Jõululilled vajavad hoolsat omanikku

Kõige levinumad jõululilled on jõulutäht ja jõulukaktus. Et need rõõmustaks meid aasta lõpus õitega, näeks kenad välja ja aitaks luua jõulumeeleolu, tuleb lilli hooldades silmas pidada nende omapära.

Tuntuim jõululill on jõulutäht ehk kaunis piimalill, mida kutsutakse tema kodumaal Mehhikos ka püha öö lilleks. Jõulutähe lehti, mille järgi lille kõige paremini tuntakse, peetakse sageli õite kroonlehtedeks. Tegelikult paiknevad lille suhteliselt tagasihoidlikud kahvatukollased õied hoopis kaunite ja kirevate tipulehtede vahel.

Jõulutäht õitseb detsembris ning siis on selle tipulehed kõige värvikamad. Kuna lille õied jäävad märkamatuks, on sellised lehed vajalikud putukate tähelepanu tõmbamiseks.

Aretustööga on jõulutähtedele tekitatud mitmesugust värvi lehti, levinumad on valgete, punaste, lõheroosade või valge-punase kirjude lehtedega jõulutähed.

Täht kardab märgi lehti

Soojalembese taimena armastab lill kasvada toasoojas ja paraja niiskusega mullas; ta ei armasta tuuletõmbust ega märgi lehti. Mõlemat tunda saades laseb jõulututäht lehed maha ning ilusast lillest jääb järele ilmetu roots. Seega tuleks jõulutähe kastmisel jälgida, et lehtedele ei satuks vett. Paari nädala tagant võiks lille ka vedela lilleväetisega väetada.

Pärast õitsemist algab jõulutähel puhkeperiood. Enne seda tuleks tasapisi vähendada kastmist.

Puhkuse alguse üheks märgiks on see, et jõulutäht laseb kõik lehed maha. Kui on soov lille ka järgmisel aastal õitsemas näha, on nüüd õige aeg ta ümber istutada. Istutama peaks lille suuremasse potti ja rammusasse mulda. Seejärel võiks veidi oksi kärpida.

Sellega peaks aga ettevaatlik olema, sest jõulutähe piimamahl on üsna mürgine. Seetõttu tasub kärpides kanda kindaid.

Et lill ka järgmise aasta jõulude ajal õitseks, tuleb suvel tema päeva lühendada 12 tunnini. Ses osas peab olema üsna range, sest isegi paarikümneminutiline elektrivalgus võib kõik rikkuda. Septembrist alates võib lille toas jälle aukohale tõsta ning ka kastmistihedust suurendada.

Jõulukaktus on Brasiiliast pärit lülikaktus, kellele meeldib kasvada vihmametsades puudel, seetõttu nimetatakse lille ka epifüüdiks. Jõulukaktus armastab kasvuajal sooja ja niiskust ning rammusat mulda. Seda lille on tegelikult üsna raske kasvatada, sest oskamatult tegutsedes laseb ta lihtsalt oma lülid maha ja õitsemisest ei tasu unistadagi.

Jõulukaktusele ei meeldi, kui ta kasvukeskkond on liiga kuiv, temperatuur kõigub liialt või ei olda hoolas kastmisega. Kõige enam aga ei salli ta puudutamist. Jõulukaktus on väga tundlik asukoha muutmise suhtes, seda isegi siis, kui teda aknalaual veidi keerata. Pühkides tolmu aknalaualt või postamendilt, millel ilutseb jõulukaktus, tuleks lill kindlasti panna tagasi samasse asendisse. Muidu laseb ta lehed maha või ei hakka õitsema.

Kaktus ei taha päikest

Jõulukaktus õitseb novembri keskpaigast jaanuari lõpuni, õitsemise tippaeg on detsembri keskel või lõpus. Lille peab hoolega kastma kuni märtsini ning alles siis võib kastmist vähendada. Olenevalt õhuniiskusest võiks teda siis kord nädalas või isegi harvemini kastekannuga külastada.

Lisaks kastmiskordade vähendamisele võiks ka temperatuur veidi madalam olla. Juulis peaks jõulukaktusele aga puhkust andma, jätma paar nädalat kastmata ning laskma tal jahedas (18-20 kraadi) puhata. Alates augustist võiks lille jälle tihedamalt kastma hakata.

Kindlasti peab jõulukaktust kaitsma kuuma kevadpäikese eest. Seda, kas päikest on palju või parasjagu, näitab kõige paremini lill ise – liigne päikesevalgus muudab ta lehed punakaks.

Jõulukaktuse ümberistutamiseks on õige aeg märtsis. Selleks peaks muld olema viljakas ja suurema turbasisaldusega. Kasutada sobib ka lillemulda või valmistada ise mullasegu.

Selleks tuleb võtta üks osa kobedat aiamulda, üks osa liiva ja kaks osa turvast. Vaatamata sellisele küllaltki rammusale mullasegule tuleks lille siiski õitsemise ajal ka väetada. Selleks sobib kõige paremini vedel lilleväetis.