Aidatrepil komistas ratsaväelane munakorviga ning kiljatas heledal häälel. Mõned munad kukkusid maha ning tekkis kahtlus, kas vapper ratsaväelane Peeter Ronk ongi mees.
Vabadusristi kavaleridest on kuuendik teadmata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ronk tuli Eesti Vabadussõtta 1919. aasta jaanuaris vabatahtlikuna. Selleks et Peeter Ronga nime all komisjonist läbi minna, pidi Viljandi haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumi õpilane Anna-Marie Vares ilusad pikad juuksed maha ajama ning kehavormide varjamiseks tõmbama selga suure sineli. Vale läks läbi ja Anna-Marie ehk Peeter pääses rindele.
Ta osales ratsaväelasena lahingutes Narva rindel, Võrumaal ja Põhja-Lätis. Sõjaväest lahkus ta omal soovil sama aasta augustis.
Kuid munakorvi kandmisel juhtunud äpardus ja seda saatnud hele kiljatus äratasid pataljoniülema tähelepanu. Ta kutsus reamees Ronga välja ning palus tal oma tõelist palet hoolikalt varjata.
Mehed kutsusid sauna
Tasapisi siiski jutud liikusid ning kaassõdurid hakkasid aasima: «Peeter, tule sauna!» Legendi järgi olevat teda püütud ka väevõimuga sauna viia.
Kui Peeter Rongale Vabadusrist annetati, läks sellele järele juba Anna-Marie Vares, naisena. Ta oli Vabadussõjas ainus naine, kes sõdurina Vabadusristi välja teenis.
Veel üks Anna-Mariega samast vallast pärit Vabadusristi kavaler oli Johannes Vares, kes tegi arstina läbi Esimese maailmasõja ning Vabadussõjas oli juba vanemarst.
Kui teda sõjaliste teenete eest Vabaduse Risti I liigi 3. järgu ordeniga tunnustati, otsustas Vares seda mitte vastu võtma minna. Otsuse tegi ta koos Hugo Tschuhnaga, kes sai hiljem Hengo Tulnula nime all Eesti taarausuliste liidriks. Vares ja Tschuhna läksid ristide andmisele piiluma, aga kui nende nimed välja hõigati, siis ette ei läinud.
Hiljem on Tulnula seda tempu oma mälestustes kahetsenud.
Peeter Ronga nime all sõdinud Anna-Marie Varesest sai pärast abiellumist Anna-Marie Kukk, viie lapse ema. Johannes Vares (kes lisas kirjanikunimeks Barbarus) asus 1940. aasta juunis esimese nukuvalitsuse etteotsa.
Otsivad ajaloolist tõde
Aga mis on saanud teistest Vabadusristi kandjatest? Tänaseni pole eluloolisi andmeid pea iga kuuenda Vabadusristi väljavõidelnud mehe kohta.
Rist anti välja 2078 Eesti kodanikule ja 1056 välismaalasele. 1935. aastal ilmus kogumik «Eesti Vabadusristi kavalerid», millest oli välja jäänud kolmandik risti saanutest.
Nüüd püüab Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak koos Mati Straussi ja Ain Krilloga välja selgitada kõigi autasustatute elusaatuse. Seni pole andmeid ligi 350 mehe elukäigust. Veelgi enam on neid, kelle elust on andmed väga napid.
Pihlaku sõnul on kavas 2009. aastal välja anda koguteos, kus kõigi ristikavaleride nimed ja andmed sees, lisaks fotod. Samal aastal möödub 80 aastat Eesti Vabaduse Risti asutamisest.
«Kindlasti tuleb mainida ka nende meeste nimesid, kellelt Vabaduse rist ära võeti, ja märkida ka põhjendus, miks seda tehti,» ütles Pihlak.
1935. aasta raamatust jäeti välja neli meest, kellelt rist majanduskuritegude eest ära võeti. Palju Vabadusriste võeti ära pärast vapside mässukatset.
«Kuid me ei saa nende nime ajaloost kustutada,» möönab Pihlak.
Infot teadmata saatusega meeste kohta on lisandunud sugulaste kaudu, abi on olnud nii suguvõsauurijatest kui külaajalooga tegelejatest. Suure osa andmetest on Pihlak ise arhiividest välja kaevanud.
Abi oodatud
Info teadmata saatusega ristikavaleride kohta on oodatud Viljandi muuseumi aadressil Kindral Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi, e-posti aadressil jaak.pihlak@muuseum.viljandimaa.ee või telefonil 433 3663
Teadmata saatusega Vabaduse Risti kavaleride nimekiri on üleval Viljandi muuseumi kodulehel www.muuseum.viljandimaa.ee/vr