Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2050825t1hae07.jpg)
Tim Burton on mees, keda võiks sõltuvatest ameerika animalavastajatest nimetada üheks kõige sõltumatumaks. Tema uudisteos «Laibast pruut» jätkab «Jõulueelsest õudusloost» (Nightmare Before Christmas, 1993) Henry Selicki filmi aluseks oli Burtoni lugu tuttavat morbiidset temaatikat.
(Vahemärkusena olgu öeldud, et filmi eestikeelne pealkiri «Laibast pruut» tundub veidi labane, ilma poeetikata miks ei võiks see olla näiteks «Kalmumõrsja»?)
Lõbujanused surnud
Sedakorda ei ole tegemist enam traditsioonilise nukufilmiga, vaid 3D-arvutianimatsiooniga. Näib nii, et klassikaline joonis- ja nukufilm on suurest kinolevist (lõplikult?) taandumas. Sellest on kahju, sest mulle tundub, et «Laibast pruut» oleks võinud traditsioonilises nukutehnikas olla visuaalselt veelgi paeluvam nii nagu oli seda ka «Jõulueelne õuduslugu».
«Laibast pruut» on banaalsevõitu muinasjutufilm majanduslikel kaalutlustel abielluvatest noortest ja nende pahelistest vanematest. Nagu ikka on noored peategelased kenad ja karakterivaesed, kõik pahad on aga paksult «värviga» üle kallatud.
Loo pöördepunktiks saab noormehe kihlasõrmuse sattumine surnud näitsiku sõrme. Neiu arvab, et noormees soovib temaga abielluda, ja viib ta kaasa surnute riiki.
See on päris lõbus paik, mis meenutab mõne New Yorgi lokaali keevalist ööelu. Siin mängib suurepärane luukerebänd, baarmeniks on maharaiutud prantslase pea (Iraagi sõjas mitteosalemise pärast?) ja kundedeks poolkõdunenud ja mõõkadega läbitorgatud seltsimehed.
Laibapruut ise on muidu päris sümpaatne latiinoneiu ja võiks oma parameetritelt vabalt konkureerida ka elus kangelannaga, kui tal poleks üht väikest veidrust nimelt elab ta koljus üks tüütu vagel, kes ikka ja jälle näitsiku silmamuna välja lööb ja mingi mõttetu sõnavõtuga esineb.
Filmi lõpp on õnnelik ja ettearvatav (nagu ka ülejäänud sisu). Kauneimaks kujundiks on kalmuneiu vabanemine täiskuu poole lendlevate liblikatena. Lõpuepisoodis aset leidev leppimine, kus elu vabastab surma ja surm omakorda elu, pakub järelemõtlemisainet ja erutab ka aju filosoofilisemaid sektoreid.
«Laibast pruut» ei jäta kahtlust autorite sümpaatia kuulub lõbujanustele surnutele, mitte verevaestele elavatele. Surma teema jõuline sissetoomine on perefilmi puhul kiiduväärt arengusuund ja sunnib ehk nooremat generatsiooni popkornikrõbina vahele ka mõnd küsimust esitama.
Karta on aga, et tarbimisühiskonna poolt puretud kõridega emmed-issid toovad vastuse asemel kuuldavale vaid arusaamatu kähina.
Hamletlik küsimus
Ja lõpuks hamletlik küsimus: «Kas minna kinno või mitte minna?»
Miks minna?
1. Film pakub kohati visuaalset vaatemängu, vaimukat ingliskeelset kalambuuri ja miks mitte ka muusikalielamusi.
2. Lootkem, et just teie piletiraha võimaldab CC Plazal võtta enesele tulevikus mõni kaunim ja emakeelsem nimi.
3. Selleks et näha, kuidas teie lapsed popkorni ja koolat sisse ahmivad. Kuidas kinolinalt tulev reklaamiterror neid pantvangistab, pead maha raiub ja Hollywoodi müügimeestele saadab. Seal topitakse need kinoheroiini täis ja saadetakse tagasi. Nüüdsest peale tahavad nad ainult kinno ja koolat ja korni ja batmani ja king kongi ja supermani...
Miks mitte minna?
Kas või suusatamise pärast positiivne elamus on igal juhul kindlam kui kinno minnes.
---------------------------------------------
Uus film kinolevis
«Laibast pruut»
Reissöörid Tim Burton ja Mike Johnson
Tallinna kobarkinos
30. detsembrist