Laulu kaja läbi aja

Metsatöll, esiplaanil torupilliga Varulven. Foto: Erakogu

Viljandi Folgist Metsatöllini: etno tõmbab praegu masse. Rahvamuusika meeletust buumist Eestis kirjutab muusikakriitik Margus Haav Viljandimaalt.

Ep ole inimene ilma muusikata kunagi läbi saanud. Laulus võib sees olla hoopis midagi enamat kui pelgalt viis, rütm ja sõnad. Mitmed kodumaised kollektiivid on seda viimasel ajal ehk terake ebatraditsiooniliste vahenditega väga efektiivselt meelde tuletamas.

Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika õppetooli juhataja ning vägagi rahvusliku ansambli Oort üks ninamehi Aleksander Sünter on veendunud, et muusikaline eneseväljendus on osa inimese maailmatajust ja veel täiesti lahutamatu osa.

«On öeldud, et lauldud palve on topeltpalve,» mõtiskleb Sünter ja seletab, et muusikas võib olla midagi, mis teeb ta tavalisest verbaalsest eneseväljendusest hoopis erinevaks.

Vajadus sellise suhtluskeele järele on aga aja jooksul siiski muutunud. Pärast pärisorjuse kaotamist arenesid inimeste liikumisvõimalused ja suhtlusring ning ka erinevate inimeste kokkupuudete vajadus muutus teistsuguseks.

Osa maailmatajust

«Kui varem olid olnud isekeskis enda ja perega, siis järsku tekkis vajadus suhelda erinevate inimestega,» kinnitab Sünter ning lisab, et uuem rahvalaul ongi sotsiaalsema iseloomuga. «Laul oli oluline element iseenda maailmataju kujundamiseks või selles maailmas olemise mõnu leidmiseks.»

Eks loodusel olnud ennemuiste tunduvalt olulisem osa ning vanema rahvalaulu perioodil oli inimestel oskus ja eluline vajadus loodusega suhtlemiseks tunduvalt suurem. Vajadus on ka tänapäeval, aga seda me pahatihti suurt ei väärtusta.

«Üha enam oleme jõudnud sinna, kus meile tundub, et ohjame ümbritsevat informatsiooni, aga kui adekvaatne see info on, see on iseküsimus,» arvab Sünter. «Vanem rahvalaul sisaldaski seda informatsiooni, mida oli vaja põlvest põlve edasi anda, kuidas selles maailmas ellu jääda ning pealegi sellises organismi nii vaimselt kui ka füüsiliselt tasakaalustavas vormis.»

Raud-Ants on üks võimsamatest ja värskematest tuultest eesti regi-metal’i maailmas. Harvanähtavalt võimsate kontsertidega kuulsust kogunud printsipiaalne Raud-Ants on oma muusikaliselt olemuselt üks nendest, kes on otseühenduses nii mineviku kui ka olevikuga ning kes suudab kõike seda väga veenvalt edasi anda.

«Kui vähegi järele mõelda, ja ennast nii-öelda igapäevajahust lahti kruttida, siis on lausa hämmastav, kui palju võimsat lihtsates asjades sees on,» räägib rahvaluuleteadlasest Raud-Antsu kidramees Madis Arukask veendunult ning rõhutab, et see on kättesaadav tegelikult meile kõigile, kes me oleme selle kultuuri järglased ja selles ka praegu elame. «Kui oled võimeline mõistma seda, mis on maailmas ainulaadne ja sinu esiisade kultuurist pärit, siis kõik muu kahvatub selle kõrval.»

Raud-Ants. Oort. Muidugi Metsatöll. Need on mõned nimed nendest heavy-regi kollektiividest, kes on vaimult rahvuslikud ja vormilt hullupööra jõulised. Mõned peavad neid vaata et liigagi radikaalseteks. Mõned jällegi on veendunud, et eesti rahvalaulu kui sellist on viimastel aegadel lastudki sootuks vales valguses paista. Sellises tasases ja arglikus.

Pole harv seegi seisukoht, et rahvalaulu peetakse rohkem selliseks väetiks ja jõuetuks eidekeste lõngaketramissoigumiseks. Eks arvamused muidugi sõltu ka keskkonnast, kus parasjagu ringi liigutakse. Lauri Varulven Õunapuu, Metsatölli kitarri- ja kandlemees muidugi lükkab selle väärarusaama kohe kolinal ümber.

«Minu sõprade seltsis sellist arvamust naljalt ei kohta,» kinnitab ta tuliselt. «Pigem peetakse rahvalaulu tugevaks ja jõuliseks eneseväljendusvahendiks ning omamoodi olemisvõimaluseks.

Seda viimast eriti noorte täisjõus mehepoegade ja nägusate neidiste seas!»

Tõepoolest, nimetagem ikka asju õigete nimedega.

«Arvan, et kui mõnikord on kohata rahvakultuuri segiajamist lavalise väljendusega, mida ebasiirastel sovetiaegadel, nägu naerul ja huuled pumatiga punaseks võõbatud, viljeleti ning hoogsalt ja robustselt töödeldi – et meie rahvakultuur ikka mahuks oma-aja valitsuse tekitatud raamidesse, siis on see üsna pea välja suremas. Rahvalaul pole kunagi jõuetu eidekeste soigumine olnud, rahvas ei koosne ju jõuetuist eidekesist!?»

Uus hingamine

Igatahes on karuosa Eesti rahvalaulust ju jõudnud tänapäevani just tänu nendele ketravatele eidekestele!

Varulven soovitab soojalt kiigata tänapäeva noorte folklooriga tegelevate ansamblite maailmavaatest ja arvamusist kõneleva I. Rüütli ja E. Tiidu uurimust «Pärimuskultuur Eestis – kellele ja milleks».

«Suur osa rahvalaulust või rahvalikust on tänapäeval oma kontekstist välja rebitud ja teda etendatakse mingi show või programmi osana,» nendib Madis Arukask siiski.

«See, et tal pole enam sidet oma elusa miljööga, teebki ta lahjemaks ja arusaamatumaks. Ja eks see müüt on ka täiesti jämedalt olemas, et eesti rahvas ja tema rahvaluule on väga vaikne ja patsifistlik, sõbralik, korralik ja korrektne. Ju siis sellest tulenevalt on kõik see ka poliitiliselt õigeks kuulutatud ja igasugused muud tõlgendused on väga võeristust tekitavad.» Madis on oma doktoritöös, mis põhiosas on seotud setu rahvalaulude tekstuaalse poolega, pööranud tähelepanu ka kontekstiprobleemidele, et kuidas need rahvalaulud moderniseeruvas maailmas õieti muutuma hakkasid. Madis on seda meelt, et asjad tuleb elama panna.

«Ega tekstid ja lindistused ise ei ela, kui inimesed neid ümber ei mõtesta. Eestlastel on olemas suurepärane allikmaterjal. Enam kui 100 aastat on süstemaatiliselt rahvaluulet kogutud, nii et järel on küllaga midagi. Kui sul on loovust, huvi ja teadmisi.»

Nüüd siis ongi rahvapärasele liidetud juurde kaasajal tuntuma kultuuri elemente, pandud nad omavahel resoneerima ja seeläbi asjad jälle ellu äratatud.

«Kritiseeritav võib see olla nende jaoks, kelle arvates rahvamuusika peaks olema ainult autentse arhiivilindistuse kujul ning selleks jääma ja sellena surema,» põrutab Madis Arukask. «On ka neid, kes leiavad, et eesti rahvamuusikat võib jazziga tempida. Rock võib mõne jaoks olla madalkultuur ja eesti rahvamuusika püha lehm ei kõla seal mitte õigesti. Selliseid seisukohti on piisavalt olemas. Ma ei kritiseeri üldse jazzuga seotud rahvamuusika vaikset vulinat, seal on häid näiteid ka, aga selles stiilis on hunnikute viisi omi stampe, kust loovus on ammu kadunud. Rockilikke tegijaid on vähem ja nende üle on turvalisem iriseda.»

Värskete ja jõuliste ansamblite lähenemine pole tõepoolest teps mitte traditsiooniline. Jõudu ja väge tunnevad aga tänu neile nüüd noodki, kes poleks seda rahvalaulu puhul osanud kartagi. «Väljendada tuleb selles keeles, millest inimesed paremini aru saavad,» selgitab Sulev Salm Oorti ja Kiritöö liige.

«Rahvamuusika on olemise viis, võib-olla väheldane aseaine sellele, mis kadunud vanavanaema ja -isaga varjudemaale läks,» lisab Varulven, kes hiljuti asutas mõttekaaslastega Arhailise Meestelaulu Seltsi.

«Ikka kui midagi kangesti meeldib teha, tahad seda pakkuda ka teistele ja leida mõttekaaslasi. Ja muidugi, kui palju päid koos, siis sünnib ikka tegusid, mida võiks kas või omamoodi missiooniks nimetada.»

Südamest tulnud esivanemate muusika noorte jõuliste inimeste keeltel ja meeltel. Kõlab nagu mullu ja muiste, aga samas siiralt, värskelt ja mõistetavalt. Millal siis algab aega, mil rahvuslik, aga uuenduslik laulupeole täristama jõuab?

«Miks me ei peaks seal olema?» pareerib Sulev Salm kohe vastu. «Laulupidu on minu meelest piirideta üritus, vahel on muidugi mõned nurisenud ka selle üle, et miks laulupeol üldse võimendustehnikat ja kõlareid kasutatakse. Aeg läheb edasi. Aja pakutavaid võimalusi tasub kasutada!»

Metsatöll on laulupeo suhtes terake ettevaatlikum.

«Metsatöll ei tegele koorilauluga, nii nagu me ei tegele ka rahvalaulu töötlusega, millele meie uhked laulupeod on orienteeritud, seetõttu ei jõua me vist sinna,» kahtleb Varulven. «Külakõrtsudes õllekannu tagant võib meid laulmas leida küll! Samuti on osa Töllust kindlasti tuleva aasta Viru Särul häält tõstmas!»

Raud-Ants oleks aga laulupeoks küll täitsa hakkamas.

Regi-metal laulukaare alla

«Eesti on demokraatlik riik ja leidub neid, kes tabavad, et regilauluga võib kaugelt huvitavamaid asju teha, midagi enamat hillitsetud stambist,» muigab Madis Arukask. «Olen seda meelt, et rahvamuusika on olnud ka omal ajal massimuusika, meie mõistes kas või tümps, kui soovite. Ta on lihtsalt tänapäeval läbi XX sajandi äraunustamisfaasi krutitud kammerlikku ilusse ja tehtud tast selline piiratud pühamu.»

Vastu ootusi polegi vana kooli rahvamuusikaentusiastid uutele kärerahvuslikele gruppidele siiski suuri etteheiteid teinud. Pigem on vanematelt tegijatelt saadud tänuväärt näpunäiteid hoopistükkis rohkem kui kriitikat.

Tegelikult on rahvamuusika ikka elanud oma loomulikku elu. Temas on olnud nii mahedamad kui ka jämedamad ja kurjemad toonid. Otsekoheselt käre ja samas ülevalt eepiline võib ta olla. Kuulake ise ülalmainitud kollektiive, kui ei usu. Põlised kandlekeeled helisemas elektrikitarride ähvardava mürina seas, torupilli iidsed hääled põimumas basstrummi kumeda tüminaga.

Vokaalid, mis usuvad sellesse, mida laulavad ja peavad seda kalliks. Ilu, valu ja juuri. On, mille üle uhkust tunda.

Kas teate?

Eesti etnorocki tuntumate bändide diskograafia:

Oort

«Oort» 2001

«Veere, veere päevakene» 2004

Raud-Ants

«Karjasepõli EP» 2005

Metsatöll

«Terast mis hangund me hinge» 1999

«Hiiekoda» 2004

«Terast mis hangund me hinge 10218» 2005