Tartu arheoloogide mulluseks uhkeimaks leiuks pretendeerib Ülikooli 15 hoovis väljakaevamistel avastatud jäätmekastist pärit flööt. Sel krundil kaevamisi juhtinud arheoloog Andres Tvauri hindas ühes flöödiga leitud esemete järgi pilli vanuseks 600 aastat, viimati mängiti sellega ilmselt 14. sajandi teisel poolel.
Konstruktsioonilt tänapäevaste plokkflöötidega sarnase pilli teeb tähelepanuväärseks see, et sajandeid jäätmete ja väljaheidete vahel lebanud vahtrapuust muusikariist on täiesti töökorras. Ühtki nii vana töökorras instrumenti pole Eestist veel leitud, nii vana mängukõlblikku flööti pole aga teada tervest Euroopast.
Luksuse märgid
Keskaegsed jäätmekastid, ka välikäimla ülesannetes, on Tartus sageli pakkunud rikkalikku leiumaterjali sealne keskkond säilitab materjale hästi.
Flööti peitnud kast kaitses ka sinna heidetud puu- ja savinõusid, klaasnõude kilde, kodulindude ja -loomade luid, õunaseemneid, munakoori, samuti kirsi- ja ploomikive. Ka kreeka pähkli koori, mis tolleaegses Tartus oli tõeline luksuskaup. Leiumaterjal viitab Tvauri sõnul, et tegu oli jõuka linlase, näiteks kaupmehe elamisega.
Muide, jäätmekast andis välja ka hulga villase riide ribasid, mida võidi kasutada tualettpaberi või hügieenisidemena.
Torutööde tõttu käis Tvauri uurimas ka Magasini tänava all leiduvat. Seal tuli otse asfaldi alt välja 1775. aasta suurtulekahju eelsete hoonete müüre.
Leiti ka märke 1708. aastal Venemaale küüditatud pottsepa Johann Rehni töökojast oli nii toorsavikiht kui ka praaknõusid. Samast kõrvalt, Uspenski kiriku põranda alt paljastusid aga 15. sajandil ehitatud ja 18. sajandil lammutatud dominiiklaste kloostri müürid.
Ülejäänut kümmekonda uuritud objekti hindas Tvauri vähe huvitavaks.
Kitsas raeplats
Ka Tvauri kolleeg Peeter Piirits nimetab, et enamik uuritud objekte polnud väga põnevad.
Linnaajaloo seisukohalt üheks põnevamaks leiuks hindab Piirits Raekoja platsi põhjapoolsel küljel (seal on nt Obu galerii ja Suudlevad Tudengid) avastatud müürijäänuseid.
18. sajandi plaanide järgi oli teada, et plats oli omal ajal kitsam, sellel küljel oli veel üks hoonete rida ning selle ja umbes praeguse ehitusjoone vahele jäi tänav, mis tollasel plaanil ulatus raekoja juurest platsi keskosani. Mullused kaevamised aga näitasid, et tänav ja hoonestus ulatus otse linnaväravani välja.
Hooned olid seal ilmselt enne Liivi sõda, Rootsi-aegne sillutis on juba nende kohal.
Esemeleidudest tuli välja Rootsis, Lätis ja Tallinnas vermitud münte, üks pärlmutterjast järvekarbist lihvitud ristike ning tuhandeid potikilde, kümnetes kilodes.
Eriti arvukalt saadi neid Raekoja plats 12 hoone eest Põhjasõja-aegsest hävingukihist. Piiritsa arvates võis seal olla mingi toiduvalmistamisega seotud töökoda.
Kõige ajakulukam kaevamine käib Piiritsal aga Ülikooli 14 krundil, kuhu on kavandatud hotell. Tänavu paljastusid seal nelja kesk- ja uusajast pärineva hoone müürid. Paljastus neli jäätmekasti ja üks kaev, mille põhjani mullu kaevata ei jõutudki. Sel krundil jätkuvad kaevamised ka tänavu ning ilmselt ka tuleval aastal, sest uuringute jätkamiseks on enne vaja toestada Ülikooli 12 maja vundamenti ning Toome nõlva.
Palju leide sai Piirits Narva ja Tuule tänava ristilt tulevasele kortermajale ette jäävat 17 sajandi teisest poolest 18. sajandi kolmandast veerandist pärit kalmistut kaevates. Kokku 120 luustikku, sadu münte, nööpe, sõlgi ja muid ehteid.
Arheoloog Rünno Vissak nimetab üheks huvipakkuvamaks uuringuid Laial tänaval, kus satuti Vene värava peale. Selle olemasolu oli teada varemgi, aga nüüd õnnestus määrata väravakompleksi pikkus.
Lisaks sai selgeks, et enne, kui sinna 15.-16. sajandil ehitati tulirelvade ajastule kohane eesvärav, oli seal vanem eesvärav, selle vanus pole aga teada, kuivõrd esemeleide polnud.
Päris pikalt paljastus 13. sajandi lõpust pärit puusillutist ning selle alt puutoorik, millest pidanuks saama kauss. «Lihtne pooleks löödud ja ümaraks tahutud palk,» räägib Vissak. «Ma ei tea tervest Euroopast teist sarnast leidu.»
Mullused kaevamised andsid Vissaku kinnitusel varasemast täielikuma pildi selle ala asustusajaloost.
Jakobi tänava poolsest otsast paljastusid müürid, mis võivad olla omaaegse Katariina kloostri jäänused. Lisaks tuli nähtavale ka üks paekivist plaadi võibolla põranda-, aga võibolla ka hauaplaadi serv. Seda lõpuni lahti kaevata ei võimaldanud trasside laius.
Praegu ei saa kloostri ja selle kiriku kohta midagi tõestatuks pidada. Vissak ütleb, et pikka aega käib nagu elevandi kompimine: aegajalt avatakse jälle mõni müürijupike, aga tervikpilti pole.
Kõige vanem
Kõige vanem uurimisobjekt Tartus on aga muistne Ihaste asulakoht. Kevadel seal proovikaevamisi juhtinud arheoloog Aivar Kriiska ütleb, et see asulakoht oli kasutusel juba 7000-5000 aastat e. Kr. Iseküsimus, kas ses paigas elati aastaringselt või mitte.
Kriiska sõnul on see hilismesoliitiline asulakoht Tartu konkurentsitult vanim kinnismuistis.
Kaevamistel tuli välja rikkalikult tulekivist tööriistu ja nende valmistamisel tekkinud kilde.
Rünno Vissak, kes suvel ses paigas kaevamisi jätkas, ütleb, et enamik uuritud söeproove on siiski nooremad kui tuhat aastat, mis annab alust näha märke pigem ale tegemisest kui asulakohale viitavatest tuleasemetest. Kõige vanema söeproovi vanuseks on saadud 4047 ±70 aastat.
Võimalik, et selles paigas võidi rohkem mässata tulekivi töötlemisega ja vähem elada. Seda oletust toetab tuleasemete vähesus. Teisalt võivad vanemad tuleasemed Vissaku hinnangul jääda ka seni läbi uurimata alale.