Eesti arstidel tasuks kaaluda streikimist

Jaan Olari arvates peaksid Eesti arstid eeskuju võtma soomlastest, kes on oma kõrged palgad osaliselt saavutanud tänu kompromissitule streikimisele.

Arstina meeldib mulle ennekõike rääkida ja kirjutada haigustest ja meditsiiniga kaasnevatest filosoofilistest probleemidest. Paraku sunnib mind sulge haarama Eesti meditsiini majanduslik olukord, mis paneb endiselt arstid ja õed muretsema oma igapäevaste sissetulekute üle. Meedikud peaksid ennekõike saama pühenduda oma vastutusrikkale ja pidevat enesetäiendamist nõudvale tööle. Praegu tuleb neil aga paljuski kurnata oma pead olmemuredega. Mõelda sellele, kuidas võimaldada vähegi rahuldavat äraelamist nii endale kui ka perele.

Alljärgnevat arvamust ajaleheveergudel avaldama ajendas mind aga enne jõulupühi meedias ilmunud uudis, et Haiglate Liit pole jõudnud valitsusega kokkuleppele arstide palkade osas. Kokkuleppele jõudmine ja läbirääkimised nõuavad tõsist tööd, mis, nagu selgub, on tegemata jäetud. Nõustun täiesti endise sotsiaalministri Nestoriga, kes kirjutas 23. detsembri SL Õhtulehes järgmist: «Minu jaoks on see mõistetamatu avaldus. Haiglate Liidul oli aega terve aasta, et valitsusega suhelda ja arutada. Kus nad siis olid. Mul ei ole sõnu.»

Streigi tulemus

Minu ajaleheartiklitele ja raadioesinemistele on reageeritud arvamusega, et mis ma sekkun Eesti meditsiini probleemidesse, kui töötan Soomes. Olles kõrgema kategooria psühhiaater, praktiseerin tegelikult mõlemal pool Soome lahte. Mul on Eestis palju arstidest sõpru, kelle igapäevaelu ja töötingimused mind muretsema panevad. Soome olude tundmine võimaldab omakorda neid Eesti omadega võrrelda.

Kui ma oma Soome-tööaastate alguses Tampere Ülikoolis täiendkoolitusel viibisin, küsisin oma juhendajalt professor Mattilalt, kuidas Soome arstid sedavõrd kõrget töötasu saavad. Õpetlane vastas, et kõrged palgad on streigi tulemus. See vastus võttis mind kui sotsialistlikust süsteemist võrsunud arsti tummaks.

1991. aastal olid Soomes noorarstide kuupalgad 10 000 marka (25 000 krooni). Nüüdseks on need kahekordistunud ja tõusnud 2000–3000 euroni. Tavaarstide tunnitasuks on üldjuhul 20 eurot.

Häda ja viletsus

Eesti tervishoiupoliitikas vohab aga endiselt saamatus ja viletsus. Seni pole suudetud tagada plaanitsetud arstide palgatõusu 66 kroonist 75 kroonini ehk 4,2 eurost 4,8 euroni tunni eest.

Ma pole oma olemuselt äärmuslike vaadete pooldaja, kuid tõdedes, et mu sünnimaa kolleegide palga tõstmisega ei taheta kuidagi hakkama saada, olen järjest rohkem veendunud, et Eesti meedikute majandusliku olukorra parandamiseks on ainus võimalus streik. Tõmmates paralleele igapäevase arstitööga, võiks streiki võrrelda elektrišokiga eluohtlikus seisundis inimese päästmiseks.

Streikimisega ei pea tingimata kaasnema anarhia, seda protsessi saab läbi viia ka delikaatselt, mõõdutundega, eiramata arstieetikat. Toon taas näite Soomest. Aastaid tagasi ütlesid Turu Ülikooli kuus anestesioloogi eesotsas doktor Heikki Pälvega päevapealt lahti haigla teenistusest, sest nende palk ei vastanud tehtavale tööle. Tulemuseks oli arstide palganõudmiste täitmine, kompromiss saavutati suhteliselt kiiresti. Protestiaktsiooni käigus jätkasid Turu arstid aga erakorraliste haigete ravi ja opereerimist. Nii ei rikkunud nad Genfi ja Helsingi inimõiguste konventsiooni ega arstide eetikakoodeksit.

Olen ise 1995. aastal Soomes Moisio haiglas töötades üle elanud meditsiiniõdede streigi, mis kaudselt mõjutas ka arste, sest riigis suurenes suremus. Bussijuhtide streik pani Helsingi tänavad üpriski kaootilisse seisundisse.

Lõpetage mõnitamine

Kui Eesti meedikud peavad edaspidigi rabelema majanduslikes raskustes, siis suureneb veelgi arstide ja õdede väljaränne välisriikidesse. Internetist selgub, et praeguseks on 589 arsti võtnud Eesti tervishoiuametist sertifikaadi tööks välisriikides. On reaalne oht, et pärast raskusi palgakokkuleppe sõlmimisel Haiglate Liidu ja valitsuse vahel suureneb see arv veelgi.

Sageli siirduvad välismaale just tipparstid, kelle kogemusi, teadmisi ja oskusi Eesti haiged hädasti vajavad. Nõukogude ajal sundis mitmeid andekaid inimesi välismaale siirduma poliitiline surve, totalitarism. Miks peaksid aga võimekad inimesed lahkuma demokraatlikust ja vabast Eestist?

Mul oleks palve oma kolleegidele ja kauaaegsetele tuttavatele, Eesti tervishoiuelu juhtfiguuridele Andres Korgile, Andres Lehtmetsale, Tiiu Arole ja Toomas Vilosiusele, et nad pühendaksid end sellele, et lõppeks Eesti meedikute majanduslik mõnitamine.

Olemuselt ettevõtlik ja vaimsusele vastuvõtlik Eestimaa rahvas väärib silmapaistvaid meedikuid, kes ravivad neid omal isamaal. Hingele võib inimene toetust saada raamatust, kirikust, kunstist või muusikast. Tervise saab suuresti tagasi vaid arstidelt.