Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2046601t1h2540.jpg)
Esmalt seni põhjendamatult vähe tähelepanu pälvinud fakt: Eesti meistrivõistlustel on korvpalliklubid esinenud 50-protsendilise eduga. Mis veel olulisem, meie tippklubid kaotavad harva ja sedagi napilt. Kalev/Cramo on kindlalt liidrite seas.
Mujal nii hästi ei õnnestu, Kalevi resultaat Euroopas oli kuuest üks, Balti liiga seis on praegu ühtviisi kole kõigi Eesti klubide jaoks. Kalevi viis võitu ja neli kaotust annavad seitsmenda tabelirea, mis ei ole just uhkustamist väärt seis.
Karm reaalsus
Peame justkui loomulikuks, et võidame Läti ja Leedu tagumisi meeskondi, millegipärast on sama enesestmõistetavad kaotused nende eliitklubidele. Igasugust enesestmõistetavust on Eesti korvpallis juba liiga palju.
Karm reaalsus on see, et kodust nina välja pistes saame peksa kõikjal. Jutt käib suurest mängust, sellest, mida mujal korvpalliks nimetatakse.
Ometi, Kalevi Euroopa-üritust tuleb tunnustada, ja seda tuleb teha irooniata. Balti liiga on meile sisult arusaadavam, Euroopa sari, olgu siis milline tahes, veel suurema märgilise tähendusega.
Mõiste «euro» on oma igasuguste lisanditega meie korvpalliteadvuses sügavalt sees.
Mis saab edasi? Saime häid mänge? Ja nii jääbki?
Korraliku meeskonna koostamiseks läheb aega paar aastat, kulub hulk miljoneid, närvirakke ja töötunde. Tulemusele puudub igasugune garantii. Kauba peale saad tasuta sõimu kõigilt, kes kõrvalt jälgivad.
Ma loodan, et Ivar Valdmaa ei lootnud Cramo eesotsas olles ühehooajalist Euroopa-vallutust. Selle hooaja kaheksa miljonit eelarvekrooni nõuavad oluliselt suuremat järge veel vähemalt viis kuni seitse (nii tulebki lugeda: viis kuni seitse) aastat.
Võib-olla sai Valdmaa nüüd esimest korda aru, millisel tasemel tema klubi teistega võrreldes on, loodetavasti äratas saadud laks sportlikku viha, mitte ei pannud nutmiseks vajaminevat patja otsima.
Ehk otsib Valdmaa hoopis katet paari järgmise aasta eelarvele ja ambitsioonikaid kaaslasi, kellega edasi minna. Tundub, et Aivar Kuusmaa on ülikonnas vähemalt sama ambitsioonikas nagu mängijana.
Kõige magedam oleks praegu pooleli jätta. Ootan huviga, millal ütleb mõni klubi kõva häälega välja, et nende eesmärk on pääs Euroliigasse.
Ambitsioone on vaja
Et lõpeks heietamine Eesti meistri tiitlist, Balti liiga lõppturniirist ja Euroopast saadavatest headest mängudest. Ja enesehaletsemine teemal «oi, me oleme nii väiksed ja väetid ja raha ka nigu põle».
Pole selliseid jutte isegi kuulnud, ju siis loetakse teema lõpetatuks. Aga kust me selle 50 miljonit võtame, on stampvastus. Otsige rahastajad või tunnistage ausalt, et oletegi lätlastest ja leedukatest kehvemad. Ühe meeskonna jagu ambitsioone võiks meil ju ikka olla.
Rohkem auahnust ja vähem enesestmõistetavust, härrad!