Mees, kes uurib merelainete hingeelu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Küberneetika instituudi professor, kahe doktorikraadiga mereuurija Tarmo Soomere (48) räägib, et mida sügavamale laineuuringuisse ta sukeldub, seda enam näeb, kui vähe teadlased asjast teavad.

«Jaanuaritorm oli mereuurijatele külm dušš, sest näitas, kui kõrged võivad olla Läänemerel lained. Senine rekord löödi peaaegu kolmandiku võrra. See näitab, et meie teadmised on küll suured, aga väga palju on veel mõistmatut,» sõnab ta.

Mis tunne on saada aasta inimese tiitel?

Ühe teadlase jaoks on niisuguse tunnustuse tõenäolisus palju väiksem kui jaanuaritormil. Ei ole ju kombeks, et ühiskond teadlast tema teadustöö eest tunnustab, meediast rääkimata. Jah, pakutakse mingit audoktori või auliikme positsiooni, antakse ka aukirju ja auhindu. Aga et üldist tunnustust jagatakse mingi ühiskondlikult kasuliku teo eest, teadustöö või selle tulemuste levitamise eest, on ennekuulmatu.

Auhind oli ääretult kena püramiid, milleks ma pean nüüd kiiresti kamina ehitama. Selline soliidne ese vajab korralikku kohta ja eksponeerimist.

Kelleks te poisikesena soovisite saada, ega ometi laineuurijaks?

Ei, sellest ei teadnud ma midagi. Mingil ajal, kusagil algkoolis, tahtsin professoriks saada. See eluunistus sai sel aastal teoks. See aasta on üldse väga imelik olnud.

Kas ka isiklik elu on tormine?

Ütleksin, isiklikus teaduselus. Päris isiklikus elus on kõik tore olnud. Partner on igati toetanud ja rõõmus olnud selle üle, mis sünnib. Haruldane on aasta aga selles mõttes, et järsku on olnud võimalik viia mereteaduse ja lainetuse tavaliselt saladuseks jäävaid asju inimeste ette. Postimees tegi otsa lahti. Seejärel avaldas Horisont seeria lainetuse kohta käivaid asju. Pärnu Postimees kirjutas ilusa loo. Võimaluste avanemine oli päris ootamatu.

Kas varem polnud võimalust avalikkuses esineda?

Mul õnnestus omal ajal, vahetult pärast Estonia hukku, avaldada üks pikem artikkel lainetusest. Siis tuli tükk tühja maad, kuni Saaremaa süvasadama analüüsini umbes viis aastat tagasi. Ja siis veel kiirlaevalainetega seotud asjad. Aga need olid lokaalsed, puudutasid ühte kohta või inimeste rühma.

Mereteadlased olid valmis varemgi selgitama, mida merelt võib oodata, aga siis sattusid kaks asja kokku – tsunami jõuluajal Kagu-Aasias ja üleujutus Eestis. Siiani ei peetud mereteadust väga tõsiseks asjaks. Kui aga oma jalad märjaks saavad, siis küsitakse tarkade käest abi.

Tegelikult ei olnud üleujutuses teaduse mõttes midagi uut ja säravat. Sisuliselt oli lihtne viia teadus tegelikkusega kokku. Aga teadustöö on läinud oma rada edasi, seal on hoopis teist laadi probleemid. Näiteks on kõige suurem mure mõrvarlainete hingeelu küsimused, kust nad tulevad ja miks tulevad.

Mis need on?

Maailmameredel on juhtumeid, kus lained on laeval nina ära viinud, laevakerest suure tüki rebinud või laeva pooleks murdnud. Nii on kümneid laevu igal aastal kaduma läinud. Eesti vetes neid ei ole.

Mõrvarlaine on kirjanduslik nimetus, neid nimetatakse hiidlaineteks. Aga nad ei ole lihtsalt kõrged, vaid konkreetses tormis on üksikud lained ebanormaalselt kõrged. Keskmiselt kõrgete vahel tuleb üks eriti kõrge, mis on ohtlik. Selle hingeelu ehk tekkepõhjust ei tea keegi.

Kui veel jaanuaritormist rääkida, siis te olite ainuke, kes ohust hoiatas?

Ei olnud ma sugugi ainuke. Juhtus nii, et minu hääl sai kuuldavaks. Prognoosiga olid nõus praktiliselt kõik mereteadlased ja mitmed neist püüdsid ka muude kanalite kaudu teavet levitada. Piltlikult öeldes olin ma teiste õlgadel ja karjusin kõige kõvemini. Minu hääl osutus kõige tugevamaks.

Kuidas ikka kujunes mereuurijaks saamise tee?

Kohila keskkooli lõpetamisel olin oma arust hea matemaatik ja läksin Tartu Ülikooli matemaatikat õppima. Kunagi viis üks koolivend mind kokku professor Ain Aitsamiga, ta oli termofüüsika instituudis mereuurijate sektori ülemus. Olin siis vist alles 10. klassi poiss, Aitsam pani mu nime kuhugi märkmikku kirja ja lubas, et kui olen hea poiss, organiseerib ta mulle aspirantuurikoha Moskvas.

Kolmanda kursuse lõpus öeldigi, et sügisel pean Moskva ülikooli mehaanika-matemaatika teaduskonda paberid sisse andma. Olin siis 19-aastane ja Moskvasse minek oli šokk.

Eestis olin oma arust tegija, aga seal oli kursusel umbes kümme selli, kes olid peajagu üle. Rääkimata õppejõududest, kelle kirjutatud õpikutest ammutatakse tarkust siiani. Toona ma ei teadnud, et nad nii kõvad on, oleksin nende loenguid rohkem kuulanud.

Praegu kuulen välismaa kolleegide imetlust: ah sa õppisid selle Arnoldi juures, ah see Fomenko luges sulle loengut! Sellised mehed, keda praegu loetakse klassikuks. Siis ei osanud ma seda hinnata. 1980. aastal lõpetasin. Jäin Moskva okeanoloogia instituuti aspirantuuri.

Kui palju teil on olnud teenäitajaid ja juhendajaid?

Professor Aitsam oli pigem ukseavaja, kes näitas teeotsa kätte. Murphy seadus ütleb: nii palju on võimalik näha lihtsalt vaadates, kui tead, kust ja kuidas õige nurga alt vaadata. Noor inimene ja noor teadlane, kes on maapinnal rohujuure vahel, ei oska õigesti vaadata. Võid seal möllata ja rohuplatsi mustaks tallata, aga õige tee jääb sageli märkamata.

Tegelesin 15 aastat Rossby lainetega, aga lõppakord jäi tegemata. Need on atmosfääri tsüklonid, mis on nime saanud rootsi teadlase Carl Gustaf Rossby järgi. Võibolla oli põhjuseks hea mentori puudumine, kes mäe otsast noorele inimesele ütleks, kuhu edasi liikuda.

Hiljem sain palju tuge stipendiaadina Hamburgis lainemudelite teooria isalt Klaus Hasselmannilt. Meie huvid kattusid laineteoorias. Atmosfäärilained ja pinnalained on küll natuke erinevad, matemaatika nende taga on sama.

Kuhu tahate jõuda?

Merelainetega olen nüüd tegelnud kaheksa aastat. Pidin palju ümber õppima. Tahaks nagu asjadest aru saada. Meie varvaste ees loksuvas vees toimub nii palju asju, mille selgitamisega on kaasaegne füüsika tõsistes raskustes.

Mida kaugemale jõuame, seda rohkem näeme, kui vähe me teame.

Kui inimene ei tea midagi, siis ta ei aima ka seda teadmatuse ookeani. Palju on teadmata, kuidas lained tekivad ja liiguvad, milline on nende hingeelu, millal ja miks nad muutuvad ohtlikuks.

Naljaga pooleks võib öelda, et Nobeli preemiat vaevalt tuleb, sest öeldakse: kui tahad nobelistiks saada, siis pead sattuma Nobeli preemiaga pärjatud mehe juurde juba üliõpilasena.

Olen TTÜ professor. Püüame käivitada sadamaehitiste ja rannikutehnika eriala. Õpetame seda, mida lained teevad rannikul, kuidas ehitada sadamat, kuidas seda hooldada. Mida teevad tuul, lained ja hoovused, kuidas rand reageerib ehitusele.

Postimehe aasta inimesed

• 1997 – Ardo Hansson*

Oli üks kolmel sambal põhineva pensionireformi peamisi väljatöötajaid ning saavutas selle heakskiitmise valitsuses.

• 1998 – Linnar Viik*

Infotehnoloogia asjatundja ning analüütik, suvise Tiigrituuri korraldaja.

• 1999 – Andres Metspalu*

Geenivaramu projekti üks algatajatest, Tartu Ülikooli biotehnoloogia professor.

• 2000 – Ilmar Petersen*

Elcoteq Tallinna juhatuse esimees, kelle loodud kõrgtehnoloogiafirmas toodetakse muu hulgas ka Nokia ja Ericssoni telefone.

• 2001 – Ivar Must*

Eurovisiooni lauluvõistluse võitnud laulu «Everybody» helilooja.

• 2002 – Andrus Veerpalu

Suusatamise olümpiakuld.

Aasta tegu – pensioni II sammas kui märk Eesti rahva usust homsesse.

Aasta meeskond – «Nimed marmortahvlil» tegijad.

• 2003 – Alar Sikk

Vallutas maailma kõrgeima mäetipu (8848 meetri kõrguse Everesti).

• 2004 – Eesti sõdur Iraagis

Tunnustus Eesti elukutselise sõduri vaprusele ja kamraadlikkusele ning ka toetus nende sõdurite lähedaste usule ja lootusele, mis aitab neil oma mehi, poegi, vendi või sõpru koju oodata.

• 2005 – Tarmo Soomere

TTÜ Küberneetikainstituudi vanemteadur ja ehitusteaduskonna professor Soomere sai kuulsaks jaanuaritormiga kaasnenud üleujutuste ennustajana.

* valis Postimehe ajakiri Luup.

    Tagasi üles