Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2046091t1h7153.jpg)
Randar Tasmuth kirjutab sellest, et Prantsusmaal toimunud rahutustel osalejaid ning Madridi ja Londoni pommipanijaid ei saa, hoolimata nende sarnasest usulisest taustast, ühte patta panna.
Loomulikult tõi paljude autode ja majade süütamine Prantsusmaal endaga kaasa hulga kirjutisi, mis otsisid äkitselt välja löönud vihkamise põhjuseid, võrdlesid märatsemisi New Orleansi rüüstamistega, esitasid küsimusi sotsiaalsetest möödalaskmistest ja nimetasid sekka ka islamit kui olulist ideoloogilist tegurit.
Prantsusmaa rahutustel ning Madridi ja Londoni pommipanijatel on küll sarnane religioosne taust, kuid sotsiaalsed ja psühholoogilised erinevused on siiski piisavalt suured.
Enesetaputerroristid on teadlikud ja hea maskeerumisvõimega külmaverelised inimesed, kelle teod on lahendamata vastuolude, vastuseta jäänud küsimuste, religiooni pakutava võimaliku õigustuse ja psühholoogilise irratsionaalsuse kokkulangemise tulemus. Niisuguseid inimesi leidub alati ja nad on võimelised vajadusel minema peaaegu kõikjale, kuid nende arv ei kasva kunagi suureks.
Seevastu getostuda lastud võõrtöölised on niisugune sotsiaalne probleem, mille tekkimisele on konkreetne riik oma ebaõnnestunud ideoloogia ja sellest tuleneva sotsiaalpoliitika kaudu ise kaasa aidanud.
Ent mis on moeedeta Eestil peale uudiseväärtuse selle kõigega tegemist?
Teaduste õitseng Idamaal
Eesti väike moslemite kogukond ei ole seni eriti silma paistnud. Homsesse vaadates tuleb aga alustada kaugemast ajaloost. Seitsmendal sajandil Araabia poolsaarel sündinud islamis ristusid judaismi, kristluse ja beduiini usundi mõjud.
Jagunemine sunniitideks ja iiitideks toimus juba enne seitsmenda sajandi lõppu, kuid varajane killustumine ei takistanud islami territoriaalset ja kultuurilist laienemist ümberkaudsetesse maadesse.
Islam oli mõne sajandi jooksul avatud mineviku kultuuri multidistsiplinaarsetele mõjudele ning Kesk-Aasia teadlastest said antiikaja loogika, filosoofia, matemaatika ja kirjanduse säilitajad. Al Biruni imetles looduse lakkamatut liikumist ning muutuvaid vorme, Ibn Sina (Avicenna) koostas «Arstiteaduse kaanoni» ning esindas Aristotelest meenutavat mõttemaailma. Ibn Sina jagas filosoofia füüsikaks, loogikaks ja metafüüsikaks.
Paar sajandit hiljem liikusid keskaegse Euroopa filosoofide, nagu Aquino Thomase ja Duns Scotuse mõtted sarnastel radadel. Platon ja Aristoteles olid ühised eeskujud nii Aasias kui Euroopas. Keskajal oleks akadeemiline dialoog araabia ja euroopa mõttekujundajate vahel olnud mõlemale poolele huvitav. Edasine elu läks aga erinevaid radu pidi.
14. sajandi paiku loobus islamimaailm loodusteadusliku uurimuse viljelemisest ning tähelepanu jagus vaid islami seadustiku väljatöötamisele. Näib, et selleks ajaks oli jäänud realiseerumata teaduslik koostoime loodusteaduse ja islami kui religiooni vahel, mis võinuks sealgi viia Euroopaga sarnase viljaka renessansi sünnile.
Islami enda hilisem ajalugu jäi välja teaduste õitsengu ringist. Kujunema hakkas tendents, mis sajandite kulgedes viis lääneliku teaduse, kultuuri ja selle saavutuste pelgamisele, tänaseks aga kohati lausa vihkamisele.
Tulemata jäänud renessanss
Euroopas kujunes keskajal ülikoolide võrk, kus seitsmele vabale kunstile kui alusdistsipliinidele järgnes teaduskondade väljakujunemine.
Bologna ülikool kui tänase Euroopa haridusmudeli nimeandja sai alguse 11. sajandil ning alates 1158. aastast olid seal juba õigusteaduse, filosoofia, meditsiini ja teoloogia teaduskond. Sama mustri kohaselt algas akadeemiline elu 1632. aastal ka Tartu ülikoolis ning usuteaduskond ei saanud tegutseda vaid Nõukogude ajal.
Erinevate teaduste kooselu viis selleni, et Euroopa ajalugu tunneb nii Galilei avastusi kui ka renessansi kirjanduse lustlikkust ja maalikunsti elurõõmu.
Samal ajal elas uussünni läbi ka teoloogia ning Rotterdami Erasmus oli üks neist, kes hüüdega ad fontes (allikate juurde) pühendus algkeelse piibli kriitilisele uurimisele. Erasmuse ning Martin Lutheri kirjanduslikud dispuudid käsitlesid näiteks seda, kas inimese otsustusvõime usulis-moraalsetes küsimustes on vaba või orjastatud. Küsimuste vabast esitamisest kõikidel aladel sai ülikooli kõikide teaduskondade loomulik eluvorm, ent islamimaailmas võib see siiani endast ohtu kujutada.
Islamimaailm ei ole läbi elanud Euroopa renessansi ja reformatsiooni sarnast epohhi, mis pani Euroopas aluse ühiskonnale, mis sai enim nähtavaks Skandinaavias ja Ühendkuningriigi mõjualadel.
Põhja-Euroopa kultuuriparadigma on see, millesse pikas perspektiivis tasub kuuluda. Seal on realiseerunud nii sotsiaalse hoolivuse eetiline maksiim, ausus ja vähene korruptsioon kui ka luterliku töömoraali alusel rajatud heaolu. Siim Kallas on õigusega toonud eeskujuks Taani mudelit, kus majanduslik efektiivsus ja sotsiaalriik korraga võimalikud on.
Samal ajal kui islamimaailmas lakkas toimimast side loodusteaduste ja religiooni vahel, juurdus Euroopas universitase ehk ühendatud ja tervikliku maailmapildi taotlemise põhimõte. Dialoog islamiga on praegu raskem kui keskajal vähemalt kahel põhjusel.
Esimene probleem on vestluspartnerite ebavõrdsuses. Ühel pool on renessansi ja reformatsiooni järgse tasakaalustatud maailmapildiga Euroopa, teisel pool aga tehnoloogiliselt samuti 21. sajandis elav, kuid religioosselt «reformatsioonieelne» islam.
Teine raskus on käitumise alusel tajutav. See on islami enda ängistus ja ebakindlus. Seesmiselt tajuvad paljud islamiusulised sõnastamata vastuolu, eriti siis, kui niisugust korraga kahes maailmas ja kahes ajastus elamist püütakse eitada ja alla suruda. Eitatu ja allasurutu otsib aga väljapääsu ning võtab vahel kimääri kuju. Aldisolek terrorismile on varjatud kimääri üks avaldusvorme. Islam vajab seega abi, aga seda vajame me ka ise.
Lõimumise raskus
Ka individualist igatseb kuuluda kuhugi. Kuuluvus algab koduõuelt ning väljendub koduõue ja selle laiema kuuluvuskeskkonna omavahelistes suhetes. Meie keskkond on Euroopa Liit. Me osaleme ühises ajaloos hoolimata sellest, kui palju me seda teadvustame. Jätan siinkohal käsitlemata lõputu metodoloogilise küsimuse sellest, missuguses ulatuses rahvas, riik või inimkond tegelikult on ajaloo subjektiks ja kui suures ulatuses peegeldab ajalugu tagantjärele vaid seda «mis välja tuli».
Islamiusuliste kodanike hulga ja positsiooni osas lähemas tulevikus on kasulik läbi mõelda mõned tegurid ja tegevusmudelid. Esmalt on vajalik suunata oma majandust, haridust ja sotsiaalpoliitikat kohaliku tööjõu väljaõppe, ümberõppe ja kõikide vajalike ametite väärtustamise suunas.
Eesti ei kannata välja tööjõu teadlikku sissetoomist seda on aastakümneid tehtud ja praegu me lõimime selle tagajärgi. Mingi sisseränne toimub aga ikkagi. Seega tuleb tagada Eesti islami kogukonnale võimalus toimida usuvabaduse põhimõtetest lähtudes vabariigi põhiseaduse alusel.
Loomulikult võib tulla ette konflikte, kus äärmuslikud rühmitused võivad nõuda oma kogukonnas sellise tavaõiguse teostamist nagu veritasu, aumõrvad või tüdrukute ümberlõikamine. Sümboolselt nimetan niisugust võimalikku konflikti reformeerimata islami ja reformeeritud Eesti elupõhimõtete kokkupõrkeks. Siin saab olla aluseks vaid üks printsiip: kohaliku maa seadus ja tava on alati ülimuslik.
Kolmandaks tuleb tagada religiooniõpetuse teaduslik ja neutraalne õpetamine koolides, kus juba nüüdki õpivad ka islami taustaga noored. Olen kindel, et oleme Eestis piisavalt ette valmistatud, õpetamaks erinevalt USAst, kus religiooniõpetuses esinevad fundamentalismi ilmingud sarnanevad osalt Euroopa reformatsioonieelse ajaga ja teisalt islami tänapäeva mõttemudelitega. On mõistlik vältida Ameerika mõjusid ka selles.
Üksnes eesti keelest ja ajaloost ei piisa, et õppida tundma maad ja seda kujundanud ajalugu. Kohaliku põhikultuuri mõistmisele tuleb panna alus kohe, et ka teise ja kolmanda põlve sisserännanuil oleks vähem tegemist iseenda päritolu ja uue kodumaa meelelaadi vahelistest erinevustest tulenevate pingete maandamisega.
Respektiga õpetatavat religiooniõpetust vajavad kõik Eesti noored. Peale vajaduse rakendada Euroopa haridusmudelit oma rahvuse heaks toimib religiooniõpetus ka profülaktiliselt. Me aitame teisest kultuurist pärit inimestes kasvatada turvatunnet ning saada üle kohaliku üldkultuuri ja nende endi tavakultuuri vahelisest anakronistlikust vastuolust.
Koos sellega vähendame võimalust ekstreemsete meeleolude tekkimiseks. Õigesti toimides võime saada islami taustaga inimestest enda liitlased nii majanduses kui ka võitluses kodumaiste Pae tänava pommipanijatega.