Septembri lõpul astus Tartus Tamme staadioni lähistel 17-aastase Gustav Urbase juurde vene keelt kõnelenud noormees, kes lubas Tartu kunstikoolis esimesel kursusel õppivale Urbasele tappa anda, kui too vabatahtlikult rahast ja mobiiltelefonist ei loobu.
Noored jälitasid telefonivarast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urbas pistis plagama lähimasse kauplusse, kus palus abi turvamehelt. Muidugi oli ähvardaja selleks ajaks juba kadunud.
Nädal hiljem, 4. oktoobril jalutas Urbas samas kohas koos kaitseväes aega teeniva 18-aastase sõbra Kristjan Pütsepaga ning veel ühe kamraadiga, kui Urbas nägi staadioni tribüünide juures jalutamas teda ähvardanud meest.
Hetk hiljem jooksis noormeeste poole 10-aastane Daniel, kes karjus: «Varas, varas!» Lähemal uurimisel selgus, et Tapa erikooli õpilane Aleksei Oleinik oli Danielilt mobiiltelefoni jõuga ära võtnud.
Kristjan Pütsep helistas politseisse ning kolmekesi asuti Alekseid jälitama. Teel liitus nendega kaks Kristjani ja Gustavi sõpra.
Kui politsei Pütsepa juhendamise peale kohale jõudis ja eravärvidest autost väljus, üritas jälitatav põgeneda, kuid juba paarikümne meetri pärast sattus vaprate tagaajajate ja politsei piiramisrõngasse. Väike Daniel sai oma mobiiltelefoni tagasi.
Gustav Urbas tõdes, et jälitama asudes olid nad veendunud, et seekord Aleksei minema ei pääse, ning kuna oldi kambakesi, siis polnud ka hirmu, et ehk tuleb endal võitluse korral alla jääda.
Miks vaid nemad kahekesi seltskonnast kodanikujulguse aumärgi pälvisid, ei osanud Pütsep ja Urbas esimese hooga pakkuda.
Siiski leidsid nad, et võibolla seepärast, et Pütsep oli politseile helistaja ning Urbas oma varasema kokkupuute tõttu oluliste tunnistuste jagaja. (PM)