Maarja küla juht ammutab jõudu lähedusest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ly Mikheimi alati rõõmsameelne olek ei luba aimatagi, kui suur töökoorem lasub tema habrastel õlgadel.

FOTO: Margus Ansu

«Hei-hei, Ly, sa tulid!» hõiskavad Maarja küla elanikud, intellektipuudega noored juba kaugelt, näod varjamatust heameelest säramas. Ja nii iga kord, justkui pärast pikka lahusolekut.

«Külaelanike siirus ja vahetu sõbralikkus on südantsoojendav,» ütleb Ly Mikheim. Tema ei pea küll seepärast pelgama, et mõni hoolealune altkulmu vaatab või selja taga kirub. Nad on nii avali!

Naine tunnistab, et vaimupuudega noortelt on ta saanud elu parimad komplimendid stiilis: «No täna oled sa küll ennast ilusasti riidesse pannud...»

«Kus sa vahepeal olid?» heidab mõni noor ette. «Tee see paberitöö siis ükskord valmis ja ole koos meiega,» soovitab teine.

Paberitesse mattunud

Paraku mööduvad Ly kõige pingelisemad tööpäevad linnakabinetis: abistajaid otsides ning taotlusi ja aruandeid tehes.

Pingutused on kandnud vilja: Maarja küla Põlvamaal metsade rüpes toetatakse tõesti palju.

«Vahel küsitakse: kas teile juba küll ei saa?» märgib Ly. «Külaehituseks kuluv 35 – 40 miljonit krooni ei olegi ju nii palju, kui vaadata näiteks parteide valimisreklaamiks minevaid summasid. Maarja külale koguneb abi aga väikeste summade kaupa.

Riigi toetus ei ole veel piisav, aga meiegi sotsiaalsüsteem järjest areneb. Riik on täpselt nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli.»

Suhtumist Maarja külasse on peetud ühiskonna humaansuse mõõdupuuks. Ühised talgupäevad loovad toetajate ja külaelanike vahel erilise sideme.

«Seda on huvitav jälgida, kuidas tähtsate firmade töötajate närvilised mobiilikõned metsatalus poole päeva peale lakkavad ja talgulised hakkavad nautima vaikust ja rahu,» muheleb Ly.

Maarja küla on heledapäine ja tasakaaluka olemisega Ly Mikheim juhtinud kaks ja pool aastat. Väga pühendunult, kinnitavad justkui ühest suust Maarja küla nõukogu esimees Jaan Kallas ja Ly eelkäija Keiu Kaljujärv.

«Ly on Maarja küla süda, aju, kopsud ja mõnikord neerudki,» tavatseb öelda Jaan Kallas. Tubli naine teeb üksi ära töö, mida jaguks kontoritäiele rahvale. «Ma vahel imestan küll, kuidas Ly ometi nii palju jõuab ning sealjuures pole kunagi mossis,» tunnistab Keiu Kaljujärv.

Kas tegusal naisel oma elu tarvis ka aega jääb?

Abiellusin noorelt ja minu kolm last on juba suured, ütleb Ly. Mida aeg edasi, seda enam on lastest saanud sõbrad ja mõttekaaslased, kes mõistavad ema pühendumist praegusele ametile.

Ly lisab, et väikeste laste kõrvalt küll Maarja küla juhtida ei jaksaks. Eelmisel aastal oli tütar see, kes õhtuti emale helistas ja ütles: «Maja on köetud ja söök valmis – nüüd sa pead koju tulema!»

Et tänavu õpib tütar Viljandis, peab Ly kodutöödeks ikkagi ise aega leidma.

Abikaasagi viibib töö pärast palju kodust eemal. Omal ajal ei suutnud Ly alati mõista, miks on mehel nii vähe aega kodu tarvis. Maarja küla juhatajana on tal tekkinud ka mehe tööst parem arusaamine. «Meil on tore külastusabielu – kui kokku saame, on üksteisele palju rääkida,» ütleb Ly.

Kiirustades edasi

Ta on olnud paras kiirustaja: kooli läks kuueselt, ülikooli 17-aastaselt ja esimese lapse sünnitas 19-aastaselt. Tulevase abikaasaga kohtus ta juba esimesel kursusel.

«Ega siis ei olnud enam mõtet temast lahti lasta, kui nägin, et see on mees, kellega on lõbus koos elada,» ütleb ta. Nüüdseks on nad koos vastu pidanud üle 25 aasta. Kõige olulisem on see, et mees hoolib väga lastest.

Ülikooli ajal oli last kasvatada üsna raske, poeg liikus vahel nagu teatepulk ühe hoidja käest teise kätte. «Üliõpilaselu tahtis elamist ja ega me malevaski käimata jätnud,» meenutab ema.

Teine laps sündis Mikheimide perre juba planeeritult, pärast ülikooli.

Kas eripedagoogil ei tekkinud lapseootuse ajal hirmu, et äkki sünnib puudega laps?

«Ei, kuigi nägin seda kõrvalt ja püüdsin neid emasid-isasid nõustada, aidata neil leppida selle teadmisega ja pakkuda oma lapsele parimat,» vastab Ly.

Kas töö puudega inimestega eeldab isiklikku suhet selle valdkonnaga? Ei, leiab Ly Mikheim. Eripedagoogikat asus ta õppima üsna juhuslikult, kuid hiljem on palju tegelnud vaimupuudega lastega – nii Raikküla eriinternaatkoolis Raplamaal kui ka Tartu Abikoolis.

«Lapsepõlveunistus oli hoopis saada bussikonduktoriks,» naerab Ly.

Ka õpetajaametile mõtleb Ly vahel nostalgiaga – kõige emotsionaalsemad hetked selles töös olid need, kui ta oli püüdnud järjekindlalt midagi õpetada ja ühel hetkel jõudis see lapsele kohale!

Huvitaval kombel elab praegu Maarja külas tüdruk, kes õppis Raikküla koolis ajal, kui Ly oli seal õpetaja. «Et ta on lastekodulaps, olen mina justkui tükike tema minevikust. Ta peab seda oluliseks ja otsib minu lähedust,» räägib Ly.

Tasakaalukas juht

Kolleegid ja kaasvõitlejad kinnitavad, et juhataja on alati rõõmus ja rahulik. «Võin oma ajud krussi mõelda, aga ei oska Lyle midagi ette heita,» tunnistab Jaan Kallas.

Kas Ly on ka seesmiselt nõnda rahulik ja tasakaalukas, kui välja paistab? «Jah, olen küll. Seda juhtub tõesti haruharva, et lähen endast välja. Aga siis röögin kõva häälega ja näitan Sõnni-sarvi. Seda on näinud vist ainult oma lapsed.»

Ly Mikheimiga on mõnus suhelda. Üks tõestus sellele on tõsiasi, et Põlvamaad külastanud president Arnold Rüütel sattus Maarja külas selle juhatajaga jutuhoogu, mille tõttu venis visiit ettenähtust üle kahe tunni pikemaks. Sest Lyga on kõigil hea koos olla!

CV

• Ly Mikheim on sündinud 2. mail 1960. aastal Viljandimaal. Ta on lõpetanud Otepää Keskkooli (1977) ja Tartu Ülikooli eripedagoogina (1982).

• Töötanud pedagoogina Tartu Abikoolis, Raikküla Eriinternaatkoolis ja Tartu Annemõisa Koolis ning patendibüroos Käosaar & Co sekretäri-juhiabina.

• Aastast 2003 kuni tänaseni sihtasutuse Maarja Küla juhataja.

• Abielus, kolm last: Vaido (25), Kaie (19) ja Mihkel (17).

    Tagasi üles