Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2047705t1h4325.jpg)
Rasmus Pikkani kirjutab, et kui Eesti jääb inflatsioonikriteeriumi tõttu rahaliidu ukse taha, siis pole paanikaks ikkagi põhjust, sest kaudselt oleme me rahaliidu liikmed juba aastaid, kroon on ju euroga seotud ja seetõttu ei juhtu majandusega midagi.
Eesti majandus on olnud tubli. Meie majandus on viimastel aastakümnetel jõudsalt kasvanud. Riigisektor on jällegi suutnud hoiduda kiusatusest astuda padulaenamise libedale teele. Võib kindlustundega väita, et Eesti on Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga liitumiseks valmis paremini kui kunagi varem.
Meie valmidust tõestab kõige paremini ajalugu ise: kaudselt, seetõttu, et Eesti krooni kurss on jäigalt euroga seotud, oleme olnud rahaliidu liikmeteks alates aastast 1992. See kaudne liikmesus pole meile toonud midagi muud peale stabiilsuse ning edu.
Meiepoolse rahaliidule lähenemisega on seotud aga päris mitu teemat, mis kõik vajavad eraldi pikemat käsitlemist ja selgitamist.
Sobimatud kriteeriumid
Hetkel jätaks vaatluse alt välja võlakriteeriumi, sest selle täitmisega pole Eestil tõesti mingeid probleeme, kuigi ka seda kriteeriumi võiks ilmselgelt rünnata. Praegu tuleb meil keskenduda ennekõike inflatsioonikriteeriumile.
Inflatsioonikriteeriumi rünnaku avanguks tooks esile kahte asjaolu.
Esiteks, eurodes ümber arvutatult on keskmise eestimaalase SKP praegu ligikaudu 25 protsenti vana Euroopa Liidu riigi kodaniku omast.
Teiseks, Eesti keskmine hinnatase moodustab suurusjärgus 50 protsenti Euroopa Liidu vanade liikmesriikide keskmisest.
Kel tahtmist, võib kahest numbrist kokku arvutada, et meie reaalne elatustase moodustab seega ligi 50 protsenti euroliidu keskmisest, seda just SKP tasemete erinevuse ja hinnatasemete erinevuse kaudu.
Arvatavasti on Eesti majanduse üheks tähtsamaks eesmärgiks meie elatustaseme, mis on väga tihedalt seotud SKPga, aitamine võimalikult kiiresti Euroopa Liidu keskmise lähedusse.
Euroopale järelejõudmine tähendab aga paratamatult kahte paralleelset protsessi kiiret sisemajanduse kogutoodangu kasvu ning kaasnevat keskmise hinnataseme lähenemist Euroopa keskmisele. Kahjuks on need kaks protsessi lahutamatud.
Kui me võtame vaatluse alla inflatsioonikriteeriumi ja eeldaksime sealjuures, et kõik Euroopa Liidu riigid suudavad hoida ühtlaselt madalat inflatsiooni, siis me saame ka kriteeriumidest otseselt tuletada, et need kriteeriumid keelavad Eesti majandusel Euroopa tasemele jõuda kiiremini kui 70 aastaga.
Valitsuse käed seotud
Kiretu matemaatika ütleb meile, et ühe protsendi suuruse ennakkasvuga jõuab viiekümnelt portsendilt sajale protsendile just täpselt 70 aastaga. Kui see ei ole oma sisult jabur kriteerium, siis mis on? Eriti kui eeldada, et kriteeriumid ei ole mitte ühekordseks kampaania korras täitmiseks, vaid pigem ikka pikaajaliste protsesside mõõdupuuks.
Eesti on välisinvestoritele pidevalt peaaegu lausa vandunud, käsi piiblil, et oleme ja jääme truuks turumajanduslikele jõududele ehk sekkume riigi tasandil majandusse nii vähe kui võimalik.
Selles olukorras peaks iga vähegi analüüsivõimeline inimene aru saama, et kui me ei soovi riiklikku kontrolli piima ja õlle hinna üle, siis ei ole võimalik ka valitsusel inflatsiooni kontrollida.
Rääkida liigsest kulutamisest ja sellest tulenevast inflatsioonisurvest olukorras, kus riigieelarve ähvardab ka 2005. aastal ligikaudu kahe protsendiga SKPst ülejääki jääda, on pisut alusetu.
Omaette teema oleks ju muidugi kavalantsulikult pisut aktsiisidega mängida ning dopinguproovi anumasse pisut varem kogutud puhast kehavedelikku nõristada... Kuid kas see on ikka kohane ühele avatud ja liberaasele majandusele? Seda ei taha eriti hästi uskuda ja veel vähem tihkaks seda soovitada.
Eesti võrdlemine Sloveenia ja Leeduga on lihtlabane demagoogia, sest sel juhul kasutatakse fakte vaid osaliselt.
Nimelt on leedukatega juhtunud selline kurb asi, et nad sidusid oma liti ümber dollarilt eurole 2002. aasta algul, hetkel, kui dollar oli viimaste aastakümnete kallimatel tasemetel. Pärast seda aga asus jõudsalt kallinema jällegi euro, mille külge litt nüüd seotud oli.
Leedu ja Sloveenia pole näited
Kokku tähendab see nüüd seda, et reaalselt on Leedu litt viimaste aastate jooksul jõudsalt kallinenud. See omakorda tähendab, et importkaubad on odavnevad ning kodumaised inflatsioonisurved pehmenevad.
Kuigi euro ja dollari kurss on praegu omavahel enam-vähem samas suhtes kui euro sünni hetkel 1999. aastal, on Leedu litt selle aja jooksul Eesti krooni vastu kallinenud tervelt 30 protsenti. Ühesõnaga, Leedu madalal inflatsioonil ei ole midagi pistmist Leedu erakordse edukuse või tublidusega, vaid üksnes rahvusvaheliste finantsturgude loterii õnneliku tulemusega.
Sloveenia omakorda on edukamalt positsioonilt startinuna Euroopale juba palju lähemal ning sealne majanduskasv koos inflatsiooniga on lihtsalt aeglasemad. Eurodes mõõdetuna moodustab Sloveenia SKP 50 protsenti Euroopa Liidu keskmisest ning hinnatase on umbes 70 protsenti euroliidu keskmisest.
See omakorda tähendab, et majanduskasvu ning inflatsiooni tirivad konvergentsi jõud ei ole seal enam nii tugevad. Täpselt samamoodi, nagu ei ole nad ka kümne aasta pärast enam meile.
Tõepoolest, kui Eesti ka ei saa rahaliidu liikmeks, et juhtu meie majandusega absoluutselt mitte midagi. Lihtsalt pole mingit põhjust, et midagi juhtuks. Meie oleme andnud endast parima selleks, et rahaliidu liikmeks saada, vähemalt ausate vahendite arsenalis ringi vaadates.
Kui meid aga meie eripärade tõttu praegu liitu ei taheta, pole hullu Eesti kasutab edasi kaudset rahaliidus osalemise võimalust ning loodab statistikajumala armule, et too mõne võimalikult süütu spetsiifilise arengu abil suruks meie inflatsiooni mõneks hetkeks allapoole euro-limbo latti.
Meie inflatsioon ise ei suru ennast lähiajal kindlasti allapoole seda piiri. Ent kui asuda inflatsiooni sinna lati alla pressima, siis tooks see kindlasti rohkem kahju kui rahaliiduga ühinemine kasu.
Eesti maine kannatab rahaliidust kõrvalejäämisel üksnes nende inimeste silmis, kes ei mõista arenevate majanduste iseärasusi ja kes kiidaksid ilmselt heaks ka naha alla peidetud uriiniampulliga dopingukontrolli mineku.
Väljajäämine ei mõjuta
Eesti sirgeselgsus «trikitamisest» hoidumisel on vähemalt minu jaoks muljetavaldav ja kiiduväärt ning pigem tõstab see kõrgemale meie majandussüsteemi sõbralikkust ja vankumatust turumajanduse põhimõtetele truuks jäädes. Meie räägime siinjuures turumajanduse omadustest, kus meie võiksime olla pigem eeskujuks Lissaboni strateegia täitumisest unistavale Euroopale, mitte aga vastupidi.
Küll aga tuleks ühisraha temaatikas anda avalikkusele selgeid signaale. Olgu avalikkuseks siis meie elanikud või välisinvestorid.
Tuleks ennekõike rõhutada, et kui Eesti edukas majandus jäetakse rahaliidu ukse taha meie majandusedu kõige olulisema nurgakivi tõttu, siis see ei ole suur draama. Eesti valuutakurss oli, on ja jääb seotuks euroga ning meie eesmärgiks on liitumine ühisrahaga esimesel võimalusel.
Poliitilised rünnakud ja erakondadevahelised sõnasõjad ei ole praegu kindlasti need, mida kodumaine ja laiem üldsus vajavad.