Filminukkude maja juhataja sõdib ajanäppajatega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mänguasjamuuseumi teatri- ja filminukkude maja juhataja Marge Pärnits leiab töövälisel ajal rõõmu matsaka villakera Marilu eest hoolitsemisest.

FOTO: Sille Annuk

Kuus aastat tagasi astus tulevane tekstiilikunstnik Marge Pärnits, väike onupoeg käe otsas, sisse mänguasjamuuseumi uksest. Sest ajast saati on ta muuseumis käima jäänudki.

Kunstikooli tekstiiliosakonna viimase kursuse tudeng otsis toona mõtteid oma lõputöö tegemiseks. Et onupoeg Rain oli meeletu muuseumihuviline ja ette võeti retk mänguasjamuuseumisse, tuligi Pärnitsal mõte teha diplomitöö just muuseumile.

Algselt oli see küll mõeldud vaipadena, ent viimaks said vaipadest hoopis kuni poolteise meetri suurused mänguasjad, millega saab veel praegugi muuseumi mängutoas mängida.

Kummalised elukad

«Tuli üks niisugune pisikene noor inimene, kellel oli kaasas patsakas kummalisi joonistusi,» meenutab mänguasjamuuseumi direktor Tiia Toomet. «Nendel joonistustel olid kõikvõimalikud elukad, kellele ei osanud nimegi anda, sest neil oli päid-sabu-jalgu rohkem kui normaalsetel elukatel.»

Juhtus aga nii, et muuseumisse ta jäigi. Esmalt vabatahtlikuna, siis lepingulise töötajana, siis arvutigraafikuna. Ja tagatipuks sai Pärnitsast sel sügisel teatri- ja filminukkude maja juhataja.

Tekstiilikunstnikust arvutigraafik?? Jah. Vastne tekstiilikunstnik mõtles, et narr lugu küll, pole elus ühtegi meili saatnud, pole isegi @-klahvi vajutanud – läheks ja õpiks õige arvuti selgeks.

Läkski kunstikooli arvutigraafikat õppima, lootuses, et kahe aastaga saab diplomi kätte. Juhtus aga nii, et kool tehti vahepeal rakenduslikuks kõrgkooliks ja kahe aasta asemel tuli koolis veeta neli aastat. Kokku seega kaheksa.

«Kunstikooli lõpetaja võib sattuda poodi müüjaks. Kui tal hästi läheb, siis satub ta vaateakende kujundajaks,» sõnab Pärnits. Tema oli ses suhtes haruldane, sest sai kohe pärast lõpetamist erialasele tööle, mänguasjamuuseumi arvutigraafikuks.

Mõistlik kunstnik

Kunstnike puhul on enesestmõistetav arvata, et tegu on boheemlasega, kes elab kuuse all õhust ja armastusest, kuid Marge peab ennast pigem ratsionaalseks kunstnikuhingeks: «Mul hakkab ikka süda valutama, kui tean, et mul ei ole järgmiseks nädalaks raha.»

Samas ütleb ta enda kohta pigem tekstiilikunstnik kui arvutigraafik või, hullem veel, juhataja. «Narr on öelda, et ma olen juhataja ... see on kohe eriliselt narr. Mida sa juhatad seal?»

Ja ega tema töö olegi päev läbi kontorilaua taga istuda ja masse kamandada. Tuleb hoopis vastutada, et filminukkude maja toimiks, teha rühmadele ekskursioone, korraldada töötubasid.

Muuseumis käivate lasterühmade puhul läheb Margel meel pahaks, kui ta peab hakkama kellegi teise üleannetuid lapsi kasvatama.

«Miks mina, kes ma tulen võõrana nende ellu, pean neile ütlema, et teeme nüüd niimoodi, et kogu klass paneb käed selja taha ja siis käime ringi, sest et muuseumis me asju ei katsu?» ei mõista ta.

Samas on küllalt ka neid kordi, kus pärast laste lahkumist on kohe nii hea tunne, et Pärnits tormab mõne töökaaslase juurde oma rõõmu jagama: «Tead kui lahe grupp mul praegu käis!»

Peaks kitsi

Ehkki väikeste pudinatega askeldamiseks naisel indu jätkub, arvab ta, et isiklike lastega annab veel mõned aastad oodata. Selle asemel on tal hoopiski utoopilisemad unistused.

Võtaks näiteks elukaaslase ja koera kaasa, koliks kolmekesi maale ja hakkaks seal kitsi pidama.

Või koliks Turu tänava ära, kuskile Võru poole. Vähe sellest, et Marge on terve elu elanud Tartus, on ta terve elu elanud ka ühes ja samas majas. See on helekollane puumaja Turu tänava lõpuosas, üksinda suurte ettevõtete hoonete vahel.

Majas elavad kolme põlvkonna naised – oma elamise on majja mahutanud nii ema, tütar kui ka vanaema.

Selle, et vesi (küll joomiskõlbmatu) tuleb kaevust, kannatab ära. Samamoodi kannatab ta ära jõuluaegse šoppamis-hulluse, sest teda pole see kunagi tabanud. Küll aga haarab hullus teda siis, kui juhtub raamatupoodi sisse astuma.

«Mulle meeldivad raamatud, küll aga ei meeldi mulle raamatukogud,» tunnistab ta. «See on õudselt keeruline, kui ei saa rahulikult lugeda, vaid peab aja peale lugema.»

Seega ongi targem ise raamatuid osta. Marge tillukeses toas on seinad ääristatud raamaturiiulitega, sekka mõned heliplaadid ja karud. Peaks riiuleid juurde tegema, sest raamatud ei mahu enam ära, õhkab toaomanik.

Sassis aeg

Üle kõige vaimustab Marget lastekirjandus. «Neis raamatuis on iva sees,» põhjendab ta. Eriline lemmik on aga saksa lastekirjanik Michael Ende, eriti tema raamat ajavarastest ja väikesest tüdrukust nimega Momo.

«Seda võiksid lugeda härrad pankurid, kellel on vähe aega,» soovitab ta.

Mänguasjamuuseumi töötaja Marge enda aeg aga on sassi löödud – puhkepäevad on esmaspäev ja teisipäev. «Kui nädalavahetusel on pered koos, siis see on ju hästi tore. See tähendab aga, et muuseumitöötaja ärkab nii laupäeva kui ka pühapäeva hommikul ja läheb tööle,» ohkab ta.

Tekstiilikunstnikuna teeb Marge aeg-ajalt soovijaile ka tellimustöid, ehkki isikliku aja säästmise nimel tuleb asjast huvitatuile väga tihti ei öelda.

Kui aga mõni tarkur peaks tema juurde tulema ja nõudma, et kohe homseks oleks vaja ühte asja – või tegelikult oleks juba eile vaja olnud –, siis küsib Pärnits töö eest lihtsalt nii utoopilist hinda, et küsija loobub kohe.

Kui tööpäev läbi, tormab Marge kohe kodu poole. Seal korraldab meeletu vastuvõtutralli punane villakera Marilu, kes sisustab suure osa oma perenaise ajast. «Hommikul ärgateski näen esimese asjana üht elevil lössnina,» naerab Marge.

CV

• Sündinud 16.12.1976 Tartus

• Õppinud Tartu 8. Keskkoolis

• 1999. aastal lõpetanud Tartu Kunstikooli tekstiilikunsti osakonna; 2003 lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia ja reklaamikunsti erialal.

• 2003–2005 Tartu Mänguasjamuuseumi arvutigraafik; alates 2005. aasta detsembrist mänguasjamuuseumi teatri- ja filminukkude maja juhataja

• Perekonnaseis: seotud

    Tagasi üles