Lisaks sai selgeks, et enne, kui sinna 15.-16. sajandil ehitati tulirelvade ajastule kohane eesvärav, oli seal vanem eesvärav, selle vanus pole aga teada, kuivõrd esemeleide polnud.
Päris pikalt paljastus 13. sajandi lõpust pärit puusillutist ning selle alt puutoorik, millest pidanuks saama kauss. «Lihtne pooleks löödud ja ümaraks tahutud palk,» räägib Vissak. «Ma ei tea tervest Euroopast teist sarnast leidu.»
Mullused kaevamised andsid Vissaku kinnitusel varasemast täielikuma pildi selle ala asustusajaloost.
Jakobi tänava poolsest otsast paljastusid müürid, mis võivad olla omaaegse Katariina kloostri jäänused. Lisaks tuli nähtavale ka üks paekivist plaadi võibolla põranda-, aga võibolla ka hauaplaadi serv. Seda lõpuni lahti kaevata ei võimaldanud trasside laius.
Praegu ei saa kloostri ja selle kiriku kohta midagi tõestatuks pidada. Vissak ütleb, et pikka aega käib nagu elevandi kompimine: aegajalt avatakse jälle mõni müürijupike, aga tervikpilti pole.
Kõige vanem uurimisobjekt Tartus on aga muistne Ihaste asulakoht. Kevadel seal proovikaevamisi juhtinud arheoloog Aivar Kriiska ütleb, et see asulakoht oli kasutusel juba 7000-5000 aastat e. Kr. Iseküsimus, kas ses paigas elati aastaringselt või mitte.
Kriiska sõnul on see hilismesoliitiline asulakoht Tartu konkurentsitult vanim kinnismuistis.
Kaevamistel tuli välja rikkalikult tulekivist tööriistu ja nende valmistamisel tekkinud kilde.
Rünno Vissak, kes suvel ses paigas kaevamisi jätkas, ütleb, et enamik uuritud söeproove on siiski nooremad kui tuhat aastat, mis annab alust näha märke pigem ale tegemisest kui asulakohale viitavatest tuleasemetest. Kõige vanema söeproovi vanuseks on saadud 4047 ±70 aastat.
Võimalik, et selles paigas võidi rohkem mässata tulekivi töötlemisega ja vähem elada. Seda oletust toetab tuleasemete vähesus. Teisalt võivad vanemad tuleasemed Vissaku hinnangul jääda ka seni läbi uurimata alale.