Millised on tõelised mehed?

Mehelikkuse mõiste on muutunud – mees võib olla tugevam pool mitmel eri moel ka siis, kui ta ei häbene avalikult pisaraid valada või eelistab pükstele seelikut.

Kui IT-guru Linnar Viik kord lapsega polikliinikusse läks, ümbritses teda minutiga tihe nunnutajate parv. «Oi, kui tubli, milline superissi,» ahhetati ümberringi. Kogetud piinlikkusetunne ei taha Viigil sugugi ununeda. «Piinlik oli ka mu lastel, kes seda nunnutamist taluma pidid, ja mul oli halb oma abikaasa ees – temasse suhtuti justkui kaudse põlastusega, sest laste tervise eest hoolitsemist peetakse ikka ema ülesandeks. Aga mina tahan ka lapse tervise kohta teavet saada!» pole Viik kivinenud stereotüüpidega rahul.

Uuringu «Argielu Eestis 1993–2003» järgi otsustatakse Eestis pereplaneerimine ja laste sünd küll ühiselt, kuid järeltulijate eest hoolitsemine on lükatud naise õlgadele. Nii on naiste kogu töökoormus meeste omast oluliselt suurem: näiteks töötavatel alaealiste laste emadel oli see keskmiselt 9,7 tundi, isadel aga 8,5 tundi päevas.

Jõukas kütt

Viigi meelest on tunnusjooned, mida oleme harjunud mehelikeks pidama, oma aja ära elanud ning maailmale – nii meestele kui ka naistele – jalgu jäänud. Mis siis, et viimase saja aasta jooksul on naiselikkuse mõiste avardunud kiiremini kui mehelikkuse mõiste.

«Naistele on lubatud tunduvalt rohkem kui saja aasta eest. Naine võib tänapäeval vastavalt vajadusele olla bimbo, tough bitch või catwoman,» kommenteerib Viik. «Meeste mänguruum on aga ahtake – pruugib neil vaid kleit selga tõmmata, kui kohe hakatakse nende peale sülitama.»

Aegunud mehelikud soorollid jaotab Viik kategooriatesse. «Esmalt emotsionaalsed – mees on kinnine, ei näita tundeid välja, ei nuta kunagi, ja kui naerab, siis ainult meestenalju.» Teine lõik on Viigi sõnul seotud saavutustega – mees peab olema kartmatu, eksimatu, jäärapäine, kindlasti võitja.

Kolmandasse kategooriasse paigutab Viik suhted mees ja tööturg ning mees ja perekond – mees peab olema toitja, ürgne kütt, kes toob metsast ulukiliha ja suudab peret kiskjate eest kaitsta. «Mehed ei pea aga enam perekonda ülal pidama, selleks on ka naisi, kes samamoodi tööd teha suudavad,» leiab Viik.

Prostamol Uno või matšo?

Argielu-uuringust selgub siiski, et enamikus perekondades on peamiseks sissetuleku toojaks endiselt mees; vaid viiendik küsitletutest väitis, et elukaaslased teenivad võrdselt. 70% meeste kinnitusel on nende sissetulekud abikaasa omadest suuremad.

«Kui mehed oleksid James Bondid, siis oleksin mina meelsasti Bondi-tüdruk. Paraku tean ainult filmi-Bonde,» ütleb meedia- ja soouurija Barbi Pilvre. Ootused meestele on tema sõnul siiski väga kõrged, Eesti ühiskonnas isegi lootusetult karmid ja põhiliselt majanduslikku laadi. «Mees peab palju raha teenima, aga kui vaadata päris-elu, siis kui palju on tegelikult neid rikkaid mehi, kes oleksid võimelised teostama enda või naise seebiooperlikud unistused oma majast, luksusautost, kaatrist, lõbureisidest?»

Viik leiab, et üks iganenud rolle on seotud seksuaalkäitumisega: «Mees peab olema heteroseksuaalne, ta peab naist rahuldama. Talle on antud kohustused, mis seotud seksuaalse võimekusega.» Viimane lõik on aga seotud võimuga – mees suudab alati olukorda kontrollida, ta saab hakkama ja suudab olla ratsionaalne.

«Kui peaksin nendest kategooriatest juhinduma, oleks mul ilma sügava teraapiata täiesti võimatu selle koorma all ellu jääda,» põrutab Viik.

Viigi sõnul tahavad mehed käituda nii, et see oleks teistele meestele aktsepteeritav, aga ka nõnda, et naised neid ihaldaksid. «Ühelt poolt pead meeldima naistele, teiselt poolt ka meestele,» räägib Viik, kelle hinnangul püütakse vastata meedias esitatud kuvanditele. «See pole enam naljakas, kui kõik mehed peavad olema nagu Prostamol Uno tegelased või matšod,» räägib ta.

«See on sama vähe naljakas kui kuvand rinnakast, liibuva särgi ja supermodelli mõõtudega naisest. Maailmas elab miljardeid naisi ja ehk vaid kolm neist näevad välja nagu supermodellid – aga ülejäänud tahavad ka elada.»

Seelikus Beckham

Uusima suundumusena soovitab meedia meestel kontakti võtta oma naiseliku minaga, loob võimuihast punnis lihaskämbu vastandiks õrna ja tundliku metroseksuaali ning tõstab omaloodud kuvandina esile seelikus vutitähe David Beckhami.

«Kuna meedia peab kogu aeg olema põnev, siis promotakse või võimendatakse nähtusi, mis on tegelikus elus marginaalsed,» nendib Pilvre. «Olen lugenud kriitikat, mille järgi on isegi kogu nn new man ehk uus pehme mees klantsajakirjade väljamõeldis.»

Pilvre sõnul avastas just tervise- ja ilutööstus 1980.-90. aastatel, et tarbijatena tuleb vallutada ka mehed. «Reklaami müügiks on vaja meediat. Kui on olemas reklaam, sünnib ka nn ajakirjanduslik sisu – iga klantsajakirja väljaandja teab seda mehhanismi hästi,» selgitas ta. «Mehelikkuse ümber on hakatud viimastel aastatel rohkem arutlema, muutused on ehk alles ees. Ainult et kas naised tahavadki nii väga neid nii-öelda uusi mehi? Arvatavasti on tänapäeva muutunud mehelikkus see, et lubatud on olla mees mitmel eri moel.»

Miks aga mehed vihastavad, kui neid naiselikeks nimetada? «Eks igas mehes, ka viimases jobus elab edasi see, mida ümbritsev keskkond ja kasvatus on temasse varasest lapsepõlvest süstinud. Ja kõige hullem on väikesele poisile see, kui talle öeldakse, et ta käitub nagu tüdruk,» räägib Pilvre. «Muidugi räägib siin ka homohirm, s.t traditsiooniline mehelikkus on vaikimisi defineeritud homoseksuaalsuse vastandina.»

Kuid missugune on Eesti mees? «Eesti riigi ainus rikkus on inimesed; oleme just nii suured, kui suur on meie vaimujõud, viimane aga sõltub avatusest. Kui loome endale stereotüüpidega kunstlikke barjääre, et milline on normidele vastav mees või naine, ei saa vaim avar olla,» leiab Viik.

Pilvre hinnangul on iga inimene erinev, samas on ühe rahvuse sees kindlasti jooni, mis eristavad neid mõne teise rahvuse esindajatest. «Minu arusaamise järgi on tüüpiline eesti mees ületöötanud, väliselt edukas, sisemiselt depressiivne, suhtlemisprobleemidega, üldiselt heatahtlik, aga sageli kukub tema tegevus kehvasti välja,» hindab Pilvre.

Ons Viik ise avalikult nutnud? «Jaaaa!» hüüatab ta. «Ma olen nutnud matustel ja pulmades, samuti oma lapse sünni juures. Kui olen kinos või kontserdil ja tekib tunne, et nüüd kohe tulevad pisarad silma, eks ma siis olen ka mõelnud, et nüüd peaks nagu ennast tagasi hoidma. Ega ma otseselt nutta ei lahista, aga tunnete tagasitõmbamine on veel raskem.»

Meeste- ja naistetööd

Viigi meelest julgevad mehed olla järjest emotsionaalsemad. «Vaadates oma lapsi või tudengeid, näen, et nad on oma väljendustes hoopis vabamad,» tõdeb ta. Kurvaks teevad teda vaid praegused võimu juures olijad või sinna ihkajad, kes vaatavat elu kitsarinnalise mehe mätta otsast. «Nad leiavad, et maailma stabiilsust saab juurde toota vaid nii, et mehed jäävad meesteks ja naised naisteks. Siis on kõik paigas, olgugi et valuutakursid kukuvad või looduskatastroofid vallanduvad,» kommenteerib Viik, kes peab ettemääratust inimõiguste piiramiseks.

Uuring «Argielu Eestis» sedastab, et 18–34-aastastele meestele on perekond muutunud tähtsamaks kui varasematel aastatel, ja armastusabielu perekonna kooselumotiivina nimetasid mehed sagedamini kui naised. Sama vanuserühma mehed Tallinnas pooldasid kodutöödes võrdset rollijaotust; vastanute meelest võiksid kaasad omavahel jagada lemmikloomade eest hoolitsemise ja laste abistamise koolitöödes ning vaid 40% leidis, et toiduostmise võiks jätta naise õlgadele. Muutumatuks on jäänud aga pesupesemine, mida pidas naistetööks 84% vastanud meestest ja 86% naistest.

Arvamus

Urmas Sõõrumaa,
ärimees

Tänapäeva 30–40–50-aastased mehed on pärast aastaid kestnud rabelemist hakanud rohkem enda eest hoolitsema, tegelema tervisekontrolli ja spordiga. Nad on hakanud ka muid väärtusi hindama.

Eks mehelt oodatakse ka õrnust, aga mina olen ikka seda meelt, et jäägu nii nagu loodus selle isaslooma loonud on – ta peab kodu kaitsma ja saagi metsast välja tirima. Mulle ei istu, kui pildi peal pole võimalik mehel ja naisel vahet teha.

Tundeid välja näidata on inimlik, nii et miks mehed ei võiks nutta? Tihtipeale ongi mehed palju õrnemad, kuigi füüsiliselt tugevamad.

Robert Lepikson
ärimees ja poliitik

Mina olen vanamoodne inimene ja leian, et mees olgu MEES sõna otseses mõttes – ta peab oma pere eest hea seisma ja olema suuteline perekonda ülal pidama. Tänapäevase arusaamaga mu seisukoht ilmselt kokku ei lähe.

Määratus koguses on ilmunud igasuguseid ilueedisid ja kah-mehi, neist ma ei pea. Elu ja inimesed muidugi muutuvad, aga ilmselt on siin ka kasvatusega probleeme. Mind on kasvatatud teistmoodi ja mina suhtun elusse teisiti.

Kui mees tahab aga avalikult nutta, palun väga! See on emotsiooni väljendus ning tunnete allaneelamine on enesetapu esmane samm. Meie siin põhjamaal oleme liiga reserveeritud ja peame emotsiooni allasurumist mingiks mehelikkuse näitajaks, aga seda see nüüd küll ei ole!

Margus Allikmaa
ringhäälingujuht

Tänapäeval tajuvad mehed rohkem oma vastutust perekonna ja laste, aga ka iseenda edu ja võimaluste ees. Osal kukub vastutus oma pere ja lähikondsete ees välja, kuid on ka teine seltskond, kel see ei õnnestu – õnnestujad rabavad rohkem, hoiavad ennast vormis ja teevad sporti, teised uputavad oma mure pudelisse või tõmbavad triipu. Eks seega ole vastutus ka probleeme kaasa toonud.

Mehed võivad täitsa kindlasti avalikult nutta; liigutuspisar näitab pigem mehe meeleerksust ja võimet tajuda asju täie rinnaga.