Eesti erakondade surimuri

See, et Res Publica Isamaaliidule korvi annab, oli sama kindel kui hiljuti see, et Res Publica ise saab korvi Reformierakonnalt. Eesti poliitika parempoolne tiib pole kunagi üleliia ühtne olnud.

Meenutagem, et Isamaa sündis omal ajal koguni nelja parempoolse partei liitumisel (kahed kristlikud demokraadid, vabariiklased ja konservatiivid), kuid sellest jäid kõrvale nendega 1992. valimistel liidus olnud liberaalid, kellest moodustus Reformierakond.

Hiljem ühinesid Isamaa ja ERSP ning sündis Isamaaliit. Samas eraldusid Isamaast vabariiklased Indrek Kanniku eestvõttel ning võtsid nimeks parempoolsed. Seejärel ühinesid parempoolsed hoopis mõõdukatega.

Reformierakonna kõrvale ning selle liikmete ülemeelitamiseks loodi omakorda uusliberaalne Res Publica. Nii et paremtiival on alati käinud maadejagamine, kuid alati on selle ajendiks olnud pigem omavaheline konkurents kui soov kõik jõud ühe mütsi alla koondada.

Teisest küljest on kahe tugeva parempoolse erakonna olemasolu mõeldav, kui silmas pidada erakondade rahvusvahelist koostööd.

On ju Euroopas liberaalid ja kristlikud demokraadid (koos konservatiividega) koondunud erinevatesse organisatsioonidesse: liberaal-demokraatlikku internatsionaali ja Euroopa Rahvaparteisse.

Kui Reformierakonda ja Isamaaliitu eristaks sama mis nende Euroopa partnereid, siis oleks nende kõrvuti jätkamine loomulik. Euroopas on peamiseks liberaale ja kristlikdemokraate eristavaks jooneks see, et liberaalid toetavad jäägitult vabaturumajandust, ent kristlikud demokraadid sotsiaalset turumajandust, mis peab oluliseks riigi rolli, tagamaks kõigi ühiskonnakihtide rahuldavat elujärge.

Praegugi kõneldakse Saksamaal vajadusest riiklike palkade järele, täienduseks erasektoris ettevõtjate poolt makstavale töötasule. Eestis on see idee ilmselt veel võõras.

Vähemalt seni on Isamaaliit oma majandusplatvormis olnud sama liberaalne kui Reformierakond. On ju Isamaaliidu peaideolooge Mart Laargi ennast reklaaminud kui noor-thatcheristi, aga Thatcheri majanduspoliitika Suurbritannias oli küll kõike muud kui sotsiaalne. Niisiis on Eestis esikohal pigem isikute kui vaadete konkurents, mis ühinemist takistab.

Rahvusvahelise koostöö aspektist on end kõige enam nurka mänginud ehk Keskerakond, keda Eesti valijaskond peab vastukaaluks Reformierakonnale. Ent rahvusvaheliselt kuulub Keskerakond samasse liberaal-demokraatide internatsionaali, kuhu Reformierakondki.

Nii et Euroopa koostööpartnerid ootavad kahelt Eesti sõsarparteilt, Reformierakonnalt ja Keskerakonnalt, hoopis tihedat koostööd ja teineteisemõistmist (võib-olla koguni ühinemist?), mitte konkurentsi.

Kui Keskerakond tahaks õigustada oma Eesti valijate ootusi, peaks ta hoopis astuma sotsiaaldemokraatlikku internatsionaali, kus on aga ees Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei (endised Mõõdukad). Eesti valijaskonna loogika kohaselt oleksid pigem koostööpartnerid Keskerakond ja sotsid. Samas on sotsid ise liitu otsinud hoopis Reiljani Rahvaliiduga – näiteks möödunud valimistel Tallinnas. Seega on ka Eesti poliitika tsentris ja vasaktiival üks paras surimuri.

Rahvaliit on tõepoolest tsentristlik maaerakond. Ühelt poolt iseloomustab seda toetus suurtootjaile maal. Teiselt poolt on Rahvaliit oma sotsiaalpoliitikas lähemal sotsidele ja Keskerakonnale kui liberaalidele ehk Reformierakonnale ja Res Publicale (või ka Isamaaliidule).

Nn. puhast jaotust ning euroopalikele arusaamadele vastavust oleks Eesti noortelt parteidelt palju tahta. Aga tulevikus ilmselt kujuneb Eesti poliitilisel maastikul välja klassikaline jaotus parempoolsed – tsentristid – vasakpoolsed, ehkki erinevused pole väga suured.

Seda näeme Euroopaski, kus klassikaline jaotus on säilinud, ehkki praktikas ollakse üksteisele palju lähemal kui pool sajandit tagasi. Nii kujuneb Eestiski ehk välja kolme suure erakonna süsteem: Reformierakond – Rahvaliit – Keskerakond. Said ju need parteid enim hääli ka viimastel valimistel. Pigem tuleks silmas pidada, kes nimetatutega võiks liituda, kui seda, mida teevad väiksemad propagandistlikel püüetel isekeskis.