Urmas Espenbergi arvates ei peaks Eesti karistama seksteenuse kliente, sest see läheb vastuollu kõigi terve mõistuse reeglitega.
Prostitutsiooni piiramise lõks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seoses Soome sammuga muuta intiimteenuste ost karistatavaks on taas üsna teravalt päevakorrale kerkinud sama problemaatika meil. Näiteks Kadi Viik «Ka Eestis ei pea saama kõike osta», PM 20.12. ja Mart Kadastik «Seks ja kvoodid», PM 17.12.
Kehamüümise ohjeldamisel on erinevates riikides kasutusel erinevad viisid. Enamikus on keelatud teenuse pakkumine, paljudes vahendamine ja üksikutes (esialgu Rootsi ja nüüd ka Soome) ost. Mina pooldan vahendamise karistamist (Eestis praegu), pakkumise suhtes olen neutraalne ja ostu karistamine mulle ei imponeeri.
Prostitutsiooni ennastki on mitut liiki: bordellid, tänavaprostitutsioon, privaatprostitutsioon ja nn sponsorlusteenus. Võidelda saab kahe esimesega, privaatteenuseid piirata on aga peaaegu võimatu.
Keelustamise ebakõlad
Kadi Viigi artikkel, mis rõhub n-ö põhjamaade mudelile, sisaldab palju õigeid mõtteid ja seisukohti. Inimkaubandus on tõesti kole ja sellega tuleb võidelda. Häirib aga, et pateetilist laadi prostitutsiooni hukkamõistu retoorika tagant paistab häbenemata läbi feminismi pale, ja artikkel ise kubiseb kaheldava väärtusega pooltõdedest.
Viik räägib meile sellest, et seksiostjad kasutavad prostituute ära. Õige, ent kahjuks unustab, et ärakasutamine on siiski vastastikune. Lisaks armastuse illusioonile ja ebameeldivale tundele hinges jääb paras auk ka kliendi rahakotti.
Kummaline näib mõte, et prostitutsioonil ei ole midagi pistmist seksiga. Huvitav, kas lõbumajas käiakse siis eelkõige meeldivalt vestlemas? Või sunnib sinna minema rahuldamata libiido, mis muul moel lahendust ei leia. Ka võimu ostmine prostituudi abil tundub naljakas.
Esmalt loodab seksiostja leevendada oma kannatamatut iha ja alles siis tulevad ehk mängu sekundaarsed asjad. Ei pea paika ka väide, et prostituut peab tegema raha eest kõike. Ega ikka ei pea küll, kui ei taha! Pigem ilmestab meie intiimteenuste pakkumist üsna tugev spetsialiseerumine kes pakub erootilist massaai ilma kontaktita, kes pakub tavalist seksi ja kes ekstreemsemaid asju.
Viimaseid on väga vähe ja nad on kallimad. Näiteks netiportaalide Voodi.com ja Voodi.ee andmetel pakub 30 naisest anaalseksi vaid kolm ja seksuaalseid mänge teist samapalju.
Liialdatud tundub ka jutt pidevast vägivallast prostituutide kallal. Ilmselt on asjaosalised pisut palju vaadanud filmi «Matrjokad» ja võtnud aluseks võõramaised uuringud.
Selline vägivald viitab rohkem sutenööride käekirjale, mitte klientidele. Eestis, kus juba praegu ligi pooled pakkujad tegutsevad omal käel (ilma vahendajateta) on vägivald pigem harv nähe.
Eesti meesklient on reeglina rahumeelne, purjus märatsejaid ei võta ka teenusepakkujad ise vastu. Jutt prostituudi vägistamisest (68 protsenti) on enam kui kummaline, sest sedasorti naised anduvad enamasti ikka ise ja vabal tahtel. Sama kentsakad on väited suguhaiguste ja raseduse kohta. Ilma kaitsevahenditeta ei tööta tänapäeval enam ükski prostituut.
Ka pole kuulda olnud, et Eesti intiimteenuste sfääris oleks kättesaadavad 1314-aastased, kui siis ehk Tais või Indias.
Vastuvaidlemisele ärgitab ka väide, et seksteenus ei ole kahe võrdväärse partneri vaba kokkulepe. Nõus, aga sõnastaks selle siis kui kahe ebavõrdse partneri kokkuleppe. Kui me räägime, et prostituudi elu pole vaba valik (sotsiaalne sund ja puudus), nii ei ole ka seksiost vaba valik ostjale.
Viimast ajab tagant füsioloogiline sund ehk rahuldamata libiido, mida muud nüüdisaegsed alternatiivid, nagu monogaamia, vabasuhted, masturbatsioon ja porno ei suuda järelikult päris lõpuni rahuldada.
Liialdusi täis
Tarbija karistamine on nonsenss. Esiteks räägib see vastu turumajanduse põhitõele, kus klient on alati kuningas.
Ja teiseks on suguiha, mis meestel looduse poolest äkilisem kui eevatütardel, kuritegu nagu narkootikumid või illegaalsed relvad. Või on? Et siis trahvime seksiiha, kuigi ohjeldamatu söögiisu eest pole veel keegi karistada saanud.
Sel juhul tuleks karistada ka ahvatluste loomist, eeskätt pornot. Kired köetakse legaalselt üles, aga kui ostma lähed, saad karistada? Ostjad pole prostitutsiooni leiutanud ega selles ka süüdi.
Feministlik perspektiiv aga rõhub just sellele mehed on kurja juur ja neid tuleb igal juhul karistada. Ka prostituutide poputamine, mida ülistab Viik ja tema põhjamaised õpetajad, ei veena. Kui prostituut ei oma mingit vastutust ja
teda pidevalt õigustatakse, võib see tekitada väärarusaamu.
Pakkumise karistamise meetodit kasutava Rootsi edujutte ei saa väga tõsiselt võtta (140 aasta jooksul tabatut kolmest miljonist sugulisest aktiivsest mehest ei ole just kuigi suur arv). Kapitalism ja tarbimisühiskond muudavad kaubaks kõik ja erandiks pole ka inimsuhted ja seks. Me peame sellega võitlema, ent tihtilugu on see tühi võitlus.
Rootsi mudeli puudused
Tarbimisühiskonna, sotsiaalse ebavõrdsuse, vaesuse ja rahuldamata libiido vastu me vaevalt suudame efektiivset rohtu leida, need on aga ihumüümise pidevad taastekitajad. Prostitutsiooniga võitlemine on pigem signaal maailmale, et oleme paadis. Ometi ei lakka seksteenus seetõttu olemast.
Administratiivsed vahendid on enamasti dekoratiivsed. Klounpoliitikute katsed ajada taga virtuaalkurjategijaid raiskavad õiguskaitse ressursi. Selle asemel et järgida meie endi väga head mudelit ning paari reidikese asemel aastas võtta vahendajad tõsiselt käsile, heietame põhjala feministliku heaoluühiskonna mudeli proovimist, mille täitmist me nagunii jälgida ei suuda.
Kas paneme politseiniku igasse bordelli? Aga kes kontrollib, mida ta seal igavusest teeb? Ega kundedki rumalad ole, et ise lõksu jooksevad. Info ju liigub.
Meie patriarhaalse kallakuga ühiskonnale see väga ei sobi. Tahame või mitte, aga meil võtavad enamiku kaalukatest otsutest vastu veel mehed. Isad ei taha, et nende tütred hooraksid, ja see on kõige tõhusam kaitse libedale teele sattumise vastu, mitte lõbutüdrukute paitamine.
Ja veel üks takistus. Tuhanded venelannad, kes on sunnitud oma keha müüma. Millist alternatiivi pakkuda neile? Ehk mõtleb sotsiaalministeerium ka selle peale, millist tööd ja keeleõpet vabanevale tööjõule pakkuda on. Laiskade soome meeste seksretkede sagenemise hirm on aga pesueht foobia. Rootsi seksturistide arv ju oluliselt ei kasvanud.
Kas seksi ostmist tuleb karistada?
Nelli Kalikova , endine AIDSi ennetuskeskuse osakonna juhataja, riigikogu liige (Res Publica):
Olen Urmas Espenbergiga nõus, et seksiostmise kriminaliseerimine Eestis ei ole otstarbekas. Teisest küljest ründab autor feministe, kelle väited on sageli subjektiivsed, ent samas on ta ise ovinismi stereotüüpide küüsis.
Paneb imestama, et kõik tahavad prostitutsiooni teemal sõna võtta, kõigil on oma arvamus, kõik opereerivad arvude ja protsentidega, kuid keegi ei söanda pöörduda asjatundjate poole. MTÜ AIDSi Tugikeskusel on prostituutidega 10-aastane töökogemus, teadmised sotsiaalsetest trendidest, täpne statistika suguhaigustest, vägivallast, sotsiaalsest staatusest, rahvuslikust kuuluvusest, perekonnaseisust jne.
Asjatundjate ja minu arvamus seksi ostu kriminaliseerimisest ühtib. Ei saa ehitada katust, kui pole vundamenti ja seinu. Enne tuleb tööle panna head ja karmid seadused (kriminaalkaristused vahendamise, alaealiste kaasatõmbamise, orjapidamise eest).
Kiiremas korras peab vastu võtma inimkaubitsemise vastase seaduse. Tuleb likvideerida prostitutsiooni soodustavad tegurid, tõhustada integratsiooni, tööhõivet ja sotsiaalset turvalisust.
See kõik nõuab aega, jõudu ja ressursse. Palju lihtsam on vastu võtta üks silmakirjalik seadus ja deklareerida, et me ei võitle prostitutsiooniga halvemini kui põhjanaabrid. Kas asi tegelikult paremuse poole liigub, huvitab peamiselt entusiaste, kes võitlevad nagu tuuleveskitega.
Katrin Pärgmäe , sotsiaalministeeriumi pressiesindaja:
Urmas Espenbergi arvamus esindab suurt osa Eestis käibel olevatest valearvamustest ja stereotüüpidest. Imestust tekitab ostjate seksiiha õigustamine kust on pärit väited, et meestel on «äkilisem suguiha kui eevatütardel» või et tarbimisühiskonnas on ka inimsuhted kaubaks?
Kas prostituutide tarbijate füsioloogiline sund, mida vabasuhted või porno ei rahulda, oleks ka seksuaalkurjategijaid õigustav nähtus? Tuleb ka selgitada, et prostituuti saab vägistada näiteks kui prostituut nõuab kondoomi, kuid ostja sellest keeldub ja oma tahtmise läbi surub.
Kõige rohkem paneb imestama, kust on viidatud info pärit (lisaks voodi.com-ile) prostituuti ei saa vägistada, suguhaigused ja soovimatud rasedused ei ohusta prostituute, kõik prostituudid kasutavad kondoomi ja osutavad teenuseid, mida ise tahavad, pooled prostituudid tegutsevad omapäi, 1314-aastaseid prostituute Eestis ei ole, jne? See kõlab kui seksiärimehe reklaam, mitte teemaga kursis olevate inimeste reaalsus.
Kui väidetakse, et mingit probleemi on peaaegu võimatu lahendada, antakse ette hinnang tegevustele, mis seda teha püüavad. Kindlasti on mugavam säilitada status quo, kuid riigi seisukohalt läheb ignoreerimine lõpuks kallimaks. Seega, peame vähendama prostitutsiooni nagu ka vaesust, töötust ja muid Eesti probleeme.