Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänases globaliseeruvas maailmas seisavad paljud väikerahvad silmitsi küsimusega olla või mitte olla. Ning kui olla, siis kuidas olla? Mida esivanematelt tänapäeva ja tulevikku kaasa võtta ja edasi arendada, mil määral võõrast kultuuri omaks võtta? Kuidas muutudes endaks jääda, et säilitada rahvus? See probleem on aktuaalne ka eestlaste puhul, nii iga inimese kui kogu rahva jaoks.
Kas üldse tasub säilitada rahvust ning kes või mis on üldse eestlane? On selge, et tänapäeva eestlane ja eesti rahvas pole need, mis nad olid sada aastat tagasi, ning sada aastat tagasi polnud nad kaugeltki enam need, mis tuhat aastat tagasi. Ei etniliselt, keelelt ega kultuurilt. Sest muutumine on pidev protsess, mis toimib igal ajal ja igas valdkonnas. Tõsi, vahel vähemal määral ja aeglasemalt, vahel kiiresti ja kogu kultuuritervikut haarates. Kuid ükski etnos, ükski keel ega kultuur pole «puhas» ega välismõjutusteta.
Mistahes positiivsed välismõjud on rikastavad, kui nad sulanduvad põlisetnosesse, tema keelde ja kultuuri ega ähvarda muutuda domineerivaks. Oleme nii vanema kui uuema etnogeneesi teooria järgi elanud siin Läänemere kaldal paikselt tuhandeid aastaid. Need esivanemad, kes siia kunagi jõudsid ükskõik siis, kas Uurali jalamilt või Ukraina enklaavist−, vaevalt olid heledapäised. Väga suure tõenäosusega on blondide eestlaste osakaal suuresti kasvanud tänu skandinaavlaste sugemetele meie geenides. Kuidas võeti vastu esimesi linalaksed kas imetledes või võõristades, seda me ei tea ega saa kunagi teada. Heledad juuksed muutusid normiks, vähemalt mõnedes mandripiirkondades. Mäletame hästi, kuidas kasupere suhtus Tiinasse «libahunti», kes erines teistest nii oma välimuse kui temperamendi poolest.
Tänapäeval ei peeta juuste ega silmade värvi rahvuse identifitseerimisel enam oluliseks ning küllap harjutakse üha enam ka tumeda nahavärvi ja pilusilmsete eestlastega. Ka kõige paadunum skinhead võib oma suguvõsast välja kaevata mõne muu päritoluga esivanema, ja tänapäeva maailmas on ka abielu eri rassidest inimeste vahel tavaline. Tähtis pole juuste, silmade ega ka naha värv, vaid meelsus. Ükski tänapäeva rahvas pole monoetniline klann. Mõned rahvad (nagu näiteks venelased) ongi saanud suureks rahva arvult eeskätt seetõttu, et nad on endasse sulandanud paljusid teisi rahvaid. Ja sajad rahvad on maailmakaardilt kadunud, kuna nad on sulandunud suurematesse ja võimsamatesse, nagu on juhtunud ka paljude soome-ugri hõimudega. Olulised on piirid ja määr milline rass, etnos, keel ja kultuur on ülekaalus ja saab määravaks.
Tuhanded eesti tütarlapsed on abiellunud välismaalastega ning sünnitavad ja kasvatavad oma lapsi teistes maades. Nende lastest ei saa enam eestlasi, sest nad ei räägi eesti keelt ja võõranduvad eesti kultuurist. Nii on juhtunud ka paljude inimestega idas ja läänes, kelle mõlemad vanemad olid eestlased. Peaksime tegema kõik endast sõltuva, et segaperekonnad, milles üks vanem on eestlane, tahaksid elada Eestis ning nende lapsed kasvaksid eestlasteks. Sest rahvuse määrab tänapäeval niisiis mitte niivõrd etniline päritolu, kuivõrd keel ja kultuur, mis omaks võetakse, ning eelkõige identiteet kellena end tuntakse ja kes olla tahetakse. Peaksime eriti soojalt suhtuma neisse muu päritoluga inimestesse, kes tahavad ise olla ja oma lapsed kasvatada eestlaseks, ning igati seda toetama.
Kuid milleks siis peaks eestlust üldse säilitama, kas lihtsalt harjumusest ja alalhoiuinstinktist? Ei, vaid seetõttu, et oleme seda väärt, kui kasutada moodsat fraseoloogiat! Oleme unikaalne rahvas, võrdväärne teiste rahvastega, meil on unikaalne keel, kultuur ja ajalookogemus, erinevaist mõjutustest ja universaalidest hoolimata. Samas oleme hariduslembesed ja loovad ning suudame oma panusega rikastada maailmakultuuri.
Paraku ei oska paljud rahvuskaaslased neid väärtusi enam hinnata. Ühtedel jääb puudu vaimsusest ja hingeharidusest, huvid ja väärtushinnangud on nihkes ning mitmesuguseid muid, eeskätt raha eest saadavaid eluhüvesid ja elunautimist peetakse olulisemaks. Teised ei motiveeru kõrgemate aadete ja aatelise eneseteostuse väärtustamisele, kuna alama astme vajadused (toit, peavari, turvalisus) pole piisavalt tagatud, kui silmas pidada Abraham Maslow sotsiaalsete vajaduste püramiidi põhimõtteid. Noored aga kasvavad enam võõraste kultuurimallide kui rahvuslike väärtuste vaimus, neil napib teadmisi nii eesti kultuurist kui ajaloost. Viimast püütakse aga üha «demütologiseerida», luues uusi müüte, mis teadlikult devalveerivad rahvuslikku uhkust ja identiteeti.
Ent mis meist saab, kui kaotame oma ajaloomälu, keele ja kultuuri, kes me siis oleme? Meenub üks omal ajal nähtud haruldane välismaa film. Selle meeskangelane nõustus eksperimendiga teostada tema täielik muutmine, et saada füüsiliselt tugevaks, ülimehelikuks meheks, üliinimeseks. Selleks ta ka sai, paraku kaotas ta täielikult oma identiteedi, sest ta polnud enam inimene, kuid ka mitte loom, ta ei kuulunud kuhugi ja mitte keegi ei pidanud teda omaks. Ta sobis vaid oma peremeestele tööriistaks...