SANKT MORITZ 1928

II taliolümpiamängud toimusid 11.–19. veebruaril 1928 Sankt Moritzis.

OLÜMPIALINN

Olümpialinn:

Sankt Moritz, asutatud 1138. aastal. Hüüdnimi Valge Linn.

Asend:

Šveitsi kaguosas, Graubündeni kantonis Engadini orus Sankt Moritzi järve ääres, 1838 m üle merepinna.

Olümpialinnaks kinnitamine:

ROK-i XXIV istungil Lissabonis 1926. aastal.

Teised kandideerinud linnad:

Davos ja Engelberg (mõlemad Šveits).

OLULINE INFO

Korralduskomitee president:

Šveitsi Olümpiakomitee president William Hirschi.

Osalenud riike:

25, esmakordselt Argentiina, Eesti, Holland, Jaapan, Leedu, Luksemburg, Mehhiko, Rumeenia, Saksamaa.

Osalenud sportlasi:

464 (neist 26 naist)

Suurim võistkond:

Saksamaa – 50 sportlast

Spordialasid kavas:

6 (suusatamine, kiiruisutamine, iluuisutamine, jäähoki, kelgutamine, bobisõit)

Võistlusalasid:

13. Lisandus kelgutamine skeletonidel, kavast jäi välja kiiruisutamise mitmevõistlus. Sula tõttu jäi lõpetamata 10 000 m kiiruisutamine.

Näidisalad:

patrullsuusatamine

Võistluste avaja:

Šveitsi president Edmund Schulthess (1868–1944)

Olümpiavande andja:

kahevõistleja Hans Eidenbenz

Piletiga pealtvaatajaid:

30 000

AUTASUD JA TÄHELEPANUVÄÄRSEIMAD TULEMUSED

Autasud:

kuld-, hõbe- ja pronksmedalid

Edukaim riik medalite arvult:

Norra (6 kuld-, 4 hõbe- ja 5 pronksmedalit)

Edukamad sportlased:

Norra suusataja Johan Grøttumsbråten (2 + 0 + 0) ja Soome kiiruisutaja Clas Thunberg (2 + 0 + 0)

Enim olümpiamedaleid:

Norra kiiruisutaja Bernt Evensen (1 + 1 + 1)

KÕIGE-KÕIGE ...

Noorim olümpiavõitja:

Meestest William Fiske (USA), bobisõit, 16 a. 260 p. Naistest Sonja Henie (Norra), iluuisutamine, 15 a. 316 p.

Vanim olümpiavõitja:

Nion Tucker (USA), bobisõit, 42 a. 182 p.

Noorim medalivõitja:

Thomas Doe (USA), bobisõit, 15 a. 129 p.

Vanim medalivõitja:

Jay O'Brien (USA), bobisõit, 44 a. 361 p.

HUVITAVAID FAKTE

Edukamad perekonnad:

Olümpiavõitjaks tulnud Kanada jäähokimeeskonnas said kuldmedali vendadekolmik Herbert, Hugh ja Roger Plaxton ning vendadepaar Frank ja Joseph Sullivan. Kelgutamises skeletonidel said kaksikvõidu vennad Jennison ja John Heaton (USA).

EESTLASED TALIOLÜMPIAL

Eestlased:

Kiiruisutajad Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt, esindajad Eduard Hiop ja Johannes Villemson.

Eesti lipu kandja avatseremoonial:

Eduard Hiop

OLÜMPIAKROONIKA

Sankt Moritzi jäästaadioni ehitustööd lõpetati jaanuariks. Avamispäeval oli väike 2200 istekohaga tribüün pealtvaatajatest tulvil. Mängud avas Šveitsi president Edmund Schulthess. Suurtükipaugu järel tõsteti lipuvardasse olümpialipp, mille heiskamine esimesel katsel ebaõnnestus lipunööri katkemise tõttu. Kohe pärast pidulikku avatseremooniat alustati jäähokiturniiriga.

Üksteist osalevat võistkonda jaotati kolme alagruppi, kuid tiitlikaitsjal polnud tarvis eelmängudest osa võtta – Kanada pääses kohe finaali. Seekord puudus olümpiaturniirilt USA. Uustulnukad olid Poola, Ungari ja Austria.

Alagruppide võitjateks tulid Rootsi, Suurbritannia ja Šveits. Medalimängudes selgus, et Kanada otse finaali lubamine oli õigustatud. Rootsi kaotas Kanada üliõpilastele (Toronto University) 0:11; Šveits 0:13 ja Suurbritannia 0:14. Seega olümpiavõit jälle Kanadale väravate vahega 38:0.

Hõbemedali said lõpuks rootslased ning pronksi võistluste korraldajad šveitslased. Šveitsi meeskonnas mängis ka 16 aasta ja 141 päeva vanune Richard "Bibi" Torriani, kellest tuleb veel kord juttu kahekümne aasta pärast – 1948. aasta Sankt Moritzi mängude puhul. Pärast olümpiaturniiri sooritasid võitjad kanadalased turnee mööda Euroopat, mille lõpetasid kaotuseta, väravate vahega 81:4.

Oskar Lõvi, kes "Eesti Spordilehe" korrespondendina Sankt Moritzis viibis, kirjutas:
"Kanaadalaste mänguklassi differentsi, nende superioriteedi peamine saladus on esimeses järjekorras uisutamine. Need mehed valgetes sviitrites, millel rinnal punane vahtraleht ja hokis maagilisena tunduv sõna "Canada", näivad olevat maailmale tulnud juba koos uiskudega. Võib uskuda, et kanaadalased end ilma terasuiskudeta tunnevad palju abitumatena oma liigutustes ka lihtsal maapinnal kui ilma uiskudeta. Uisud ja jää on kanaadalaste põhielement ja see on suurim vahe kontinendimeeste ja lombitaguste kanaadalaste võimetes. Ei olnud eurooplasi, kes oleks osanud nii ürgjärsult, nii täht-täheliselt "koha peal" stopata kui kanaadalased. Mängus nägi see nii välja, et eurooplased, peale seda kus neil puck (litter) ära võeti, veel enne uut aktsiooni mõned meetrid edasi libisesid või "poognaid" joonistasid, kuna kanaadalased sarnastel momentidel jäid kohe seisma kui naelutatult. See "naelutus" kestis vaid sekundi murdosa ja ainsa hüppega olid kanaadalased uuesti kõige kõrgemas tempos, mille kõrval eurooplaste start oli kui koha peal tammumine. See kanaadalaste kunst, võib ka öelda – nende natuuromadus, lubas neile kolossaalset pöörlemist, harvanähtavat keha valitsemist, mängu elegantsi ja pöörast tempot."

Toimusid võistlused näidisalana kavas olnud patrullsuusatamises. Lumetuisus peetud võistlustel olid edukamad norralased. Hõbeda said soomlased ja favoriitideks peetud šveitslased pidid leppima pronksiga.

13. veebruar 1928

Olümpiavõistlustega alustasid kiiruisutajad. Peafavoriit oli jälle, nüüd juba ligi 36-aastane Clas Thunberg, kes enne Sankt Moritzit oli võitnud nii Euroopa kui ka MM-tiitli. Eestlastest tegid kaasa Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt. Meie meestelt loodeti häid aegu, sest olid ju siin jääolud tunduvalt paremad kui kodustel uisuradadel.

Oskar Lõvi märkis:
"Kui me usume, et olude soodustus ka meie mehi mõjutamata ei jäta, peaksime Burmeistrilt St. Moritzis lootma aega 500 meetris 43,8–45,0 sekundi vahel. Nii julget optimismi on päris pentsik väljendada, sest see ei tähendaks ju muud, kui Burmeistri asetamist maailma uisusprinterite esirinda, kuid võimatu see igatahes ei ole. Küsimus seisab ainult selles, kas suudab Burmeister oma väheste välisvõistluste kogemustega vormi- ja meelekindlust alal hoida. Teiseks ripub 500 m ka suurel määral õnnest ära, üks väike jalavääratus ja mäng on kaotatud."

Võistlusi segas tihe lumesadu. Tulemused tegid korraldajad murelikuks, sest välja tuli anda viis medalit. Varumedaleid polnud aga taibatud tellida. Thunberg jagas esikohta koos norralase Bernt Evenseniga, pronkse anti välja kolm: soomlasele Jaakko Frimanile, ameeriklasele John O'Neil Farrellile ja norralasele Roald Larsenile.

Autasustamisel seisti raske probleemi ees. Kuidas heisata kolme lipuvardasse viit lippu? Asi lahendati teravmeelselt ja üsna omapäraselt. Keskmisse masti, mis oli määratud olümpiavõitja riigi lipu jaoks, tõsteti valge olümpiarõngastega olümpialipp ja kahte kõrvalseisvasse, mis ette nähtud teise ja kolmanda koha omanikele, vastavalt Soome ja Norra lipud.

Suurte traditsioonidega uisutamismaa Hollandi sportlased polnud tollal veel löögivõimelised. Nende kiiruisutajad – muide hilisemate talimängude sangarite nimekaimud Kos ja Heiden – lõpetasid 33 võistleja seas vastavalt 27. ja 33. kohaga. Neist edukamad olid ka meie mehed Burmeister ja Mitt, kes platseerusid 15. ja 22. kohale, ajad vastavalt 46,2 ja 47,7.

5000 m distantsil sai kuldmedali norra tõusev kiiruisutamistäht Ivar Ballangrud. 38 aasta 246 päeva vanune soomlane Julius Skutnabb – läbi aegade vanim medaliomanik kiiruisutamises - võitis hõbemedali.

Tähelepanuvääriv osaleja oli prantslane Leòn Quaglia, kes võistles oma teistel talimängudel, lüües kaasa kokku seitsmel kiiruisutamisalal ja seitsmes jäähokimängus. Mehe osaks jäi siiski vaid võistlemisrõõm, sest ühelgi alal ta medalit võita ei suutnud.

Tähelepanuvääriv osaleja oli prantslane Leòn Quaglia, kes võistles oma teistel talimängudel, lüües kaasa kokku seitsmel kiiruisutamisalal ja seitsmes jäähokimängus. Mehe osaks jäi siiski vaid võistlemisrõõm, sest ühelgi alal ta medalit võita ei suutnud.

Meie meestel läks 5000 meetri uisutamine kehvemini kui sprint. 21. ja 24. koht Mitile ja Burmeistrile rõõmu ei pakkunud. Johannes Villemson, kes oli nördinud eestlaste kehvast esinemisest ja eriti sellest, et lätlane Rumba meie uisutajatest parem oli (15. koht) resümeeris:

"Kiiruisutajate tüübid meil on õnnetud. Meie võistlejatel puudub soomelik sisu. Kui vastane meetri võrra möödub, siis ei tule lüüa käega, vaid alles hakata pressima. Meie praegustel kiiruisutajatel puudub fighting spirit. Meil on mehi, kel see on olemas, kuid neid tuleb välja tuua."

14. veebruar 1928

Kiiruisutajate teine võistluspäev algas paljulubavalt. Lumesadu oli lakanud ja Alpide kohal sinetas pilvitu taevas. 1500 m distantsi võitis oodatult Thunberg, kellele see ala oli läbi aegade alati kõige edukam. Ta sõitis peakonkurendi Evenseniga ühes paaris ja hiljem polnud teistelt enam ohtu. Soomlasest sai ühtlasi olümpiakiiruisutamise ajaloo vanim kuldmedalivõitja (35 a. 315 p).

Burmeister ja Mitt lõpetasid distantsi 18. ja 19. kohaga. Tolleaegsete võistluste iseloomustamiseks toome siinkohal mõningaid Oskar Lõvi märkmeid "Eesti Spordilehest":
"Kiiruisutamise võistluste algus oli määratud kella 8-le hommikul. Meie võistlejad ilmusid pool kaheksa, mil kohal ei olnud veel ühtki teiste rahvuste võistlejat. Ilmusid ka Schveitsi kohtunikud, kes tulid lugupidavalt meie võistlejailt, kui põhjalastelt küsima, kuidas teil seal sarnaste tuisuste ilmade puhul tehakse. Kas peetakse üldse siis võistlusi? Kui meie mehed olid vastanud, et "igal tingimusel", siis otsustasid ka schveitslased, et võistlused tulevad siiski pidada.

Kiiruisutamises juhtus, et võistlejad läksid stardist välja enne märguandmist. Sel puhul läks kohtunikkudest eemal jooksutee ääres seisva politseiniku juurde ja küsis sellelt karmilt, miks mees võistlejaid kinni ei pidanud? Sellest loost on näha, kui suured ja laialdased ülesanded on täita Schveitsi politseil.

500 meetri suurpaar oli Larsen-Thunberg. Uisuhoidjaid uiskudelt võttes, toetas Larsen kätt Miti õlale ja meie mees tundis, kuidas 500 meetri maailmarekordimehe käsi duelli ärevusest värises kui haavaleht. Stardis püüdis Larsen omakorda ärritada Thunbergi meelega tehtud varastamisstardiga, mis ka Thunbergi ärevamaks tegi.

Maailmameister Thunberg kutsuti starti järgmiselt: "Härra Thunberg, kas tahate nüüd joosta?" Selle peale liigutas Thunberg eitavalt kätt kui peakorraldaja ja lausus: "Ei, las Ballangrud jookseb enne!"

Starti kutsumine oli vilets. Üht ameeriklast otsiti kaua, kuni mees peale paljude hõikamiste saadi kätte pealtvaatajate tribüünilt. Tuli oodata, kuni mees ennast võistlusdressi riietas ja uisud alla pani, mis muidugi võttis tarvilikult aega.

10 000 m võistluse alguseks oli päike muutnud raja kõlbmatuks – jääpuder ja veekiht tegid uisutamise võimatuks. Ometi tahtsid korraldajad võistluse iga hinna eest läbi viia ka sel alal."
Esimeses paaris sõitnud ameeriklane Irving Jaffee ja norralane Evensen said jääpudrus sõites siiski kirja suhteliselt head ajad. Teises paaris uisutasid tunduvalt nõrgemad mehed – austerlane Rudolf Riedl sai 0,7 sekundiga jagu leedulasest Kestutis Bulotast. Bulota pakub meilegi teatud huvi. Mees on sündinud 1898. aastal Tallinnas ja tuli 1917. aastal Tallinna meistriks jalgrattasõidus. Hiljem siirdus kodumaale, kus oli leedu jäähokile üks alusepanijaid ja edendajaid. Enne Teist maailmasõda oli Bulota Leedu Kehakultuurinõukogu esimees, kuid 14. juulil 1941 küüditati ta Siberisse, kust ei pääsenud eluga.

Kolmandas paaris sõitis vaevaliselt distantsi lõpuni Austria esiuisutaja Otto Polaczek, kuid tema paariline, nelja olümpiamedali omanik Roald Larsen jättis sõidu pooleli. Neljas paar Carlsen-Bialas "uisutas" kümme kilomeetrit läbi väga vaevaliselt ja viies paar tuli pärast kolmandat ringi koos rajalt ära.

Alles nüüd tunnistati rada kõlbmatuks ja võistlused katkestati. Samas jagati pikemalt aru pidamata ka olümpiamedalid: kuld Jaffeele, hõbe Evensenile ja pronks Polaczekile. Leedu mees Bulota oli oma viienda koha ja võiduga maailmarekordimehe Carlseni üle nii rõõmus, et tõttas kohe oma suursaavutusest kodumaale telegrafeerima.

Soomlaste ja norralaste protesti järel annuleeriti siiski pärast pikki vaidlusi võistlustulemused. Nüüd asusid aga omakorda rünnakule ameeriklased, kes vihastasid suure vaevaga võidetud kuldmedalist ilmajäämise pärast ning ähvardasid kogu delegatsiooniga koju sõita. Lõpuks võeti vastu otsus korraldada 10 000 meetris paremate ilmade saabudes uus võistlus.
Paremat ilma ei tulnudki. Ameeriklased aga märgivad oma mitmetes olümpiateatmikes ära ka 10 000 m distantsi tulemused.

Oskar Lõvi võttis kiiruisutamisvõistlused kokku järgmiselt:
"Algul näis asi enam-vähem ladusalt arenevat, oli küll törts tuisku ja lumesadu, kuid aegu näidati päris vahvalt. Siis korraga, põmm! Viskab oma 18 pügalat sooja välja, nagu meil jaanipäeval - ja ole lahke, uisuta. Pöörati muidugi see soga pahupidi, mida jääks püüti nimetada, ja asjal oligi lühike lõpp. Kes teab, ehk tuli see ülessulamine meie spordifanaatikute kirumise pärast, kes rängalt olid jõudnud pettuda meie olümpialootustes ja siis iga nelja kaare poole sülgama tõttasid. Eesti Spordilehegi ennustused olid suure hallooga vett vedama läinud - vaim ei tulnud meie meestele peale ja St. Moritzist kostis päris tavalikku sörki."

Ilmal oli otsustav osa ka 50 km murdmaasuusatamises. Hommikune jahedus pettis ära soome ja norra määrdemeistrid, kuid rootslased, kes uskusid meteoroloogide prognoose temperatuuri järsu tõusu kohta, läksid rajale sulailmamäärdega. Võistlejate finisheerimise ajal oli õhutemperatuur juba pluss 25 kraadi.

Rootslased said kolmikvõidu. Ainsana alistas viie tunni piiri võitja Per-Erik Hedlund, edestades järgnevat kõigi aegade suurima vahega – 13 minutit 27 sekundit. Hedlundile olid tema koduküla Malungi elanikud kinkinud endi õmmeldud lumivalge suusakostüümi. Teistel rootslastel olid tumesinised suusadressid, kuid Hedlund ei pööranud sellele tähelepanu, otsustades võistelda koduküla kingituses. Pärast tema võitu hakkasid kõik rootslased rahvusvahelistel võistlustel kandma vaid täisvalget suusakostüümi, sest Hedlundi edu pani neid uskuma valge värvi kui õnnetooja üleloomulikkusse. Nagu teame, esinevad rootslased valges tänini ja neid on rajal kerge ära tunda.

17. veebruar 1928

18 km distantsi suusatasid kahevõistlejad ja murdmaasuusatajad jälle koos ning osa võistlejaist anti üles mõlemaks alaks. Suusatamise võitnud noralane Johan Grøttumsbråten edestas kahevõistluse arvestuses kaasmaalast Hans Vinjarengenit ligi viie minutiga ja ladus sellega ka soliidse vundamendi kahevõistluse kuldmedali saamiseks. Hõbe- ja pronksmedali said 18 kilomeetris norralased Ole Hegge ja Reidar Ødegård.

Kelgutamise ja bobisõidu sünnimaa Šveits sai olümpiakavva nelja- või viiemehe bobisõidu ja üheliste kelgutamise skeletonidel. Skeleton on madal metallkelk, millel sõidetakse kõhuli lamades.

Selle ala läbiviimiseks oli maailmas vaid üks spetsiaalrada - Cresta Run Sankt Moritzis. "Koduseinad" siiski šveitslasi ei aidanud, sest osavamad skeletonisõitjad olid ameeriklastest vennad Jennison ja John Heaton, kes jätsid pronksile rajarekordiomaniku krahv David Northeski Suurbritanniast.

18. veebruar 1928

Hommikupoole selgitasid hüppemäel olümpiavõitjat kahevõistlejad. Grøttumsbråtenil polnud raskusi suusarajal võidetud edumaa hoidmisega. Kolmikvõit läks Norrasse, kuigi algul kuulutati hõbemedali võitjaks John Snersrud ja pronksi saajaks soomlane Paavo Nuotio. Kohtunikud olid punktide arvestamisel unustanud sootuks Hans Vinjarengeni, kes hiljem siiski hõbedavõitjaks kuulutati.

Naiste iluuisutamise üksiksõidus oli ülekaalukalt parim 15-aastane Sonja Henie, kelle kõrged hüpped, kiired piruetid ja lühike seelik vallutasid nii pealtvaatajate kui ka kõigi kohtunike südamed. Sonja, kes võttis oma kavasse "sureva luige" sekventsi Tšaikovski balletist "Luikede järv", võlus ka 1908. aastal Londoni olümpiamängudel meeste üksiksõidu võitnud Ulrich Salchowit, Rahvusvahelise Uisutamisliidu presidenti, kes oli liigutatud tütarlapse veatust virtuoossest esinemisest.

Meeste iluuisutamises näitas kahekordne olümpiavõitja Gillis Grafström austerlasele Willi Böcklile, kes pärast Chamonix' mänge oli tulnud neli korda järjest maailmameistriks, et olümpiajääl valitseb Rootsi. Grafström võttis oma kolmanda iluuisutamiskulla.

Naiste iluuisutamise üksiksõidus oli ülekaalukalt parim 15-aastane Sonja Henie, kelle kõrged hüpped, kiired piruetid ja lühike seelik vallutasid nii pealtvaatajate kui ka kõigi kohtunike südamed. Sonja, kes võttis oma kavasse "sureva luige" sekventsi Tšaikovski balletist "Luikede järv", võlus ka 1908. aastal Londoni olümpiamängudel meeste üksiksõidu võitnud Ulrich Salchowit, Rahvusvahelise Uisutamisliidu presidenti, kes oli liigutatud tütarlapse veatust virtuoossest esinemisest.

Oma klassikalises teoses "Ice Skating – A History" märgib Nigel Brown: "Henie tõi vabakavva suuri muutusi. Seni oli kõrgeim interpretatsioon üksiksõidus vaid kohustuslikud elemendid koos lihtsate lisanditega, Henie otsustas "jutustada lugu". Ta planeeris oma kava tantsu koreograafiale ning andis vormile täiuslikkuse. Hüpped ja piruetid ei olnud enam isoleeritud liigutused uisutamise vahel. Ta andis voolavuse erinevate figuuride sekventsidele ja programmi mõttele."

Päeva viimane võitja selgitati spetsiaalsuusahüpetes. Tiitlikaitsja Jacob Tullin Thams oli nüüdki kohal ja loomulikult ka peafavoriit. Vägev 73 meetri pikkune hüpe lõppes norralasele aga kukkumisega ja nii olid medalilootused luhtunud.

Võidu sai 60 ja 64 m pikkuste hüpetega norralane Alf Andersen. Hõbemedali võitis kuulsast Ruudide perest vanim vend – Sigmund Ruud. Esimese mitteskandinaavlasena talimängude ajaloos jõudis suusatamisaladel medalile tšehh Rudolf Burkert.

19. veebruar 1928

Bobisõidus domineerisid ameeriklased: kulla sai USA II ja hõbeda USA I viiebobi. Pronksile tuli Saksamaa II. Meeskondade vanuseline koosseis oli üsna kirju. Nii olid Bill Fiske ja Thomas Doe vaid 15-16-aastased, Jay O'Brien ja Nion Tucker juba kõvasti üle 40.

Iluuisutamise paarissõidus meeldisid kohtunikele enim prantslased Andrèe Joly-Pierre Brunet. Soomlased Ludowika ja Walter Jakobsson lõpetasid oma pika iluuisutamiskarjääri viienda kohaga.

Õhtul toimus II taliolümpiamängude võitjate pidulik autasustamine, kus medalid andis kätte Šveitsi president Schulthess. ROK-i president krahv Henri de Baillet-Latour kuulutas mängud lõppenuks. Nii nagu 1924. aastal Chamonix's prantslased, jäid ka Sankt Moritzis talimängude korraldajamaa sportlased kuldmedalita. Šveitsi osaks jäi vaid üks pronks – jäähokis.

TALIOLÜMPIATÄHTI: CLAS THUNBERG

"Milles see tuleb, Thunberg, et te uisutate nii hästi?" Rootsi kuningas Gustav V seisis keset Östermalmi jäästaadioni ja esitas oma küsimuse tumedate puhmaskulmude ja tugevate jalgadega mehele.

"Jah, härra kuningas, ma vean nii kuratlikult kõvasti kurvides..." Clas Thunberg polnud mingi uje mehike, veel vähem suu peale kukkunud. Kurve võttis ta tõepoolest suurepäraselt ja ka sirgetel oli minek kõva. Ta võitis Gustav V ja Stockholmi publiku silme all oma esimese maailmameistritiitli. Oli 1923. aasta märts.

5. märtsil 1893 sündinud Thunberg oli esimest korda kiiruisutamises võistelnud 1912. aasta talvel. Vabatahtliku Tuletõrje liikmete vahelistel võistlustel sai 19-aastane "Classe" 1500 meetris kolmanda koha. Esimene Soome rekord sündis 1916. aastal 1500 m distantsil ja neli aastat hiljem võitis ta samal võistlusmaal ka oma esimese Soome meistritiitli.

Clas Thunberg oli innukas ja fanaatiline harjutaja. Ta pöördus ka Paavo Nurmi poole, kes oli just saabunud Antverpeni olümpiamängudelt oma esimeste kuldmedalitega, et jooksja teda nõuga aitaks. Nurmi soovitas treenida eelkõige südant ja kasvatada kopsumahtu ning selgitas, kuidas rajada füüsilist põhja.

Nädalas oli vaja käia kolm korda seitse kilomeetrit, hinge tuli kinni hoida iga 25 sammu järel järgmise 20 sammu ajal ning riietuda nii paksult, et higi otse lendaks ihust.

Thunberg järgis neid nõuandeid ja käis augustist septembri keskpaigani, vahetas siis jalad jalgratta vastu ning ähkis kolm korda nädalas pedaale tallata kuni pakase saabumiseni.

Tegelikult oli Thunberg alati olnud iseenda treener ja nõuandja. "Ei usu, et sportlane, kes tunneb, et on valinud õige ala, vajabki enam treenerit või kedagi, kes teda tagant õhutaks," olid Thunbergi vaated spordile. Tema omapäraseid arusaamu ja treeningmeetodeid vaevalt, et keegi kunagi järginud on. "Kui sain 30 täis, märkasin, et treeninguid oli vaja muuta vaheldusrikkamaiks. Võimlesin algul veidike, kuid see oli igav. See-eest tantsisin grammofonimuusika saatel varvastel igal õhtul. Tantsupartneriks oli diivanipadi," rääkis Thunberg.

Pühapäeviti sõitis ta tõukekelguga Helsingi põhjaosast Korkeasaareni ja tagasi. Treeningute järel kompas jalalihaseid - kui need olid kuumad, siis oli vorm tõusuteel, kui aga lihased ka kõva vihtlemise järel tundusid leiged, oli vorm veel ei-tea-kus. Nii testis ennast Clas Thunberg, juba 30-aastane täismees, kuid tema sangaritegude aeg seisis alles ees.

Esimestel talimängudel Chamonix's võitis Thunberg kolm kuldmedalit: 1500 ja 5000 m ning mitmevõistluses. Võitmata jäi vaid 500 meetrit, kus kulla näpsas ameeriklane Jewtraw. Ometi oli Thunberg pigem sprinter kui staier. Kui olümpiavõistlused läbi said, ulatas USA koondise mänedzer Clasile kutse võistlustele Põhja-Ameerikas. Thunberg oli meelitatud.

Koju saabusid Clas Thunberg ja Julius Skutnabb sangaritena. Kuid nii kiiresti kui päike tõuseb ja loojub, vahelduvad ka kuulsusepäevad. Võitjatelt nõutakse ju alati vaid võitu.

Pärast Chamonix'd toimusid Helsingis MM-võistlused. Thunberg oli võitnud juba 500 meetrit ja mitmetuhandeline pealtvaatajaskond tervitas teda rõõmsalt tribüünilt. Kuid 5000 m järel kostus mõnitavaid hüüdeid ja vilet. Norralane Roald Larsen ja koguni nooruke kaasmaalane Yrjö Päivinen olid Thunbergist kiiremad.

Lugu läks veelgi halvemaks. Järgmisel päeval ei ilmunud Thunberg üldse võistlema. Classe oli 5000 m ajal tundnud rindkeres valusaid pisteid ja arstid käskisid tal võistlemisest loobuda. Ajalehtedes polnud aga tema haigestumisest sõnagi ja nii süüdistati Thunbergi sajas surmapatus. Isegi sõber Martti Jukola nimetas teda argpüksiks ja et "haigus" polevat midagi muud kui kaotusekartus.

Thunberg ei olnud hingeliselt sama kõva kui Paavo Nurmi, kelle südamesse sellised rünnakud haavu ei jätnud. Clas oli kõva küll füüsiliselt, kuid lapsehingega: valmis kiiresti innustuma, valmis maapõhjani masenduma. Nüüd oli teda kohtuta süüdi mõistetud kui kurjategijat. Ta murdus, käis mitu kuud kui unes, nägemata või kuulmata, mis tema ümber toimus. Oma sõnade kohaselt kõndis olümpiavõitja, enesetapumõtted peas. Ja seda vaid kuu pärast triumfi Chamonix's.

Aeg parandab teadagi nii mõnedki haavad. Suvel lõhkus Thunberg tööd teha müürsepana, aga kui saabus sügis, läks nagu iseenesest tuttavat rada pidi: jalgrattasõit, varvastants padjaga ...

1925. aasta veebruaris Oslo uhiuuel Bisleti staadionil oli Thunberg taas uisuradade valitseja, võites jälle maailmameistritiitli (üksikaladest 500, 1500 ja 5000 m). Sama ülivõimas oli viimati olnud vaid suur Oscar Mathiesen.

Norra kuningas Haakon VII kutsus maailmameistri enda juurde õhtusöögile. Selle kohtumise järel sai Norra Thunbergile teiseks kodumaaks: siin oli asjatundlik publik, kes oskas teda kõrgelt hinnata, siin oli palju kiiruisutamisele andunud inimesi, nii mõnestki sai ustav sõber ja siin oli valitseja, kes suhtus temasse kui endaga võrdsesse.

Sügisel saabus Thunbergile USA-st kiri. Tex Rickard, suurpromootor, kelle nimi liitus rohkem küll profipoksi kui kiiruisutamisega, kutsus teda "õhtu naelaks" New Yorgi Madison Square Gardenisse sisevõistlustele.

Thunberg saabus Ameerikasse detsembri algul. Kõik oli uus, imeline ja suur, välja arvatud uisurajad, mis olid vaid 120 m pikkused. Kui võistlused toimusid ühisstardist, siis tundus pikkade norra uiskudega sõitmine, nagu oleks kõndinud tänaval, lootsikud jalas.

Ometi võib soomlase Ameerika-turneerd pidada kordaläinuks. Kolmas ja teine koht New Yorgis, siis Kanada poolele St. Johni, edasi Bighamptonisse ja Detroiti. Autolinnas Detroitis oli rada juba 300 m pikkune ja Thunberg kõigist parem - esimest korda. Veel polnud turnee aga lõppenud.

Lake Placidis oodati Thunbergi kahevõitlust kodukandi mehe, talimängude ajaloo esimese olümpiavõitja Charles Jewtraw'ga. Ette oli nähtud tervelt kaheksa starti, 220 jardist ülespoole. Ameeriklased olid Jewtraw' võidus nii kindlad, et graveerisid varakult tema nime võitjakarikale. Jänki alustaski võiduga, kuid seejärel sai Thunberg kolm võitu järjest. Jewtraw muutus närviliseks ja ebakindlaks ning järgmised neli sõitu kuulusid juba kindlalt Clasile.

1928. aasta oli jälle suur aasta. Sissejuhatuseks võitis Thunberg Oslos EM-tiitli, alistades norralaste võimsa kvarteti Evensen, Ballangrud, Larsen, Staksrud. Oslost sõideti kohe Davosesse MM-ile. Thunberg võitis siingi mitmevõistluse. Saavutatud 193,87 punkti oli skoor, milleni keegi polnud veel jõudnud.

Ees ootasid Sankt Moritzi talimängud. Jälle läks soomlasel hästi: ta võitis kaks kuldmedalit. Kokku saavutas Thunberg viis olümpiakulda, lisaks kaks tuhmimat värvi medalit. Järgnevad aastadki tõid kaasa uusi tiitlivõite: 1929. aastal maailmameister ja EM-i hõbe, 1931 maailmameister ja Euroopa meister, 1932 Euroopa meister (juba 39-aastane!), 1933 MM-il kuues koht (alavõit 1500 meetris).

1932. aasta Lake Placidi talimängudele jättis Thunberg sõitmata. Ameeriklased tahtsid kõik kiiruisutamisalad läbi viia ühisstardist, mitte paarides, mees mehe vastu, nagu rahvusvaheliselt tavaks. Thunberg, kes oli oma Ameerika-turnee ajal saanud tunda ühisstardi "mõnusid", ütles: "Mul on mõttetu visata vaese maa markasid Atlandi ookeani. Enne kui võiksin minna Lake Placidisse võistlema, tuleks mul selgeks õppida täiesti uus spordiala. Olen juba vana mees. See seal ei ole kiiruisutamine, see on jooksmine."

Nagu Thunberg ennustas - ameeriklased võitsid kõik distantsid. Thunbergi kangekaelsus - "Lake Placidi ei lähe mingil juhul. Öelgu inimesed, mida tahes ja kirjutagu Ameerika ajalehed, mida tahavad" - jäi jälle mõistmatuks Soomes. Suurem reaktsioon vallandus 26. jaanuaril. Soome Uisuliit kuulutas Thunbergile karistuseks võistluskeelu (27. jaanuarist kuni 30. aprillini).

"Thunberg, te olete nüüd juba vana mees. Öelge, kuidas on lood teie südamega?"
"Teie Majesteet, minul ei olegi enam südant. Olen andnud selle ära."

Kuningas Haakon hakkas naerma. Ta pidas vastust naljaks, heaks naljaks. Kuid Thunberg ise ei naernud. Ta oli tõesti andnud kiiruisutamisele kogu hinge ja täna uisutas ta viimast korda võidu, et seejärel elada nagu iga teine harilik inimene. Uisutamise taktis oli tema süda alati löönud ja kui ta loobus ühest, suri teinegi.

Sel sportlase jaoks kurval hetkel seisis Thunberg tuttaval Bisleti staadionil reporterikabiinis ja hoidis käes mikrofoni: "Tahan tänada norra sportlikku rahvast, maailma parimat kiiruisutamise asjatundjat, kes on alati võtnud mind vastu nii suurepäraselt kui oma poega..." Vaikusehetk, seejärel heakskiidumürin. Kuningas Haakon seisis viivu mõtlikult, tõstis siis käe tervituseks ja lahkus. Oli 1935. aasta veebruar. Clas Thunberg - Jääradade Nurmi oli öelnud kiiruisutamisele hüvasti – 42-aastaselt.

Siinkohal võiks loo kiiruisutamise- ja olümpiasangarist Clas Thunbergist lõpetada, kuid ometi tahaks lisada veel midagi eriti tähtsat. Midagi sellist, mis Thunbergi suuruse veelgi enam esile toob.

"Härra Thunberg. Mulle on antud mõista, et te olete ainus soomlane, keda norralased kuulavad. Kas te tahaksite minna neile rääkima meie isamaa poolest. Ametlikud üritused saada Norrast majanduslikku abi on ebaõnnestunud." Soome välisminister Väinö Tanner ootas vastust.

"Soostun heameelega teie palvega, kui saan vaid arstilt loa. Vaadake, härra välisminister, olen vigastanud kätt ja see on väga sandis seisus."

Thunberg sai arstilt loa minna oma vastutusel. Juhuslik kuul oli purustanud olümpiavõitja käe ja see hõõgus põletikust. Turus astus ta lennukisse - esimest korda elus. Oli 1940. aasta jaanuar, Talvesõja karm aeg.

Norras siirdus Thunberg kõigepealt Drammenisse, tuntud spordilinna, kust oli pärit palju norra tippsportlasi. Kümme linna ja kümme esinemist. Thunbergi nimi ja tema maine tõmbasid kõikjal hulgaliselt rahvast kokku. Esimest korda tajuti fjordidemaal tõeliselt, millises raskes seisus Soome õieti on.

Ringreis lõppes Oslos. Holmenkollenis oli korraldatud Soome toetuseks suusahüppevõistlus. Pakane pures halastamatult, kui Thunberg seisis hüppetorni äratõukepaiga otsas ja kõneles. "Mõelge, et Soome asi on ka Norra asi," koputas ta inimeste südametele. Kõlasid riikide hümnid.

Vigastatud käsi piinas endisest veelgi tugevamini. Oli viimane aeg päästa käsi. Stockholmis amputeeriti üks sõrm. Kuid veel oli käimata Põhja-Norras. Juba oli kogutud Soomelele üle üheksa miljoni Norra krooni. Clas oli valmis jätkama kohe, kui suudab. Ometi ei tulnud sellest enam midagi välja. Külmetamine Holmenkolleni vinges tuules tõi kaasa kõrvapõletiku. Valu sai vaigistada vaid morfiinisüstidega. Sel raskel hetkel saabus kohale Alice Thunberg, kes majanduslikest raskustest hoolimata tõttas abikaasale appi. Välisminister Tannerilt ei saadud pennigi.

13. märtsil 1940 saabus rahu. Clas ja Alice istusid Oslos restoranis söömas, kui saabus teade Talvesõja lõppemisest. Klaverimängija alustas spontaanselt "Maamme"-hümni. Kõik einestajad tõusid püsti ja pöördusid soomlastepaari poole. Clas ei suutnud kaasa laulda. Ta võttis vastu õnnitlusi, tomp kurgus ja tundis, kuidas silmad tõmbusid märjaks. Ja siis nuttis ta kui väike laps.

Tagasi