tänavamoodi sai alguse 1920. aastail Herzogenaurachi-nimelisest Saksa väikelinnast, kus vennad Adolf ja Rudolf Dassler spordijalatseid tootsid. 1936. aasta Berliini olümpiamängudel võitis Jesse Owens Dassleri vendade jooksukingades neli kulda.
12 aastat pärast Owensi olümpiatriumfi läksid Dasslerid omavahel tülli ning Rudolf asutas teisel pool linnakest läbivat jõge oma vabriku Puma.
Adolf, kelle hellitusnimi oli «Adi», aga liitis sellele veel perekonnanime esimese poole ja nii sündis Adidas.
1970ndail hakkas Oregoni ülikooli jooksutreener Bill Bowerman Ameerikas tennisetalla kummi vahvliraudade vahel sulatama ja nii sündis vanakreeka võidujumalanna järgi nimetatud Nike.
Ameeriklased oskasid enda hüvanguks tööle panna selliseid staare nagu Michael Jordan ja Tiger Woods, samuti oma lääne kolleegidest mitu korda vähem palka küsivaid Kagu-Aasia õmblejaid.
Praeguseks on Nike tõusnud spordikaupade turujuhiks ning Puma ja Adidas konkureerivad omavahel suuruselt teise tootja koha pärast.
Üheks valdkonnaks, millega väiksemad tootjad üksteist üle trumbata üritavad, on kuulsate moekunstnike ja modellide palkamine.
Näiteks räppar Missy Elliott riietab end ja oma taustatantsijaid juba mitmendat aastat Adidasesse.
Adidase mullusele teatele, et nad palkavad lisaks Yohji Yamamotole oma rõivaid kujundama ka Stella McCartney, vastas Puma sellega, et kutsus appi Alexander McQueeni.
Lisaks McQueenile on Pumale riidemoode välja mõelnud ka Jil Sander ja modell Christy Turlington.
Tegelikult meenutab ka Adidasele kuuluva Reeboki palgal olevate staaride nimekiri võrguajakirja DigitAll hinnangul üldse pigem Def Jami plaadifirmat rõivatootjat reklaamivad näiteks hiphopparid Jay-Z, 50Cent ja Nelly. (PM)