Kui tuli rubla ja kõik sai otsa

Lauri Vahtre (Isamaa)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Tallinna turul oli kuni jõuluni ikka veel toidukraami saada, siis hakkas kõik kahanema. Venelased ostsid kauplused riidest, saabastest ja muust tühjaks.

Nad arvasid algul, et meie turg ja kauplused on Eesti riigi poolt ostetud ja muretsetud kraami täis, et näidata, nagu oleks see kõik rahva oma. «Saab näha,» ütlesid vene punaarmeelaste naised, «kui kaua te suudate meile seda pettemängu näidata. Varsti on kõik teil otsas.» (Jaan Lattiku mälestused 1940. aastast)

Kui 24. novembril 1940. aastal Eestis krooni asemel rubla kasutusele võeti, ei kõlanud see vanema ja keskmise põlve eestlastele kaugeltki võõralt. Vastupidi, Eesti iseseisvumisega lõppenud rubla-aega oli läbi kahe iseseisvuskümnendi meenutatud üsna hea sõnaga, sest tsaariaja lõpp olid möödunud majandusliku tõusu tingimustes ja toonase Venemaa valuuta oli täiesti usaldusväärne.

Näiteks polnud mingit vahet, kas maksti kuld- või paberrublades – üht võis igal ajal teiseks vahetada. Samuti mis tahes muuks maailma valuutaks, ehkki seda polnud tollal nii tihti vaja kui tänapäeval.

Rubla oli tulnud Eestisse koos Vene ülemvõimuga 18. sajandil. Enne seda olid siinmail käibinud väga mitmesugused rahad, kaasa arvatud kohapeal, näiteks Tartus ja Tallinnas vermitud vääringud – artigid, killingid ja muud.

Rubla tulles ei kadunud Euroopa raha sugugi kohe. Terve 18. sajandi käibis rubla kõrval ka Madalmaadelt ja Saksamaalt pärit hõbetaaler. Selle Ameerika dollari sugulase väärtus oli esialgu ligilähedane rubla omale, kuid tõusis tasapisi. 1783. aastal sätestati taalri ametlikuks kursiks 1,25 rubla (ehk 125 kopikat), mis jäi ametlikust kursist allapoole, nii et kroonul oli kasulik koguda makse taalreis, kuid teha väljamakseid rublades.

Hoolimata rubla pikast ajaloost Eesti- ja Liivimaal ei saa öelda, et rubla tuli 1940. aastal Eestisse tagasi, sest see, mis tuli, oli seninägematu suurus – mitte rubla, vaid Nõukogude rubla. Ja see oli hoopis midagi muud kui kõlisev «Nikolai» või krabisev «Katariina».

Et Nõukogude rublaga midagi valesti on, seda võis arukas inimene järeldada juba 1939. aastal, kui niinimetatud baaside lepingu tagajärjel hakkas Eestisse tulvama punaväelasi. Baase ehitama ja seejärel mehitama saabunud väeosade ohvitserid said osa palka Eesti kroonides ja inimesed panid tähele, et esialgu ei suutnud nad ega ka nende abikaasad kuidagi harjuda mõttega, et selle raha eest saab tõepoolest osta kõike, mis poes või turul näha on.

Punaväelaste seas puhkenud ostupaanikast räägiti mitmesuguseid lugusid, millest enamik polnud sugugi tühipaljad jutud. Näiteks kõneldi tulnukate erilisest kirest käe- ja taskukellade vastu.

Vastse sõjaväebaasi ohvitserid tegid Paldiski kellassepaäris ühel päeval 1000-kroonise käibe, mispeale kellassepad ennast suurest rõõmust vinti võtsid ja peo teises faasis uuridega märki viskama hakkasid. Tõsi, nii palju mõistust olnud siiski veel peas, et tarvitasid selleks kõige odavamaid, 5-krooniseid ajanäitajaid. Lugu pärineb vahetult pealtnägijalt.

Kuid kogu tõde sellest, kui valesti asjad Nõukogude rublaga ikkagi on, sai selgeks alles 1940. aasta lõpus, mil ka Paldiski kellassepad pidid nentima, et nende rõõm suurte kasumite üle oli olnud ennatlik. Nõukogude riik võis peoga anda, aga siis võttis kamaluga tagasi.

Nagu öeldud, asendati kroon 24. novembril rublaga. See ei tähendanud krooni silmapilkset kadu – kroonides võis maksta veel aasta lõpuni ja rubla ainuvalitsus pidi algama 1. jaanuaril 1941.

Krooni ja rubla paralleelse käibimise ajaks kehtestati kurss 1 kroon = 1,25 rubla. Tõepoolest kurioosne kokkusattumus, kui meenutada 1783. aastat. Ent kui 18. sajandi lõpul tähendas analoogiline kurss suure Vene riigi väikest sohitegemist, siis 1940. aasta lõpul tähendas see röövimist päise päeva ajal. Sest tegelik, ostujõul põhinev kurss pidanuks olema 1 kroon = 8–10 rubla.

Kuid isegi sellest röövimisest ei olnud veel küllalt. Lisaks võttis rahareform (õieti tuleks see sõna panna jutumärkidesse) ära ka inimeste säästud. Kuni 1000-kroonised hoiused arvestati ümber eelnimetatud röövelliku kursiga; mis üle selle, võeti lihtsalt ära. Nii kaotasid oma rahanatukese ka paljud lihttöölised.

Niisiis paiskas rublale üleminek turule esiteks rekordkoguse õnnetut, surmale määratud krooni, teiseks tohutu hulga surrogaatraha. Käsumajanduse tingimustes ei saagi olla muud kui surrogaatraha (raha, mis inimeste silmis ei täida raha funktsioone – toim).

Hinnad viskusid umbes viiekordseks – see oli turumajanduse viimane tõmblus –, palgatase vaid neljakordseks. Suvaline Nõukogude inimene oma rubladega Eestisse ei pääsenud – pääsesid vaid äravalitud, kuid neidki oli palju. Kaup sai otsa ja ohvitseriprouad võisid rahuldustundega nentida, et näitemäng on läbi ning normaalne olukord taastunud.

Seda «normaalset olukorda» mäletab keskealine põlvkond hästi. Kõige kujukamalt võttis selle kokku järgmine anekdoot. Küsimus: mis juhtub, kui Sahara kõrbes kehtestada Nõukogude võim? Vastus: kümme aastat ei juhtu midagi, siis saab liiv otsa.

Loomulikult pidid Eesti letid tühjaks saama, teisiti polnud see võimalik. Kujutage ette, et trükite kodus kartuli- või kummitempliga endanimelist raha, näiteks laurentsiust, siis tungite lähimasse poodi, torkate poodnikule püstoli nina alla ja teete teatavaks, et nüüdsest maksab tema poes ainult laurentsius.

Teil on laurentsiust pakkide kaupa – milline õnnelik juhus, eks ole –, lisaks küllaldaselt paberit ja kartulit, et juurde trükkida, kui vaja. Loomulikult saab kaup otsa.

Sellega seoses meenub kahe Leningradis elava Nõukogude ohvitseriproua vestlus 1970ndate lõpust või 1980ndate algusest. Vestlus toimus Leningradi–Tallinna rongis. Üks prouadest oli käinud Soomes ja kirjeldas teisele pahameeleseguse hämminguga, mis seal kõik saada olnud. Jõuti ühisele otsusele, et NSV Liit oleks võinud Soome siiski enda külge liita – mõtleks, kui hea oleks siis Soomes «za produktami» käia. Lähem kui Eestis.

Need daamid niisiis enam ei arvanud, et Soome kaubaküllus on maskeraad. Küll aga avaldus neis siiras veendumus, et mingil metafüüsilisel põhjusel on mõnes kohas, näiteks Soomes, Eestis, Moskvas rohkem kaupa kui mõnes teises ja et hea elu algab siis, kui on võimalik sinna regulaarselt ostureisile sõita.

Kui kroon 1941. aasta 1. jaanuaril käibelt kadus, siis oli tal seljataga täpselt 13 eluaastat. Nentigem, et meie praegune kroon on juba vanem kui tolleaegne oma lõpuhetkel: praegusel kroonil täitus 13 aastat 20. juunil 2005. Kõik, mis üle selle, on rekord, tulgu euro millal tahes või jäägu tulemata.

Veel üks kurioosne tõsiasi: mingites väga kummalistes olukordades kehtis Eesti kroon veel kaua, isegi 1970ndatel aastatel. Poisipõlvest mäletan, et Tartu raudteejaama vastas asunud «rohelise konna» ehk õlleputka kohta räägiti, et sealt saab varahommikul kahekroonise (ei tea, kas ainult ülikooli pildiga või ka Toompea vaatega mündi) eest õlut. Ent mõistagi oli sel juhtumil tegemist pigem antikvaarse vara realiseerimisega kui normaalse raharinglusega.

Tõsi on, et 1940. aastal jäi rahva kätte võrdlemisi suur hulk Eesti kroone, kõneldud on isegi kaheksast miljonist. Küllap lootsid paljud, et Eesti riik ja rahaühik taastatakse, kindlasti jäeti mõni kupüür või münt alles ka nostalgiast. Kroon oli lõpuks ju väga ilusa kujundusega (autor G. Reindorff, kes 20-kroonisele salamisi oma autoportree sokutas), ta oli kallis, see tähendab suure ostujõuga, ja usaldusväärne.

Kroon oli küll üle elanud ühe devalveerimise, mis teda aga ei kahjustanud, vaid hoopis päästis lämbuva Eesti majanduse ja krooni koos sellega. Need tõigad ei seganud omaaegsetel poliitilistel kohukesemeistritel otsuse läbisurujat, peaminister Jaan Tõnissoni rahvamasside vihakisa saatel «kroonikukutajaks» kuulutamast. Masendunud Tõnisson astus tagasi, kroon jäi alles.

Praegusest kroonist pole teada, kui kauaks teda jagub, kuid nagu öeldud, rekord on juba püstitatud. Ka pole nüüdsel kroonil, täpsemalt öeldes selle esimesel väljalaskel (autor V. Taiger) põhjust oma eelkäija ees häbeneda. Tegemist on väga kaunilt kujundatud kupüüridega. Teeks õige liidukaaslastele ettepaneku võttagi eurorahaks Eesti kroon?

Tagasi üles