Kareva püüab stiihiat sõnadesse

Doris Kareva luulekogu ilmumine on minu jaoks alati sündmuseks olnud. 2005. aastal ilmunud «Aja kuju» ei ole erand.

Doris Kareva jätkab oma teoses vestlust nende ürgsete jõududega, mis inimese elu üle valitsevad: armastus, surm, lootus, meeleheide, saatus, vabadus ja vastutus. Seekord proovib autor sõnadesse püüda ühte kõige vanemat stiihiat, mis meie elu määrab – aja jõudu ennast. Aeg on ju see, mis parandab haavu ja vabastab painetest, annab arutust, ning samal ajal ka see, mis meilt nooruse röövib ja elu lõpule vastu viib.

Titaan Kronost ei õnnestu kellelgi meist vältida. Doris Kareva räägib ajast igavikuliste ja mastaapsete sümbolite keeles, ütleb asju lakooniliselt, targalt ja lummavalt. Lugeja näeb peagi, et ta ei pea siin maailmas üksi ajale tummalt vastu vaatama.

Tagasi üles