CORTINA d'AMPEZZO 1956

VII taliolümpiamängud toimusid 26. jaanuarist 5. veebruarini Cortina d'Ampezzos.

OLÜMPIALINN

Olümpialinn:

Mäestikukuurort ja talispordikeskus Cortina d'Ampezzo

Asend:

Põhja-Itaalias Belluno provintsis Dolomiitide Alpides Ampezzo orus, 1224 meetrit ü.m.p.

Olümpialinnaks kinnitamine:

ROK-i 43. istungil Roomas 1949. aastal.

Teised kandideerinud linnad:

Colorado Springs (USA), Oslo (Norra)

OLULINE INFO

Korralduskomitee president:

ROK-i liige krahv Paolo Thaon di Revel, olümpiakuld vehklemises 1920

Osalenud riike:

32, esmakordselt Boliivia, Iraan, Nõukogude Liit

Osalenud sportlasi:

820 (neist 132 naist)

Suurim võistkond:

Itaalia – 79 sportlast

Spordialasid kavas:

6 (suusatamine, mäesuusatamine, kiiruisutamine, iluuisutamine, jäähoki, bobisõit)

Võistlusalasid:

24 (murdmaasuusatamise kava täiendati meeste 30 km ja naiste 3 × 5 km teatesõiduga)

Näidisalad:

polnud kavas

Võistluste avaja:

Itaalia president Giovanni Gronchi (1887–1978)

Olümpiavande andja:

mäesuusataja Giuliana Chenal-Minuzzo, olümpiapronks kiirlaskumises 1952

Olümpiatule tooja staadionile:

mäesuusataja Zeno Colò, olümpiakuld kiirlaskumises 1952

Olümpiatule süütaja:

kiiruisutaja Guido Caroli

Piletiga pealtvaatajaid:

157 731

AUTASUD JA TÄHELEPANUVÄÄRSEIMAD TULEMUSED

Autasud:

kuld-, hõbe- ja pronksmedalid

Edukaim riik medalite arvult:

Nõukogude Liit (7 kuld-, 3 hõbe- ja 6 pronksmedalit)

Edukaim sportlane:

mäesuusataja Anton (Toni) Sailer (Austria), 3 kuldmedalit

Enim olümpiamedaleid:

Rootsi murdmaasuusataja Sixten Jernberg (1 + 2 + 1)

KÕIGE-KÕIGE ...

Noorim olümpiavõitja:

Naistest Elisabeth Schwarz (Austria), iluuisutamine, 19 a. 260 p. Meestest Toni Sailer (Austria), mäesuusatamine, 20 a. 73 p.

Vanim olümpiavõitja:

Naistest Siiri Rantanen (Soome), murdmaasuusatamine, 31 a. 49 p. Meestest Franz Kapus (Shveits), bobisõit, 46 a. 298 p.

Noorim medalivõitja:

Naistest Ingrid Wendl (Austria), iluuisutamine, 15 a. 260 p. Meestest Alf Gjestvang (Norra), kiiruisutamine, 18 a. 137 p.

Vanim medalivõitja:

Naistest Siiri Rantanen (Soome), murdmaasuusatamine, 31 a. 49 p. Meestest Franz Kapus (Šveits), bobisõit, 46 a. 298 p.

HUVITAVAID FAKTE

Edukamad perekonnad:

Iluuisutamises meeste üksiksõidus said vastavalt kuld- ja pronksmedali vennad Hayes ja David Jenkins (USA). David Jenkins oli omakorda võidukas 1960. aastal Squaw Valley's. Paarissõidus kordas 1952. aasta saavutust (pronks) ungarlastest abielupaar Marianna ja László Nagy.

OLÜMPIA SÜMBOOLIKA

Olümpia-
postmargid:

Itaalia postiteenistus andis välja neljamargilise olümpiaseeria, millel oli kujutatud olümpiaehitisi.

EESTLASED OLÜMPIAL

Eestlased:

Nõukogude Liidu koondisse kuulus kahevõistleja Uno Kajak.

OLÜMPIAKROONIKA

26. jaanuar 1956

Itaalia kuurortlinnake Cortina d'Ampezzo oli igati välja teeninud olümpiaõigused. Linn oli ammust ajast tähtis talispordikeskus. Esimesed suuremad võistlused peeti siin juba 1897. aastal. Cortina bobirada aga oli parim maailmas.

Avatseremooniale rivistusid 32 riigi esindajad. Esmakordselt kanti talimänge üle televisioonis. See häiris kõvasti olümpiatule süütajat Guido Carolit. Tõrvik käes, uisutas ta aukülaliste looži ette ja valmistus Itaalia presidendile Giovanni Gronchile saluteerima. Ärevusest komistas mees televisiooni- ja mikrofonijuhtmetesse ning kukkus.

Caroli ei pidanud juhtunut piinlikuks sündmuseks, lausudes pärast seda uhkelt ajakirjanikele: "Aga ma ei pillanud tõrvikut käest ega lasknud tulel kustuda." Esimest korda talimängude ajaloos andis olümpiavande naissportlane – mäesuusataja Giuliana Chenal-Minuzzo.

27. jaanuar 1956

Meeste murdmaasuusatamise võistluskava oli täiendatud nüüdseks klassikaliseks saanud 30 km pikkuse distantsiga. Starti asusid ka N. Liidu parimad. Nad olid äraarvamatud, need Terentjevid, Kozlovid, Kuznetsovid, Šeljuhhinid, Oljašovid... Suurest tundmatusest ilmusid nad 1954. aastal Faluni MM-ile. Palju neist ei teatud. See oli nende esimene rahvusvaheline suurvõistlus. Leningradi kooliõpetaja Vladimir Kuzin oli Põhjamaade kuulsuste vääriline. Paremgi. Ta võitis 30 km suusatamise ja alistas 26 sekundiga Veikko Hakulineni enda. See polnud veel kõik. Esimest korda elus suusamaratonil võistelnud Kuzin lõi siingi teisi. See oli tõeline sensatsioon. Edukad olid ka nõukogude naissuusatajad.

Cortinas võeti nõukogudelasi juba kui väärikaid konkurente. Peamisteks favoriitideks peeti siiski Veikko Hakulinenit ja Sixten Jernbergi. Vanameistrid võtsidki 30 kilomeetris kaksikvõidu, kuid märkimisväärne oli ka nõukogude suusatajate edu, kellele kuulusid järgmised neli kohta. N. Liidule tõi esimese taliolümpia medali Pavel Koltšin. Täielikult kõrbesid kuulsad norralased. Neid edestasid isegi tšehh Ilja Matouš, poolakas Tadeusz Kwapien ja itaallane Federico de Florian. Ajad muutuvad...

Naiste suurslaalomis oli 44 võistleja konkurentsis edukaim Ossi Reichert Saksamaa LV-st. Hõbe- ja pronksmedal kuulusid austerlannadele Josephine Frandlile ja Dorothea Hochleitnerile.

28. jaanuar 1956

Talimängude kiiruisutamisvõistlused peeti viimast korda looduslikul jääl. 1755 meetri kõrgusel asuva Dolomiitide Pärli Misurina järve jää aga oli eliitklassist. Parema kvaliteedi saamiseks oli uisurajaga jääpank üldisest jäämassist välja lõigatud. Nõukogude sportlased olid kaasa toonud spetsiaalsed teaduslikud seadeldised kiiruse ja jää kvaliteedi mõõtmiseks. Sel puhul märkis keegi kohtunikest: "Vene sporditeadus on asendanud norralaste traditsiooni."

Järve kõrgus ja sile jää aitasid kaasa paljude uute rekordite sünnile. Esmakordselt võideti olümpiakuld maailmarekordiga. Kümme päeva varem oli Davoses toimunud traditsiooniline rahvusvaheline kiiruisutamisvõistlus Šveitsi Uisuspordi Liidu auhinnale Das goldene Edelweis mit Brillianten. Paljud kuulsused pidasid paremaks jääda tribüünidele, et jälgida konkurente ja hoida oma sportlik vorm saladuses. Davoses võidutsesid nõukogude kiiruisutajad. 500 meetri distantsil oli parim Rafael Gratš, kellel jäi maailmarekordist puudu vaid kolm kümnendikku.

Cortinas oli kõige paremas hoos Jevgeni Grišin, kelle olümpiadebüüt oli 1952. aasta Helsingi mängudel. Tookord kuulus ta N. Liidu trekijalgratturite koondisse. Kohe esimeses paaris sõites saavutas Grišin aja 40,2, mis oli uus olümpia- ja maailmarekord. Hõbemedali tõi N. Liidule Rafael Gratš ja pronksi sai parim norralane Alf Gjestvang.

Kuus uisutajat purustasid või saavutasid maailmarekordiga võrdse tulemuse. Võistluste tase oli nii erakordne, et ameeriklane Ken Henry, 500 meetri uisutamise tiitlikaitsja, läbis distantsi neli kümnendikku kiiremini, kui oli tema võiduaeg Oslos, kuid jõudis nüüd vaid 17. kohale.

Naiste 10 km murdmaasuusatamises oodati võitjat soomlannade või venelannade seast. Kaksikvõit kuulus N. Liidu sportlastele Ljubov Kozõrevale ja Radja Jerošinale. Kolmas oli rootslanna Sonja Edström. Kozõreva võidetud kuldmedal oli N. Liidule taliolümpiamängudelt esimene.

29. jaanuar 1956

5000 meetri kiiruisutamise võitis maailmarekordiomanik Boriss Šilkov N. Liidust. Hõbemedali suutis Oleg Gontšarenko ees välja võidelda rootslane Sigvard Ericsson. Hjalmar Anderseni Oslo võiduajast olid kiiremad 16 uisutajat.

Meeste suurslaalomis kuulus kolmikvõit austerlastele. Oma esimese kuldmedali Cortinas sai Toni Sailer.

30. jaanuar 1956

1500 meetri kiiruisutamine lõppes taas maailmarekordiga. Rekordnumbrid 2.08,6 kanti kahe mehe – Jevgeni Grišini ja Juri Mihhailovi – nimele. Kuldmedal anti mõlemale. Parima skandinaavlasena oli soomlane Toivo Salonen kolmas.

Naiste slaalomis oli võidukas šveitslanna Renée Colliard, kellele olümpiamängud olid debüüdiks oma maa suusakoondises. Colliard oli võistkonda arvatud viimasel hetkel.

Kuni Cortina mängudeni oli meeste lühem suusadistants 18 kilomeetrit. Nüüd asendati see 15 kilomeetriga. Esimest korda kavas olnud distantsil oli võidukas norralane Hallgeir Brenden, mees, kes suusasprindis oli edukaim ka neli talve tagasi. Rootsi kuulsus Sixten Jernberg sai hõbeda ja Pavel Koltšin jälle pronksmedali. Oma kolmanda medali, seekord kuldse, võitis Koltšin teatesuusatamises.

Pavel alustas suusatajakarjääri N. Liidu meistrivõistlustel 18 kilomeetris 102. kohaga (1951), kuid järgmisel talvel oli ta juba kolmas. Ta saavutas hulgaliselt rahvusvahelisi võite, kuid individuaalset kuldmedalit ei saanud ta tiitlivõistlustel mitte kunagi - ei olümpial ega MM-il. 1960. aasta talimängude eel oli ta suursoosik, kuid haigestumine enne olümpiavõistlusi jättis favoriidi raja kõrvale. Koos abikaasa Alevtinaga on Pavel Koltšin aga maailma kuulsaim suusatajatest abielupaar, kes võitis kokku 21 tiitlivõistluste medalit (Alevtina 13, Pavel 8).

Kahevõistlejad alustasid hüppemäel. Üllatuslikult haaras siingi liidripositsiooni N. Liidu sportlane. Juri Moškini kõigi kolme katse pikkused jäid teistele kättesaamatuks. Rahule võis jääda ka norralane Sverre Stenersen, kes kaotas Moškinile vähem kui kolme punktiga, kuid ta oli väga tugev murdmaarajalgi. Uno Kajak kaotas liidrile 29 punktiga ja head kohta loota oli võimatu.

31. jaanuar 1956

Kiiruisutamise 10 000 meetris edestas rootslane Sigvard Ericsson norralaste debütanti Knut Johanneseni, kelle tippsaavutused seisid veel ees. Eeldatav favoriit Oleg Gontsharenko jäi kolmandaks. Siingi alistasid Oslo võitja Hjalmar Anderseni aja kolme meest. Ometi tundus see tookord lausa fantastilisena. Misurina järve suurepärane jää lubas püstitada kokku 41 rahvusrekordit ja 73 korda ületati olümpiarekordeid.

Ettearvatult tõi kahevõistluses kuldmedali Norrasse Sverre Stenersen, kes oli kiireim suusarajal. Hõbe kuulus rootslasele Bengt Erikssonile ja pronks üllatuslikult poolakas Franciszek Grón-Gasienicale, mis näitas, et kahevõistlus oli populaarseks saamas ka Kesk-Euroopas. Suusahüpete parim Juri Moškin taandus kolmeteistkümnendaks ja Uno Kajak lõpetas olümpiavõistluse 26. kohaga.

Meeste slaalomis sai oma teise kulla Toni Sailer. Üllatuse valmistas USA-s õppiv jaapanlane Shiharu Igaya, kelle võidetud hõbemedal oli Aasiale esimene olümpiamedal talimängudelt. 1982. aastal valiti Igaya ROK-i liikmeks. Põhjamaade võimeid mäesuusatamisaladel tõestas pronksmedaliga rootslane Stig Sollander.

1. veebruar 1956

Alustati iluuisutamisvõistlustega. Meeste üksiksõidus tulid kolmikvõitjaiks ameeriklased Hayes Jenkins, Ronald Robertson ja David Jenkins. Samas järjekorras olid nad lõpetanud ka 1955. aasta MM-il. 22-aastane Hayes Jenkins Colorado Springsist oli treeninud 40 tundi nädalas ja 10 kuud aastas üheksa aasta jooksul, et saavutada üht eesmärki – tulla olümpiavõitjaks.

Naiste kiirlaskumises tegi kuldmedali võitmisega endale sünnipäevakingi 25-aastaseks saanud šveitslanna Madeleine Berthod.

Esmakordselt olümpiakavas olevas naiste 3 × 5 km teatesuusatamises võis 10 km suusatamise põhjal võitu oodata N. Liidu naistelt, kes olid saanud kaksikvõidu ning neljanda koha, kuid teatesõit on alati midagi muud, kui üksiksaavutused seda lubavad eeldada. Kolme parema kogusummas olid soomlannad 10 kilomeetris venelannadele kaotanud 5 minutit ja 10 sekundit. Teatesõidus aga: I vahetus – Sirkka Polkunen kaotab Ljubov Kozõrevale 24 sekundit; II vahetus – Mirja Hietamies vähendab vahe Alevtina Koltšinaga 6 sekundile; III vahetus – Siiri Rantanen püüab Radja Jerošina kinni juba teisel kilomeetril ja võidab lõpuks 27 sekundiga. Nii kuulus olümpia naisteteatesuusatamise ajaloo esimene kuldmedal Soomele.

2. veebruar 1956

Naiste iluuisutamise üksiksõidus läks kuldmedal ameeriklanna Tenley Albrightile, kes neli aastat tagasi oli Oslos saanud hõbeda. Tenley Albright oli 11-aastaselt põdenud lastehalvatust ja teda ähvardas invaliidistumine. Tüdruku arstist isa tegi kõik, et tütart jalule panna. Jalgade tugevdamiseks sobis hästi ka iluuisutamine. Aegapidi haigus taganes ja Tenleyst sirgus oma ala meister.

Vähem kui kaks nädalat enne Cortina olümpiat tabas neiut treeningul õnnetus – kukkudes lõikus uisk põlveõndlasse, purustas veeni ning kriipis tõsiselt luud. Kohale saabunud isa suutis tüdruku kuidagi kokku lappida, kuid võistelda tuli valuvaigistavate süstide abil. Ometi uisutas Tenley nii hästi, et pälvis 11 kohtuniku hulgast kümne esikohapunktid. USA-sse naasnuna tõrjus ta tagasi kõik ettepanekud jäärevüüdes esinemiseks, astus Harvardi Meditsiiniinsituuti ja temast sai isa eeskujul arst-kirurg.

Meeste 50 km suusamaratonil võidutses Rootsi kuulsus Sixten Jernberg, kes edestas oma põlist konkurenti Veikko Hakulinenit minuti ja 18 sekundiga. Venelane Fjodor Terentjev oli kolmas.

3. veebruar 1956

Iluuisutamise paarissõidus toimus peamine heitlus kuldmedali pärast austerlaste Elisabeth Schwarzi – Kurt Oppelti ja kanadalaste Frances Dafoe – Norris Bowdeni vahel. Esikoha said napilt kuulsa Austria iluuisutamistreeneri Herta Wächteri õpilased Schwarz-Oppelt.

Publiku soosikuteks olid Saksamaa olümpiadebütandid: 12-aastane Marika Kilius ja 19-aastane Franz Ningel. Kohtunikke pilluti apelsinidega ja jääd tuli puhastada kolm korda, enne kui võistlus sai jätkuda, sest arbiterid asetasid sakslased vaid neljandaks.

Meeste kiirlaskumine lõppes Toni Saileri kindla võiduga. Austerlane oli teinud mäesuusatamises puhta töö, võites kõik mis võita andis.

4. veebruar 1956

Neljabobidel olid oma maine väärilised šveitslased. Võiduka meeskonna piloodiks oli Franz Kapus, kes oli juba 46-aastane. Ka teised medalid läksid tuntud bobisõidumaadele. Kodupubliku meelehärmiks pidid itaallased eesotsas Eugenio Montiga leppima hõbemedaliga. Pronks kuulus USA-le.

Meeste 4 × 10 km teatesõidus läks kuldmedal N. Liidule. Soome nelik oli teine ja rootslased kolmandad.

Olümpia jäähokis algas uus ajastu. Cortinas võitis kuldmedali N. Liidu meeskond. Nõukogude hokimehed olid end esimest korda MM-iks registreerinud 1953. aastal, kuid enne võistlusi siiski loobusid. Põhjus – võistkonna hing ja parim mängija Vsevolod Bobrov oli haigestunud. Sellest mehest sõltus aga terve meeskonna käekäik.

Maailmameistrivõistluste debüüt sai teoks aasta pärast Stockholmis. Jäähokit oli selleks ajaks N. Liidus organiseeritult mängitud umbes seitse aastat. Bobrov, kes tutvus jäähokiga Londonis jalgpalliturneel ja tennisetäht Nikiforov Prahas (1946), asusid jäähokit Venemaal propageerima. Ala sobis venelastele suurepäraselt ja oma esimesel MM-il saadi kohe kuldmedal. Eriti silmapaistvalt mängis ründekolmik Jevgeni Babitš, Viktor Šuvalov ja Vsevolod Bobrov.

Cortinasse saabus N. Liit suursoosikuna. Konkurents esikoha pärast tõotas tulla Kanadaga, keda seekord esindas Kimberley Kitchener Dutchmen.

Tugev oli ka 1955. aasta MM-i pronks Tšehhoslovakkia, kelle ridades hakkas silma sitke, ümarpõskne ja naeratav mängujuht Karel Gut, hilisem tuntud treener, kes viis tšehhid-slovakid kaks korda järjest MM-tiitlile. Teine supertäht meeskonnas oli Vlastimil Bubnik, kes 1950–1960. aastail viskas 53 MM-matšis kokku 48 väravat.

1953. aasta maailmameistrid rootslasedki taotlesid olümpiamedalit. Nende liidriteks oli kaitsepaar Ronald Stroltz – Lars Björn ning ründaja Sven Johansson (Tumba). Stroltzi kutsuti tema alatise ülirahuliku oleku pärast Jäähoki Buster Keatoniks. USA meeskonnas, mida treenis endine Chicago Black Hawksi kaitsja Johnny Marinucci, oli nimekaim väravavaht Willard Ikola, aga ka ründajad John Mayasich, William Cleary ning Roger Christian. Võistkonda kuulus muide ka Wendell Anderson, kellest hiljem sai Minnesota kuberner (1971–1977) ja USA senaator (1977–1979).

N. Liidu hokimeeste kolmas üritus tiitlivõistlustel tõi neile teise suurvõidu. Olümpiaturniiril saavutati viis võitu, väravatevahega 25:5. Nende printsipiaalne kohtumine Kanadaga lõppes 2:0. Ühtlaselt hästi mängisid "vana esimene" Babitš-Šuvalov-Bobrov, teine ründekolmik Krõlov-Uvarov-Kuzin ja eelkõige kolmas, Hlõstov-Gurõšev-Pantjuhhov. Oma panuse andis kaitsepaar Ivan Tregubov – Nikolai Sologubov.

Sologubov oli lausa legend. Sõja ajal oli ta lendur, kelle lennuk sai pihta. Mees jõudis hädavaevu üle rindejoone omade poole venida. Poolsurnud mees saadi lennukirusude alt küll kätte, kuid arstid olid pessimistlikud: "Heal juhul saab teda utsitada vaid ratastooliinvaliidiks." Sologubov aga lausus: "Ma kõnnin veel." Mõne aasta pärast: "Ma jooksen ja ujun veel." Ta tegi mõlemat. Lisaks mängis jäähokit.

Temast sai nimekas kaitsja, kellega hiljem armastati võrrelda Viktor Kuzkinit ja Valeri Vassiljevit. "Jäähoki pole mingi ballett," on kehamängu hästi valitsenud Sologubovi kuulus ütlus. Lisaks oli ta tugev strateeg, kes pani omal ajal treener Anatoli Tarassovile pähe "ründava kaitsemängija" idee ning tõi esile põhimõtte "viis ründavad, viis kaitsevad". Kui veel lisada, et mees oli ka kõva väravatelööja, siis pole ime, et 39-aastaseltki oli ta All Starsi mees (1963).

Venelaste kullamatš toimus USA-ga. Võitjas ei tekkinud kahtlusi ning Willard Ikolal tuli litter oma väravast välja võtta neljal korral. Ameeriklased olid omakorda 4:1 paremad Kanadast ja see oli nende esimene võit oma põhjanaabrite üle olümpiamängudel. Kitchneri "hollandlased" pidid leppima pronksiga.

5. veebruar 1956

Olümpiamängude viimasel päeval olid võistlustules suusahüppajad. Võidu napsas soomlane Antti Hyvärinen. Kaksikvõidu kindlustas Soomele Aulis Kallakorpi. Talimängude ajaloo esimese medali Saksa DV-le tõi Harry Glass.

Edukaim riik Cortina d'Ampezzos oli N. Liit. Järgnesid Austria ja Soome. Nõukogude spordiminister Nikolai Romanov kommenteeris mängude lõpul uhkelt: "Tulime siia, lootes edu oma tugevamatel aladel ja et saada kogemusi teistel aladel. Saime mõlemat ja läheme ka Melbourne'i võitma."

OLÜMPIAMÄNGUDE TÄHTI: Toni Sailer

1958. aastal korraldati küsitlus, kes austerlastest on teinud kõige rohkem oma kodumaa heaks. Anton Toni Sailer platseerus edetabelis viiendaks, just Mozarti järel. See, et suusatajat hinnatakse peaaegu sama kõrgelt kui maailma muusikaajaloo üht suurimat heliloojat, pani paljusid austerlasi imestama. Ometi, 1956. aasta talimängudel Cortina d'Ampezzos sai Sailer võrratu tulemuse, võites mäesuusatamises kolm kuldmedalit.

Toni Sailer sündis 17. novembril 1935 Tirooli külas Kitzbühelis. Ta asus suuskadele juba kaheaastaselt. Olümpiavõitja on oma esimesi katsetusi suuskaldel kirjeldanud autobiograafias: "Iisa pakkis mind sisse, pani alla väikese suusapaari ja läksime Hahnenkammi mäele meie kodu lähedal Kitzbühelis. Tegin, nagu iga algaja, tohutult vigu. Toetusin liialt kandadele ja kaotasin tasakaalu. Kukkusin lõputult..."

Sailer on nimetanud mäesuusatamist kõigi spordialade "superlatiiviks". "See on kõige haaravam, ka kõige lõõgastavam ja kõige tervislikum," ütles ta. "See ühendab vabaõhu golfimõnusid või mägironimist, tennise võimsat liikuvust iluuisutamise elegantsiga. Ometi on ta kergem kõigist mainituist, sest sa ei pea õppima keerulisi reegleid või süsteeme. Sa ei suusata raamatu järgi, vaid instinkti abil. Suusatamine on rohkem kui ainult spordiala. See on elulaad, kutsumus. Isegi paljude suusatajate seas tunned, et oled ainuke maailmas."
Toni Sailer ei olnud ainus hea suusataja Kitzbühelis. Andreas Molterer ja Matthias Leitner võistlesid temaga küla esimäesuusataja nime pärast. Ja see võistlus nõudis kõigilt kõrget taset. Sellist, nagu oli Christian Pravdal, ka Kitzbühelist pärit mehel, kes 1952. aasta Oslo talimängudel oli võitnud kaks olümpiamedalit.

183 cm pikkune ja 84 kg raskune Sailer otsis kaua endale sobivat laskumistehnikat. Ta harjus oma koguka kehaga, mis oli mäesuusataja kohta ebatavaliselt suur, ning avastas, et raskem kehakaal suurendas oluliselt ka laskumiskiirust.

Kui Sailer jõudis Cortina d'Ampezzosse oli ta saavutanud juba mõningase kuulsuse ning teda hüüti Kitzi Välguks. Murdunud jalaluu ei lubanud tal osaleda Oslo taliolümpial, kuid nüüd oli tervis korras ja mees lootis kõige paremat. Kuigi Cortinasse oli kogunenud maailma suusaeliit, õnnestus austerlasel karmis heitluses võita kõik, mis võita oli – kolm kuldmedalit slaalomis, suurslaalomis ja kiirlaskumises.

Esimene alpiala Cortinas oli suurslaalom 26. jaanuaril. Sailer seisis silm silma vastu oma lapsepõlverivaali Moltereriga ja alati sama kindla vastase – slaalomirajaga. Suurslaalom toimus Ilio Colli nimelisel rajal. Ilio Colli oli kohalik suusataja, kes ühel laskumisel paiskus 80 km tunnikiirusega vastu puud. Ta suri kohe koljuluu vigastustesse. Igale suurslaalomist osavõtjale kingiti suveniiriks Colli pilt. Oma raamatus "Minu tee olümpia kolmivõidule" kirjutas Toni Sailer: "On ilus mõte nimetada nii kuulus rada... surnud kihutaja nime järgi, kuigi see pole just kuigi julgustav startijatele, kes saavad sellise surmamärgi."

Molterer oli 2660 meetri pikkusel ja 623-meetrise languse ning 71 väravaga rajal kuues laskuja. Tema lõpuaeg oli suurepärane - 3.06,3. Juba usuti, et seda aega ei suuda enam keegi ületada. Moltereri õnnitleti ja kaisutati, kuid sportlane peletas kõik eemale, öeldes: "Toni pole ju veel tulnud." Laskusid üksteist suusatajat, kuid Andreas Moltereri aeg püsis kindlalt esikohal. Siis tuli Saileri kord. Ta tuiskas väravate vahel nagu pöörane ja finišis peatusid stopperiosutid fantastilise 3.00,1 juures - tervelt kuus sekundit kiiremini kui Molterer.
28. jaanuaril toimunud slaalomivõistlus koosnes kahest laskumisest - esimene 79 ja teine 92 väravaga. Sailer oli klassi võrra teistest kiirem, saavutades parima aja mõlemas ning lõpetas koguajaga 3.14,7. See viis teda täpselt nelja sekundiga ette Jaapani üliõpilasest Chiharu Chick Igayast ja teine kuldmedal oli tõsiasi.

Viimane mäesuusatamisala meestele – kiirlaskumine – peeti 2. märtsil. "Mulle meeldib kiirlaskumine kõige rohkem, sest slaalomis pead väravate vahel lengerdama ja tihti võid neist mööda sõita," ütles Sailer. "Mulle meeldib vabalt kihutada. Kiirlaskumise saladus on tegelikult ettemõtlemise võime."

Kiirlaskumise rada oli 3641 meetrit pikk, langusega 902 meetrit ja jääkorraga kaetud. Kuid Sailerit see ei heidutanud, pealegi oli ta rajarekordi omanik. Aga kui ta pingutas suusasidemeid, siis purunes üks klamber. "Seda polnud minuga kunagi varem juhtunud," kirjutas ta oma raamatus. "Ma isegi ei mõelnud, et niisugune klamber võib puruneda ning polnud seepärast varuklambreid kaasa võtnud."

Oli juba peaaegu tema kord laskuda. Iga hinna eest tuli leida kiiresti uus klamber, muidu jäänuks võistlus pooleli. Õnnetuseks oli probleem nii harvaesinev, et ka teistel suusatajatel polnud lisaklambreid kaasas. Siis läks mööda Itaalia treener Hansl Senger ning märkas austerlaste paanikat. Senger võttis kohe klambrid oma sidemetelt ja andis Sailerile.
Tugev tuul ja jäine rada sundisid 75 startinud mehest 28 katkestama. Neist kaheksa tuli viia hospidali. Aga Sailerit ei tundunud miski häirivat. Kindlalt lõpetas ta laskumise, saades kaks ja pool sekundit parema aja, kui teiseks tulnud šveitslasel Raymond Fellayl.

Pärast autasustamistseremooniat läks Sailer oma vanemate juurde ja ütles, hoides käes kolme kuldmedalit: "Väga hea, et siin on kolm kuldmedalit. Üks sulle, isa, teine sulle, ema, kolmas jääb minule."

Toni Saileri sportlasekarjäär ei kujunenud pikaks. Pärast Corinat saavutas ta veel kord suurtulemuse, võites 1958. aastal Badgastenis kolm maailmameistritiitlit. Vaid slaalomis pidi ta leppima teise kohaga.

Nii nagu Zeno Colò neli aastat tagasi, sai ka Sailer tunda süüdistusi amatöörsportlase statuudi rikkumise pärast, kuigi põhjused selleks olid teistsugused kui itaallasel. Pärast olümpiavõite oli Sailer löönud kaasa filmides ja üks neist – "Must nool" – saavutas ka publikumenu. Ta ehitas hotelliks ümber oma alpimajakese, mis oli talle kingitud pärast Cortina d'Ampezzo mänge ning sai tekstiilikombinaadi omanikuks. Seda oli piisavalt palju, et Sailer amatöörsportlaste seast kustutada, kuid ametlikult toimus see siiski alles Badgesteini MM-i järel, kui Sailer oli võistlusspordist juba tüdinenud.

Ta tegi kõik, et muuta oma kuulsus rahaks: proovis näitlejana teatris, lindistas mõned estraadilaulukesed ja osales filmides ("Hõbemägede kuningas", "Kaksteist neidu ja üks mees" jt.). Lõpuks oli ta seda meelt (kuigi ajas palju raha kokku), et pöörduda tagasi sinna maailma, kus oli leidnud oma tõelise õnne ja nii naasis ta suusatajate sekka. Sailer avas suusavabriku Kanadas, pidas suusakooli Jaapanis ja testis Ameerika suurfirmadele võistlussuuski. 1964. aasta Innsbrucki talimängudel tegutses ta Austria koondise tehnilise juhendajana.

Tagasi