Vaino Vahing jätkab omamüüdi toestamist

Vaino Vahing on avaldanud ühe oma senise elutöö kokkuvõtte, üsna soliidses valikus artiklikogu «Vaimuhaiguse müüt».

Senist loomingut esitlevale proosakogumikule (1995) ja näidendiraamatule (2002) lisatud artiklikogumik koondab tema kaalukamaid kirjatöid nii psühhiaatria kui ka kirjanduse ja teatri vallas (teatri koha pealt on valik küll eriti range).

Kirjaniku eelmise artiklivalimiku «E me ipso» (1990) 35 kirjatööst on uude kogumikku jõudnud 19.

Vahing ja Jung

Aasta 2005 oli meie tõlkekirjanduses Carl Gustav Jungi aasta, mil eesti keelde rõõmustaval kombel jõudsid mitmed süvapsühholoogia klassiku tähtteosed.

Vahingu ja Jungi võib raamaturiiulis vabalt kõrvuti panna: nende seosed on tihedad, nende (kujuteldav) mõtteline dialoog aga väga viljakas ja arendav. Vahing on Jungi ere vastupeegeldus ja arendus eesti vaimuilmas.

Teooriaisse sukeldudes näib Vahing vahel peaaegu täielikult samastuvat Jungi või ka Freudi, Foucault’, Kierkegaardi, Jaspersiga, kuid sealsamas distantseerub ta neist mõne kõrvallause või läbinägeliku vihjega ning võtab samalaadse sisseelamisega ette mõne hoopis vähem tuntud mõtleja.

Üllatusi kirjanduse vallas

Ka kirjanduse vallas on Vahing pakkunud analoogilisi üllatusi. Nii mõjuvad tema kunagised vägagi positiivses võtmes juubelikirjutised Aadu Hindist ja Egon Rannetist praeguses kontekstis väljakutsuvate julgustükkidena.

Vahing on üldse avaldanud mõndagi sellist, mida üks oma laitmatu reputatsiooni pärast piinlikult muret tundev kriitik ilmaski paberile ei paneks (ja kohe-kohe on raamatukaante vahele jõudmas tema kuulsad päevikud).

Aga sellest isepäisusest, oma visioonide, mõtete ja hinnangute julgest kuulutamisest kasvabki välja kirjaniku sugestiivne omamüüt.

Vähemasti Eesti mastaabis ainulaadse psühhiaaterkirjaniku looming vajaks lähemaks lahtiseletamiseks kindlasti juba omaette monograafiat.

Praktiline psühhiaatria

Omalt poolt aga tahaksin tuua ühe mulle mällusööbinud elulise näite «praktilisest psühhiaatriast».

Omal ajal arvustas Vahing üsna karmilt Mihkel Muti romaani «Hiired tuules» (see kirjutis «Kultuur kultuuriks» on ka uues kogumikus), Mutt omakorda vastas talle omase lõikava sarkasmiga.

Aastaid hiljem aga nägin ühel kirjandusõhtul Mutti ja Vahingut kõige sõbralikumas jutuhoos. Ma ei suutnud oma uudishimu taltsutada ja võtsin jutuks nende omaaegse terava sõnasõja.

Minu suurimaks hämmastuseks tegid mõlemad mehed ilmsüütu näo ja teatasid, et neil pole iial mingeid lahkarvamusi ega vaidlusi olnud (esmalt ütles seda Vahing, siis ka kergelt muigav Mutt).

Korraks jäin peaaegu uskuma, et olen nende kunagist väitlust ainult unes näinud...

Aga eks olegi selles igasuguse psühhiaatria tuum: hoiduda konfliktide võimendamisest, aina uuest ja uuest läbimängimisest, vastuolude üledramatiseerimisest.

Seal, kus mõni hingepõhjani solvunu kurdab elu lõpuni talle osaks saanud ülekohut ja mittemõistmist, soovitab psühhiaater andestamist ja unustamist – või ka lihtsalt huumorit.

Suurte mereõnnetuste korral on kombeks laevalt kütus merre valada – see aitab laineid taltsutada. Samalaadset konflikte ja komplekse tasandavat, siluvat, leevendavat rolli täidab raamat «Vaimuhaiguse müüt».

«Loomine sügavamas mõttes tähendab pakkuda ühtekuuluvustunnet, mis teatavasti vähendab igas inimeses üksildust ja hirmu,» ütleb kirjanik (lk. 267).

Otsida teed säärase ühtekuuluvustunde saavutamise poole – see ongi olnud Vaino Vahingu püsiv missioon.