Eve Mutso reklaamib Šoti balletti

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eve Mutso.
Eve Mutso. Foto: Postimees.ee

Nagu välk selgest taevast tuli sõnum, et Briti rahvuslikule tantsuauhinnale ehk sealsele tantsu-Oscarile on nomineeritud ka Eve Mutso – jahe ja seksikas Hitchcocki blond, nagu on ühe tema rollisoorituse kohta kirjutanud briti ajaleht The Observer, vahendab Tiit Tuumalu.

Sellised väljendid on 25-aastase Eve Mutso kohta varemgi kõlanud. «Põhimõtteliselt ei lähe mulle korda niivõrd see, kuidas keegi oma emotsioone väljendab, kuivõrd milline see hinnang ise on, positiivne või negatiivne,» ütleb juba kolmandat aastat Šoti Balletis leiba teeniv tantsija.

Briti tantsupressil pole ülevoolavusega probleeme – kui asi meeldib, ütlevad selle mahlakalt välja, kui ei meeldi, võivad salvata iseäranis irooniliselt. Mutso kohta on seni jagunud ikka kiidusõnu – iseäranis pärast seda, kui Šoti Ballett kutsuti tänavu augustis üle pika aja prestiižikale Edinburghi festivalile.

Just seal, George Balanchine’i kolme lühiballetti tantsides, jäi Mutso silma ka Briti rahvusliku tantsuauhinna (National Dance Awards) žüriile.

Saavutus on seda hinnatavam, et auhinda annavad välja spetsialistid – rohkem kui 50 liikmest koosnev kriitikute organisatsioon Critic’s Circle. Nemad juba õhku ei müü.

Ootamatu, isegi šokeeriv

Mutso jaoks tuli kolme nomineeritu sekka pääsemine üllatusena, võiks öelda isegi šokina. «Jah, ma teadsin, et tegin mõned päris head etendused Edinburghis, aga et see midagi sellist võib kaasa tuua...» tõdeb ta.

«Viimased pool aastat olen nii tiheda graafikuga töötanud, et muu peale pole aega isegi mõelda. Teed tööd ja ei oota muud kui seda tunnustust, mis pärast etendust aplausina tuleb.»

Eesti tantsuhuvilisele ei tohiks Eve Mutso nimi päris tundmatu olla. Enne kui ta Estoniast 2002. aastal lahkus, tõestas ta end perspektiivika kaasaegse koreograafia tõlgendajana, tantsides Mauro Bigonzetti «Coppelias» ja Luciano Cannito «Cassandras».

Just nende valguses selgines arusaam, et see on stiil, milles ta võiks päris hea olla, milles edasi areneda. Et ka Estonia trupi sisekliima polnud tollal just kõige parem, otsustas Mutso proovida mujal.

Ent miks Šotimaa? «Suurbritannia köitis sellega, et siinsetes truppides said väga heal tasemel kokku erinevad tantsustiilid. Šoti Ballett oli vahetanud kunstilist juhti (Robert Northi asemele tuli Ashley Page – toim), asjal tundus värske hoog olevat, pealegi plaanisid nad välja tuua Forsythe’i ja Balanchine’i – kahe minu lemmiku – loomingut.»

Mutso sõitis Londonisse, ühele trupi kolmest ametlikust audition’ist ja – osutus kohe valituks, vaatamata sellele, et ainuüksi tol päeval oli tal üle 30 konkurendi. «Mäletan seda päeva hästi, audition oli seitse tundi pikk, lõpuks, kui olin surmväsinud ja lonkisin hotelli, mõtlesin, et tegelikult polegi see tähtis, kas ma saan selle töö või mitte. Kogesin juba ainuüksi nende seitsme tunniga nii palju uut ja huvitavat.»

Trupi reklaaminägu

Praegu on Šoti Balletis palgal 35 tantsijat. Esindatud on Jaapan, Kanada, Itaalia, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Venemaa, Austraalia, USA, Argentina... Priimabaleriini ei ole. «Meil on mitu head tantsijat,» rõhutab Mutso.

Suurbritannia tantsupildis pole Šoti Ballett enam aastaid peksupoiss. Selle märgiks on ka kutse järgmise aasta märtsis Sadler’s Wellsi, Londoni mõjukaimale kaasaegse tantsu areenile. «Nojah, Ashley Page on siin asjale elu sisse puhunud,» nendib ka Mutso veel aastaid tagasi majanduslikes raskustes virelenud trupi kohta.

Üks nõkse truppi laiemalt tutvustada on nn reklaaminägude kampaania. Mutso on siin «tegija», keda ikka ette lükatakse. Ühe huvipakkuva detaili leiab Šoti Balleti interneti koduleheküljelt veel – nimelt spondeerib Eve Mutsot juveelifirma Hamilton & Inches.

«Jah, sain ilusa kaelakee, sponsorraha läheb kompaniile. «See on selline programm – «Spondeeri tantsijat». Taas üks viise, kuidas viia meie balletti vaatajale lähemale,» tõdeb ta.

13. detsembril on Mutsol juba järgmine esietendus – välja tuleb Ashley Page’i «Tuhkatriinu», kus ta tantsib kurja võõrasema ja head ristiema. Rahvuslike tantsuauhindade laureaadid selguvad 19. jaanuaril Londonis Covent Gardenis.

------------------------------------------------------------

Eve Mutso hõljub kui eeter

Stuart Sweeney, London, tantsuajakirjanik:

Šoti Balleti juht Ashley Page tunnistab, et värbas Eve Mutso kohe, kui teda nägi.

Millega jäi teile silma Eve Mutso?

Esimest korda nägin ma Evet meie audition’il (ettetantsimine – toim). Ta oli pikk, ilus ja suurepärase baleriini «varustusega» – millised pöiad ja jalad! Eve füüsiline võimekus on vaimustav. Pealegi, ta on tõeliselt eeterlik tantsija.

Millises suunas on arenenud tema oskused Šoti Balletis tantsides?

Kõigepealt, tõusnud on Eve usk endasse, oma võimetesse. Isiksusena, aga ka tehniliselt on ta tugevam nii jutustavas kui abstraktses balletis. Ma olen kindel, et tema potentsiaal pole veel täielikult avanenud.

Millistes lavastustes on ta teie silmis iseäranis silma paistnud?

«Nightswimming into Day» (koreograaf Ashley Page – toim), «4 Temperaments» (George Balanchine), «Rubies» (George Balanchine), «Acrid Avid Jam» (Ashley Page), «32 Cryptograms» (Ashley Page), «Artefact» (William Forsythe), «Apollo» (George Balanchine) ja «Cheating Lying Stealing» (Ashley Page).

Tagasi üles