Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2046623t1h63ec.jpg)
Tartus Uuel tänaval veeretab oma elupäevi õhtusse lahustit nuusutav 20-aastane inimvare, kes unistab tisleriametist ja usub, et peab kunagi oma 60 aasta juubelit, kirjutab Tiiu Põld.
Räägime Mardi seapesa meenutavas kodus tema krapsaka vanaemaga juttu. Mööda suitsust kollaseks tõmbunud lage ja oma värvi kaotanud tapeete jalutavad prisked prussakad.
Naine kurdab, et on üle kümne aasta olnud oma joodikust tütre kahe poja 20-aastase Mardi ja 15-aastase Sulevi (poiste nimed muudetud) hell hoolitsev vanaema, aga nüüd võtab kohus talt tütrelaste hooldusõiguse ära.
«Tuleb välja, et ma ei saa enam hakkama. Tütretütre võttis meie piirkonna uus lastekaitsja mult suvel ära. Olin siis vaevu saanud tütre ja oma mehe maetud,» nuriseb vanaema ja tõstab häält. «Ütlen ausalt eelmine lastekaitsja oli palju mõistlikum, ei toppinud nina meie ellu »
Elu punkris
Vanaema ei jõua kirumist lõpetada, kui avaneb teise toa uks. Sealt piilub pundunud ja karvakasvanud mehenägu. Tüübi selja tagant paistavad hiiglaslikud kaltsumäed. «Ants, uks kinni!» käratab naine ja selgitab: «See on mu 38-aastane poeg, haige joodik. Tal pole ühtki dokumenti. Täna varastas ta vist mu kohvi ja suhkru ära, muidu pakuksin. Siia ei saa ju midagi tuua kõik varastatakse ära ja müüakse maha.»
See pole kodu, see on punker. Selles kodus on jube lehk, kuid hullemaks läheb, sest välisukse kolksatus annab märku, et koju on jõudnud toksikomaan Mart. «Noh, nüüd näete ära, missugune see Roka-Aadu on,» teatab vanaema.
Tuppa astub väikest kasvu kõhn poiss, kollane jopp seljas, kapuuts ninani. Poiss on räpane. Tal on näpu otsas kott, milles vanaema kähku inventuuri alustab. Ulatan poisile terekäe. Näen imepeenikesi korpas sõrmi. Poisi käsi on jääkülm.
«Mu ve-ri ei soo-jen-da mind e-nam,» saab Mart vaevaga üle huulte ja vaatab mind pärani silmi. Nendes silmades pole värvi ei musta, sinist, rohelist ega pruuni. 20-aastane noormees, kes näeb välja nagu teismeline, koperdab kui vanaätt tugitooli juurde ja vajub sellesse.
Taara eest lahustit
«Kus kolasid? Miks toauks lahti oli? Kus mu kohv ja suhkur on?» pragab vanaema.
«Jäta mind rahule! Sain ise 30 krooni!» pigistab Mart silphaaval üle huulte ja muigab heatahtlikult. Tema jopi vasakust varrukast paistab ligane kilekott. Tunnen ninas ja suus vastikut maitset, mis paneb läkastama. Vanaema teeb akna lahti.
Küsin Mardilt, mida ta nuusutab?.
«Nitrolahustit,» lausub poiss. Mõtleb hetke, ütleb siis lahusti margi ja seletab, et seda võib Tartu poodidest osta 1522 krooni eest. Raha saab ta prügikastidest leitud taara eest. Palju sul päevas seda kraami kulub?
«Ühe pudeliga saan neli päeva läbi,» vastab Mart. «Päris algul nuusutasime poistega Moment liimi. Seda Vene oma, praegune on kehv. Olen ka kummiliimi proovinud, aga see paneb jalatallad hõõguma, kõrvetab. Bensiin on lahja. Kui ma lahustit ei saa, hakkan värisema.»
Pikk jutt väsitab Mardi ära ta haigutab ja pöörab igatseva pilgu põrandale tehtud aseme poole. Sellel pole ei linu ega patja, vaid roheline kalts.
Mart räägib: «Lahusti teeb mu uniseks ja ajab hiljem oksele. Ma olen mitu korda selle korteri täis oksendanud. Ja mälu võtab lahusti ära, ja kuulmise, nägemise. Aga kuni neljanda klassini polnud mul ühtegi kolme. Oli ju nii, vanaema?»
Seltskond rikkus ära
«Jah, ja olid kõva spordipoiss kah,» lisab vanaema.
«Aga siis pakkusid vanemad poisid liimi,» mäletab Mart. «Praegu on meie kandis veel vaid üks minust vanem nuusutaja. Teised on kes vangis, kes ravil, kes kus.»
«Sina õpetasid Sulevi ka välja! Häbi!» pahandab vanaema.
«Aga nüüd ma lähen küll ravile,» lubab Mart. «Sillamäel on kihvtid inimesed. Nad hoolitsesid mu eest, küsisid, mida ma juua tahan. Tahtsin jogurtit ja mahla muud mu magu enam ei kannata. Kui ma ravil ära käin, õpin puutöömeheks. Ma olin Puiatus selle ala peal parim. Ja elada tahan ma 60-aastaseks. Ma ei usu selle arsti juttu, kes ütles, et kui samamoodi jätkan, suren 21-aastaselt.»