Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2050181t1h2afa.jpg)
Nüüd ka siinsetele kinoekraanidele jõudnud «Narnia lood: lõvi, nõid ja riidekapp» on osa ulatuslikumast kultuurinähtusest, mida Eestis väga veel ei tunta. Nimelt kirjutas briti teadlane ja literaat C. S. Lewis 1950. aastatel seitse osa Narnia lugude saagat, mis on angloameerika maailmas, eriti muidugi Inglismaal, siiani ülimalt populaarne.
Nii on Narnia-raamatuid Wikipedia andmetel müüdud kogu maailmas 95 miljonit eksemplari, neid on tõlgitud 41 keelde ja britid valisid BBC paari aasta tagusel küsitlusel saaga kõige kuulsama osa, «Lõvi, nõia ja riidekapi» 20. sajandi kümne parema omamaise raamatu hulka.
Kindla peale minek
Eestis on kristlik kirjastus Logos andnud välja neli Narnia-raamatut, sealhulgas ka «Lõvi, nõia ja riidekapi».
«Sõrmuste isanda» eeskujul tegid «Narnia» autoridki allikatruu filmi küllap aukartusest mõjuka teose ja sellest johtuvalt ka hirmust Narnia-fännide ees.
See on igati konventsionaalne, suure-eelarveline, hollywoodlik, lastele suunatud kindla peale minek. Sellepärast pole mõtet alljärgnevalt filmist enam midagi kirjutada, keskendugem pigem originaalteosele. Kõik, mida ma selle kohta arvan, kehtib niikuinii ka filmi kohta.
«Lõvi, nõid ja riidekapp» jutustab loo neljast inglise lapsest, kes saadetakse II maailmasõja aegsest Londonist maapakku, kellegi Professori suurde vanasse majja. Sellest majast avastavad lapsed riidekapi, kust pääseb Narnia-nimelisele muinasmaale.
Kristlik allegooria
Narnias satuvad lapsed ootamatult mastaapsesse vastasseisu ja peavad aitama õigel valitsejal, heal lõvil Aslanil võidelda halva nõid-kuninganna vastu. Võitluse kestel on lastel lootust omandada väljapaistvaid võimupositsioone ja aadlitiitleid.
Raamat on puhtakujuline moraliseeriv kristlik allegooria. C. S. Lewis tegeles allegooria teemaga põhjalikult siis, kui ta töötas Oxfordis keskaja ja renessansiaegse kirjanduse professorina. Ta ise vaidles küll raevukalt vastu, kui tema Narnia lugusid allegooriaks nimetati. Ometi on mul raske kujutleda kirjandust, mis oleks rohkem allegooria kui Narnia lood.
Lisaks torkab silma «Lõvi, nõia ja riidekapi» hämmastav fantaasiavaesus.
Kõik tegelased ja situatsioonid peaks justkui võimalikult täpselt vastama üldtuntud muinasjutu-klieedele.
Millest siis ometi Narnia-lugude fenomenaalne populaarsus? Alustagem pisut kaugemalt, sellest, et C. S. Lewis oli aastakümnete vältel J. R. R. Tolkieni enda lähedane sõber. Nad veetsid lugematuid tunde, lugedes üksteisele ette oma loomingut.
Tõsi, ka Tolkien ei hinnanud Lewise Narnia-saagat kuigi kõrgelt, esiteks sellesama allegooria pärast, mida Tolkien ei kannatanud silmaotsaski, teiseks aga sellepärast, et Narnia lugude varjamatuks eeskujuks oli Tolkieni enda «Sõrmuste isand» jt Keskmaa-raamatud.
Kuidas üldse juhtusid sõbrunema Tolkien ja Lewis? Tolkien ehitas oma muinasilma üles samuti Euroopa mütoloogiale, aga tema grandioosse töö tulemusena hakkas see maailm elama väga ootamatut ja kummalist elu.
Uued keeled ja nende kõnelejad sündisid, ilma et Tolkien ise seda enam kontrollida suutnuks.
Lewis noppis lihtsalt mõned üldtuntud mütoloogilised pudemed ja rakendas need maksimaalselt tavalise ja turvalise, helge lapsepõlve nostalgiast kantud moraaliloo teenistusse.
Küsimus selle sõpruse olemusest on keeruline. Võib-
olla polegi tegemist muu kui hämmastava juhusega. Ent ehk on see siiski selles kontekstis seletatav ja seaduspärane.
Kaks eskapismi
Nii Tolkieni kui Lewise fantaasiamaailmad sündisid kahe maailmasõja, industrialiseerimise ja pead tõstva tarbimisühiskonna taustal. Sestap võib neid mõlemaid nimetada eskapismi ilminguks.
Kuid sarnased on need eskapismid vaid väliselt, lähtepositsioonilt mõlema aluseks on Euroopa mütoloogia. Sisuliselt on need kõige fundamentaalsemas mõttes erinevad eskapismid.
Koledale tegelikkusele alternatiivi pakkuv Tolkieni kaunismaailm Keskmaa on uus maailm. See oli katselaboratoorium, kus vanadest, tuntud mütoloogilistest elementidest ehitati üles täiesti uus keskkond, mis on arenemisvõimeline teoreetiliselt lõpmatuseni.
Oleks Tolkienile aega antud, oleks ta oma «Sõrmuste isandat» lõputult «viimistlenud», pool sajandit töös olnud «Silmarillion» teadupärast jäigi lõpetamata.
Seevastu C. S. Lewise Narnia lood on põgenemine vanasse, tuntusse. Lewise jaoks näis see tuntu olevat vana
hea Victoria-aegne Inglismaa, kus mõned romantilised poeedid õhkasid antiigi ja keltide, kentauride ja kääbuste järele, kuid kus kehtisid kindlad protestantlikud väärtused, poisid olid paremad tüdrukutest, inimesed loomadest, valged neegritest ja kristlased moslemitest.
Tolkien ja Lewis esindasid loomingulisi vastaspoolusi, mis on omavahel ometi tihedasti seotud. Ei saa eitada ka Tolkieni minevikuihalust ja Keskmaal valitsevat ranget dualismi. Ärgem unustagem sedagi, et Tolkien oli tõsine katoliiklane.
Ja teisest küljest kui hästi otsida, ehk õnnestub ka Lewise Narnia-lugudest leida veidi loomingulist uuenduslikkust?
Kahtlemata on mõlemad poolused kultuuris vajalikud. Siit ka nii Tolkieni kui Lewise suur populaarsus.
Uus film kinolevis
«Narnia lood: lõvi, nõid ja riidekapp»
Reissöör Andrew Adamson
23. detsembrist Tallinnas ja Tartus